Mäss. Kuna pooled Paheliste Rattaühingu liikmetest on kodulinnast põgenenud Norrasse, Hiiumaale ja Tartusse, otsustasid kohalejäänud liikmed võimu haarata. Paar päeva ettevalmistust ning reedel, 13. juulil asutatigi rattaühingu baasil Paheliste Paadiühing ning kõik kohale mitteilmunud liikmed visati uuest organisatsioonist välja. Nälg, sõda ja surm!

Paadiühingu asutamise otseseks ajendiks oli kunagi väljakuulutatud Paheliste Rattaühingu disko Capri saarel. Disko jäi muidugi ära, kuid nüüd oli aeg küps saarele luuret tegema minna, et kas, kus ja kuidas ikkagi disko korraldada. Sestap trükkisingi mina retke eelõhtul Internetist välja ülaltoodud kaardi, Johnny Pescador tõi suure pudeli Izba-d ja seadsime õhtul Ahti kodus oma vaimu valmis. Startisime varahommikul Ahti juurest ja umbes pool üheksa astusimegi rongist välja Põllküla raudteejaamas, varustuseks 15 liitrit bensiini, 2 Belõi Aisti, 2 pakki kefiiri, 2 liitrit vett ja kilo vorsti. Kuus kilomeetrit kiirmarssi ja olimegi Madisel. Seal ronisime põlvini mutta ja sikutasime kõrkjatest välja paadi nimega "Tuulehaug", mille seejärel keset merd vedasime, et vesi sõitmiseks piisavalt sügav oleks. Pildil on näha ka taamal paistev kirikutorn, mis oli tagasisõidul meile orientiiriks.

Peale arvukaid katseid käivitus ka paadimootor "Tuuleke", mis meid kaheksa hobuse jõul Väike-Pakri poole viima hakkas. Saar ei olnud siiski ainus, mis sellesse suunda jäi - taamal möllas äike, kuid meie kohtusime hoopis suure vihmapilvega, mis meile tihedat suurepiisalist külma vihma pähe kallas. Mereretk polnud kestnud veerand tundigi, kui juba täiesti läbimärjad olime. Nähtavus muutus nulliks ja Ahti tüüris edasi tunde järgi. Õnneks jäi vihm siiski järgi ja jäi vaid mure, et kuidas vältida haigeksjäämist olukorras, kus vihmavesi on kraevahel ja tuul viimastki ihusoojust ära viimas.

Oh neid vallatuid külmavärinaid. Kus häda kõige suurem, seal häda kõige suurem. Ega's midagi, korkisime lahti brändipudeli ja tühjendasime selle. Tõepoolest, soojus tuli nahavahele. Samas jälle koordinatsioon - vähemalt minul - nahavahelt lahkus.

Ja seal ta oligi - Väike-Pakri rand (kaardil tähistatud kui punkt 1). Madalad puud ja kiviklibu kaldal. Rannal veel ka metsmaasikad ja sipelgad. Ahti, kellele meresõit väga ergutavalt mõjus ja kes vahetpidamata meremehelaule laulis, kargas kohe vette ujuma. Selle vaatepildi peale tulid mul külmavärinad tagasi.

Tundus, et siin rannas just suurt siga ei lase ning seetõttu sõitsime kohe edasi. Peale mõningast nügimist madalas vees kivide vahel, õnnestus meil lõpuks siiski kahe saare vahele sisse sõita. Abi oli ka mööduvast paadist, mis täiskäigul meie soovitud suunas kihutas ning meile sobiva veetee kätte näitas. Nagu ikka inimtühjades kohtades, on ka Pakril tegelikult hästi tihe liiklus. Oma teel kohtasime kahte paati ja üht purjekat.

Kuhu me just jõuda tahtsime, ei olnudki päris selge kuid üldiselt hoidsime Kappa saare poole (pisike mätas kahe Pakri vahel) kus pidi olema KGB suvila või mingi taoline asutus. Nagu kaardiltki näha, põrutasime sellest suure kaarega mööda, mis näitab, et päris Läänemere Isandad me veel pole.

Viimaks otsustasime maabuda ja tüürisime suure vanarauakuhja suunas (punkt 2).

See ongi Pakri saare põhiline vaatamisväärsus - jälk kola maalilise maastiku taustal. Veoautovrakke igasugust masti ja sorti.

Kasu oli sellest niipalju, et võisime vanaraua vahel lõket teha, autokorjused kaitsesid meid tuule eest ja lõid meeldivalt apokalüptilise meeleolu. Nagu Mad Max, või mis. Hoiatusi, et Suur-Pakril tuld tehes tuleks vaadata, et lõkkeplatsi alla mõni pomm ei jääks, ignoreerisime.

Võib-olla ilmaasjata, sest autovrakkide kõrval oli teine, palju kõrgem pommikestade kuhi.

Tükk aega kaalusime, kas mõni pomm äkki suveniiriks kaasa tuua, aga siis leidsime, et tassimisevaev on liiga suur. Ja mis temaga linnas ikka peale hakata. Üks kuulipildujatoru mul maal suvilas juba oli, alguses on põnev, aga tegelikult on see ikkagi vaid hunnik rauda ja võtab asjatult ruumi. Kurat teab, mis tast sai.

Oluline oli ikkagi lõke! Sai sooja ja riideid kuivatada. Peale äärmiselt vürtsikate vorstide söömist (mis garanteeris meile ülejäänud reisiks vaibumatu joogijanu - 2 liitrit vett osutus äärmiselt ebapiisavaks), oli aeg edasi sõita. Otsustasime lahkuda Suurelt Pakrilt ja minna Väikesele. Mõeldud-tehtud ja saabusimegi punkti 3. Nagu kaardiltki näha, on arvamus, et selle sõiduga jõudsime teisele saarele, tunnistajaks sellest, et kui meiesugused oleksid viikingiajal elanud, oleks Sigtuna küll maha põletamata jäänud.

Pakri saarte kõige iseloomulikumaks objektiks on vaatlustornid. Neid on kõik kohad täis ja kui sa purjus peaga öösel saare peale kakerdama lähed, siis kindla peale mõne torni vastu oma lauba veriseks lööd ka.

Ahti ronis torni otsa luureandmeid koguma ja mina ronisin ka... natukene, sest tundsin, et külmarohi minu veres annab endast veel elavalt märku ja käed olid justkui vatist. Rippusin siis niisama seal redeli madalama otsa pool ja üritasin oma viletsat webikaamerat tasakaalus hoida, et klõps teha. Nagu näha, jäi pildile tükike maad ja jupike merd. Nagu Pakril ikka.

Olles välja selgitanud meie asukoha, tuli Ahti tornist alla ning sõit jätkus. Suur-Pakrit ja Väike-Pakrit ühendab kombinatsioon muulist, sillast ja saarest, silda mööda pääses tiblaarmee ühelt saarelt teisele. Selle võtsimegi nüüd sihikule. Teepeal jäime korra madalikule ja pidime paadist välja ronima ning selle sügavamale vedama, samuti oleksime mõned minutid hiljem peaaegu otsa sõitnud madalas vees vedelevale lennukipommile. Siiski möödus kõik viperusteta ning juba liginesimegi muul-silla Väike-Pakri poolsele otsale. Nagu pildilt näha, on muulis auk - just nii suur, et meie paat sealt läbi pääses. Seejärel maabusime (punkt 4).

Vaat sellise jabura silla on vene dzhigitid ja janitsharid siia ehitanud. Palgid tundusid na mädad, kuid inimest paistab ta ikka kandvat. Kuna sillalt viib tee sisemaale, otsustasime saart ka seestpoolt vaadata.

Peagi pöörasime suurelt teelt kõrvale, kus mingid skaudid olid võsalõikuriga raja puhastanud ning isegi raudlatid mudasematesse kohtadesse jalavaeva kergenduseks pannud. Rada viis meid otseteed poollagunenud sõjaväebaasi (punkt 6), ju seal oli siis mõni skautlaager korraldatud. Ei saaks küll öelda, et see väga üllatav ja erutav vaatepilt oleks olnud. Selliseid sarasid on kogu Eesti täis.

Igal juhul leidsime suure tühja maja, kus ka suur, siniste seintega ruum - just sobiv tisko tegemiseks. Tuleb ainult klaasikillud põrandalt kokku pühkida ja muretseda elekter. Ja vesi. Ja kõik muu.

Pöördusime sillale tagasi, pikutasime ja sõime räime tomatis. Taevas sõudsid kogu aeg vihmapilved, kuid kui hommikune padukas välja arvata, ei tabanud meid kogu ülejäänud päeva mitte üks piisk. Hea küll, reis jätkus.

Kaugemal meres paistis meile kätte üks laevavrakk (punkt 6). Nagu ma aru sain, kasutasid tiblad seda pommitamisel märklauana.

Arvestades vraki räsitud olekut, tundub, et nad on sellele mõned korrad ikka pihta ka saanud. Igal juhul oli ta pooleks läinud.

Vrakk on siin ikka päris kaua olnud, nagu näha aukude arvust ja sellest, et vraki peal kasvasid muru ja lilled.

Palju hukutavam kui mürsukillud, tundus metallile olevat linnusitt (just - need valged kohad laevalael). Pescadori väitel ragisesid täissitutud kohad jala all kurjakuulutavalt. Isiklikult ma selles ei veendunud, kuna paljajalu on sita peal käia kuidagi ebameeldiv.

Ja jälle edasi. Kuna vraki pealt paistis juba pankrannik, mis jääb Põhja-Pakri kõige kaugemasse otsa, otsustasime sinnapoole sõita, et kuulsale (kuigi enamus inimesi sellest midagi kuulnud pole) pankrannikule (punkt 7) pilk peale visata.

Kuigi avamerel kippus paat ohtralt õõtsuma (väiksele paadile pole palju lainet vajagi), õnnestus mul siiski pildid ära teha. Täitsa korralik pankrannik, ühtegi paha sõna ei saa öelda. Ligemale me sõita ei söandanud, kuna kant oli kahtlaselt karine ja lained piisavad, et paat vastu kiva virutada.

Nüüd algas tagasitee, sõit mis kestis vist oma kaks tundi, või mitte rohkem. Loomulikult oli Pakri lahel ilge tuul ja lainetus just sellest suunast, et ohtralt vett paati pritsiks. Kümne minutiga olime (vähemalt mina olin) täitsa läbimärjad. Märkida tuleb, et päästevestid osutusid väga kasulikuks, kuna nad annavad sooja ja hoiavad vähemalt osa kerest kuivana. Ega's midagi, istusin siis selg vastu lainet, juuksed tilkumas ja ootasin, et paat lõpuks koduranda jõuaks. Sain jälle targemaks - veekindlad riided ja nende alla käivad soojad riided on meresõidul abiks; see, et nädal aega on 28 kraadi sooja olnud, ei ole mingi argument.

Nagu mõnituseks jäi paadimootor seisma täpselt 500 meetrit enne teekonna lõppu. Härra Pescador üritas küll mind aerude taha meelitada, kuid ma tegin näo, et mul on vesi kõrvas. Siis pingutas Pescador muskleid ja aerutas sinka-vonka, kuid see-eest kiire vungiga, randa. Merereis oli kestnud 8 tundi, ja üle poole aja sellest olime veetnud paadis. Sestap peegeldub minu näos (vasakul) ka täielik entusiasmi puudumine.

Õnneks oli kodutee selle võrra lihtsam, et saime autoga rongijaama. Enne seda jõime sõbralikus majas teed, jõime ära teise Belõi Aisti (riided ju ikka märjad ja külm kogu aeg) ning vaatlesime õues vikerkaart. Pescadoril valutas selg, Ahtil kael ja minul põlv.

Linnas (kuhu jõudsime umbes 23:45) tahtsime veini juua, kuid ei jõudnud ühte pudelitki ära lõpetada, kui silmade lahtihoidmine liiga raskeks muutus.

Hommikul oli juba parem. Pannkoogid, maasikapudi ja meega kohv. Soendav päike. Sigaretid õunapuuaias. Komfort - just see, mida vaja. Võisime ürituse ametlikult lõppenuks ja kordaläinuks lugeda.

Lõpetaksin reisikirja tuntud Vana-Kreeka kirjamehe Homerose sõnadega eeposest "Odüsseia":

"Ei ma karda allveepaati
vilistan kui näen granaati."

Pakri saarte kohta võib lisainfot saada:

• Pakri kodulehekülg (küll mitteametlik) http://www.pakri.ee/ Hästi palju kõrge kullaprooviga fotosid, mille vaatamiseks tuleb küll veidi vaeva näha, sest sait on üles ehitatud labürindi põhimõttel. Head pildid (aerofotod on paadiretke planeerimisel eriti abiks), kuid kahjuks ei ole viitsitud neid eriti kommenteerida.
• Paldiski, Pakri poolsaar & saared - tutvustus, pildid, natuke juttu & teejuht http://www.hot.ee/pakri/ Siit saab natuke Pakri saarte kohta lugeda. Fotosid on ka. Rohkem on küll juttu Pakri poolsaarest.
• Eesti tapab vol. 3 - Pakri saarte pommiladu http://www.kes-kus.ee/12_99/eesti_tapab.htm Sisukas artikkel Pakri saartest, vene sõjaväe vägitegudest ja saarte demineerimisest.