Paavli katused

Iseenesest pole katusevaatlemine mingi raske tegevus. Katuse pildistamine nõuab muidugi rohkemat. Teatavat tervemõistuslikku katusetunnetust, n-ö arusaamist katuseasjadest.”Hea katusetava” järgimist. Ega muud, et kui katus ei sõida, võib katust vaadata. Pilti teha. Ja üldse... pilguga “katust panna”. Kui hea positsioon võtta, on iga katus pandav.

Paavli “katuseprojekt” sai alguse mitu-setu aastat tagasi, ajal kui ma veel Koplis, Paavli tänavas tööl käisin. Umbes 1999–2001. See vaade avanes sellisena aastaid ja sundis end lõpuks filmilindile jäädvustama. Päev päeva, kaader kaadri järel. Kokku mingi 100 pilti umbes, väikeste variatsioonidega. Põhiliselt siiski ühest ja samast aknast. Pea eranditult vene Zenit-aparaadiga. Minu romantiline mõtlemine... Täna vahin aknast välja ja näen Draamateatrit. Pärnu maanteel peksavad autod tolmu ja pori üles nii, et isegi neljanda korruse aknad paistavad vaevu läbi. Nostalgia mõõdukates kogustes on üks ilgelt lõbus asi. Vahest mõtlen... Kopli forever. Jee! Jee! Tegelikult... reaalsus, mis selle romantika tagant paistab on üks äraütlemata karm laks. Sestap ei maksagi tõsiselt võtta.

Strangeways, here we go!

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

[...]
“Oo, suured katusejumalad, andke meile meie igapäevast katust.”
Ja katusejumalad...
Kõik muu on kas ajalugu, kitsh või loodusnähtuste koosmõju.

Karlsson Katuselt? Pipi? Einoh, appi-appi, kass läks kappi! Nalja teete vä? Meil on siin Ljohha, Petja, Serena ja Ljuba. Erasurnuaiad ja Maailma Salajane Treeningukeskus. Pole mõtet Astrid Lindgreniga spekuleerida. Ei, ei ole.
...
Katusevaatleja koodeks sedastab, et paavli katus on Paavli Katus sellepärast et ta on PAAVLI KATUS. Edaspidisel lugemisel võiks siis sellest ka lähtuda. Jõudis kohale?

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Siin, nende katuste lähedal oli kunagi saksa sõjavangide laager. Nad käisid siit tööle ja siin magasid. Nendes barakkides olnud ka eesti sõjamehi kinni, kes Endlilt endale kord viili ja plekikäärid palusid tuua (ma siinsamas, ühes teises loos, ennemalt mainisin, et Endel oli nendes barakkides elektrikuks). Teadagi miks. Endel küll ei soovitanud (ohtlik!), aga ikkagi viis. Eesti mehed ju, samalt rindelt. Tollel ajal juhtus ka nii, et ühe rinde mees sattus teise sama rinde mehe teenindava personali sekka... Venelased said ühe põgeniku kätte ja sinna, kus Paavli tänav algab, kusagile praeguse Lukoili maja ette olla ta maetud. Tema ja teiste surnud sõjameeste vaimud hõjuvad öösi nende katuste kohal.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Jah, just siin, nende katuste all asub Maailma Salajane Treeningukeskus. Siit juhiti Iraagi sõda ja Afganistani afääri. Selle parempoolse katuse all koolitatakse Al Quaeda võitlejaid, vasakpoolse all seevastu USA merejalaväelasi. Prantsuse Võõrleegion käib korra kuus. Aga vat selle ukse taga, seal keskel, käivad pealelõunasel ajal kaitseliitlased laskeharjutusi tegemas, hommikupoolikune aeg on reserveeritud palestiina terroristidele. Muide, suitsiiditerroristide väljaõpe on päris stiilne vaadata. Ikka juhtub, et mõned... bõmm!-bõmm! Delta-force'i mehed tulevad reeglina peale keskööd. Reedeti käivad kalamehed spinningutrenni tegemas. Kuivalt. Et kui merele saavad, siis tuleb heide esimese raksuga profilt välja. Chuck Norris ühekorra tahtis kaa käima hakata, aga oli kusagil Sitsi mäe kandis rämedalt peksa saanud. Ahjaa, jahimehed käivad. Ühed teevad teistele põtra, ja siis jälle vastupidi. Pärast puhastavad püsse ja joovad õlut. Viskavad nalja ja teevad krutskeid. Need tüübid on lahedad.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Üks ilusamaid episoode läbi aegade on olnud ninjade tordilõikamisõppus (ilmselt osa kursusest “Kuidas käituda seltskonnas dzhentelmenina”). Tüübid krabasid saablid välja ja viuhkat-viuhkat, torte läks nagu Vändrast saelaudu. Ega nad oma maneeridest lõpuks päriselt lahti ei saanudki, ikka mingisugune hajj-jaa-hadzhzh-hkk häälitsus jäi tordilõikust saatma. Aga kontorirahvas mäletab seda episoodi kui “Suurt Ninjade Tordisõda”. Oh aegu ilusaid.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Ma ei tea, kas see on sümptomaatiline, aga nendel katustel ei näinud ma kordagi ühtegi kassi. Mitte ühtegi kassi! On see võimalik? Ka ei näinud ma mitte ühtegi koera. Aga millegipärast ei pane see mind imestama. Lindudest olid seal põhiliselt kajakad. Kord oli isegi üks kajakapesa. Aga põhiliselt kujutas katus endast ideaalilähedast aerodroomi noortele kajakatele. Nad toodi sinna esimesi tiivalööke harjutama. Seda nalja siis meile, kontorirahvast publikule seal etendati, kui õige aeg kätte tuli. Ainult, ma'i mäleta enam täpselt, mis kuus see tavaliselt juhtus. Millalgi suve keskel.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Et polegi veel ära tüdinenud? Seda nimetatakse katuseteraapiaks. On üks selline vanasõna: lase vaim katusele lahti, hakkab katus sõitma. Nii on. Mul tuli kunagi pärast ühte pikemat katusevahtimist idee lasta endale katuseaken panna. Noh, et kui tahan, siis saan taevast vaadata. Projekt nägi ette, et siis katuselt tehakse läbi maja minu tuppa selline shaht (ma nimelt elan esimesel korrusel, kolmekordses majas; muidu ju taevas ei paistaks...). A' võta näpust, naabrid hakkasid vastu. Ütlesid, et ei ole shahtiga nõus. See pidada neid segama. Et koligu ma jee. Nii on katuseaken tänaseni paigaldamata. Piirdusin siis väikese aknakesega kolba sees. Vahel on hea ajule valgust lasta. Selline valgustatud tunne tekib. Selleks oli samuti projekti vaja, aga ei pidanud vähemalt naabritega kooskõlastama. No, ja kui mõni katus eriliselt meeldib, võib sellest väikese tõmmise teha ja objektiivile ette kleepida. Siis on üks ja sama katus iga ilmaga.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Soe sitt ei upu ja märg sitt ei põle, ütleb üks teine vanasõna. Paavli katused pole ei seda ega teist. Nende katustega on see iseäralik lugu, et kui nad õhtul põlema pista, on nad nii umbes kolmeks varemetes. Ja siis, hommikul, siis tuleb fööniks! Ja katused tõusevad tuhast.

Paavli katused on ennast taastootev ressurss. Selline energiavõsa.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Petja ja Ljohha on inimsööjad. Just siin, nende katuste all püüdsid nad aastaid tagasi lõksu ühe pehme pepuga vene plika, kellest jätkus kõhurõõmu mitmeks nädalaks ja jutujätku kauemaks. Jajah, sellesama Pikachu (või kuradi Pokemoni, või mis ta on..) abiga, kes sealt räästa alt parasjagu piilub. No küll alles peibutab… Tõtt öelda, just see ongi neid viimastel aastatel elus hoidnud. Ja ma kahtlustan, et see hulkuv koer, kes alailma Angerja trammipeatuses tolgerdab, säilitab oma hea konditsiooni just tänu Ljohhale ja Petjale. Ta jälgib tähelepanelikult möödujaid ja kannab peremeestele õhtuti ette, mis lihaturul toimub.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Petjal ja Ljohhal polnud ükspäev midagi teha ja nii nad siis tegid diagonaale. Ühest nurgast ja teisest nurgast. Siis tõmbasid horisontaale, mis olid diagonaalid ühest teisest imaginaarsest nelinurgast ja siis veel erinevaid jooni, mis esmapilgul tundusid suvalised. Aga tegelikult olid kõik need jooned diagonaalid ühest või teisest imaginaarsest nelinurgast! Paavli katused kubisevad diagonaalidest. Selline trend.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Ajaa... kui katus pooleks saagida, siis avandeb ristlõige. Sellest mul pilti pole, nii et, kujutage ette. Ristlõige! Jah.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Ljohha ja Petja võtsid Masha kampa ja külvasid katusele muru. Pärast müüsid turul. Inimesed muudkui kiitsid: Ohh!, uhh! Nii häid maasikaid pole ammu saanud...

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Ükskord sadas katusele nii paks lumekiht, et Paavli kinnisvaraarendajad hakkasid katuse sisselangemise pärast muretsema. Tehtud-mõeldud-tehtud. Kutsuti kraana ja katusele tõsteti suur lumesahk, mis kõik lume katuselt alla pidi lükkama. Kuid oh häda!, - katus oli kõigele lisaks ka veel libe. Sahk ei saanud pidama, ja kimas üle katuse ääre alla. Jumaki. Sahk persses. Aga katus ikka lumine. Noh, Petja ja Ljohha siis kahekesi lükkasid lumelabidaga katuse puhtaks. Siit moraal: ära sahaga katusele roni!

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Intsident lumesahaga andis asjaosalistele idee katusele liuväli rajada. Rajatud-rajatud-rajatud. Kui liuväli valmis sai, kutsuti Brontosaurus jääd testima. Libises küll. Nii hea hoo sai sisse, et lendas üle linna vurr... Pärast lömastas juhuslikult merel hulpinud kaluripaadi. Siis lasti lapsed katusele lahti. Lapsed said kaa hea hoo sisse ja lendasid samuti minema. Vurr. Osa lapsi ei olla pärast seda jama enam koju jõudnud... Liuväli pandi kinni, sest lapsevanemad hakkasid protestima.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Teinekord sadas kõvasti vihma. Nii kõvasti, et katusele moodustus mahasadanud veest bassein. Petja ja Ljohha monteerisid katusele rattad alla, et sõidavad beach'ile, beibesid rebima ja muidu... bassein on siinkandis üldiselt kõva sõna, eriti ratastel. Pealegi oli neil üks vana mõte, et rannas tuleks kivid kokku lugeda. Arvele võtta.

Mõeldud-mõeldud-mõeldud. Elu ja rock'n'roll!

Liputasid korra saba ja moondasid end kaladeks. Aga oh õnnetust!, päike tuli ja vesi sulas ära. Petja lämbus. Ljohha lämbus samuti. (Sest kalad ju ei hinga.)

Pärast seda kui nad ära surid nad rohkem ei räägi kah.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

..
Paavli katuse vorstivabriku lugu on üks eraldi lugu ja selle rääkimiseks tuleb kohe aeg maha võtta.

Asi sai alguse tol korral, kui Ljohhal suure pohmakaga kõht tühjaks läks, aga raha ei olnud. Keskmine mees läheb sellisel juhul prügikasti kallale, aga mitte Ljohha. On ka neid, kes lähevad poodi ja topivad paar viinerit ja natu juustu varrukasse. Aga mitte Ljohha. Ljohha oli laulva revolutsiooni ajal vandunud, et sööb kartulikoori ja seda ta nüüd teha plaaniski. Kus kartuleid seal koori, arvate teie? Ega seen'd nii lihtsalt kah ei läinud. Tänapäeval ei viitsi enam keegi kartuleid koorida, või kui, siis spetsnoaga ja sellisel juhul ei saa traditsioonilisest kartulikoorest enam rääkida. Spetsnoaga kooritud kartuli koor on õhuke, väga õhuke. Tänapäeval enam kartulikoorest söönuks ei saa.

Kimbatuses Ljohha kortsutas kulmu, vangutas pead ja kirus omaette. Pilk jäi pidama lumest turritavatel viinerisarnastel jubinatel. Noh, ega seen'd ühe ausa mehe tegu polnud, aga koerad ju ise kaa vahel panevad teiste... Inimesed seda küll ei tee, aga ega Ljohha end sel hetkel väga inimesena ei tundnud. Pigem kahvatu koerana. 10 minti hiljem plahvatas Ljohhal uus mõte. **BISNIS!** Teeks katusele ühe vorstivabriku, hakkaks tootma vorste nimetusega "Naturaalne Pohmakas". Te juba arvate end teadvat, millest neid vorste tegema hakati, jah? Eee, peaaegu... Naturaalse pohmakavorsti lõplik tarbimisjuhend nägi ette vorsti leotamise klaasitäies kuumas vees. Tähendab, siis selline puljongimoodi “vorst” rohkem. Kolmanda Eesti vorst on vedel, teadsite seda? Paavli katus puutub asjasse niipalju, et see on suht varjutamata ala - s.t hea koht vinnutamiseks (odav, ei kulu elektrilise kuumutusahju peale). Suvel vinnutavad vorsti, talvel joovad. Kaariese tekke aspektist johtuvalt pidi ka ohutum olema. Selline süsteem.

Njah. Kuidagi uskumatu lugu kukkus välja. Hiljem rajas Ljohha ka oma mobiiltelefonitööstuse, aga see on nii haige jutt, et ma parem ei hakka seda meeldegi tuletama.

Pealegi, kohalikud teavad rääkida, et kes vana asja meelde tuletab, selle silma sööb orav ära.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Iga aasta 8. märtsil kingivad mehed naistele lilli. Naistepäev.
Iga aasta 8. märtsil läheb ka Paavli katus lilleehtesse. Uhh... naistepäev ikkagi! Sel päeval käib Petja jorisedes ringi: “Mine persse uhke ratsamees, lase lilled õitsevad...”

(Ikkagi inimene.)

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Tantsivaid katuseid olete näinud? Topeltsalto ja äraspidine harjaspagaat? Paavli katused on eriti sheffid pärast väikest... See on uskumatu, kui ilusasti üks katus võib tantsida. Uhh…

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

[...]
Paavli katusel on salajane massaazhipunkt. See käib nii: ronid katusele, lähed punktile, masseerid ennast. Isu täis, ronid katuselt maha. Põhimõtteliselt võib oma tooli kaasa võtta. Või madratsi.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Vastamata on veel küsimus, mida katusel süia? Põhimõtteliselt võib katusel kõike süia. Silmas tuleb pidada, et kõndides söömine on ohtlik, miski võib kahe silma vahele jääda. Siin luurab oht ninuli käia. Ninulikäimine katusel on ohtlik... olgu. On siiski mõned iseäralikud näpunäited, millega peaks arvestama:

a) Lõket ei maksa teha (maja võib põlema minna).
b) Istudes on mugavam süia kui seistes.
c) Parem on toit kaasa võtta, kui ise midagi kultiveerida või jahtida (näiteks lindu lastes võib lind kusagile mujale maha kukkuda ja seda jama siis vaja).
d) Kommid ja tort on OK.
e) Kõige lihtsam on katusel võileibu süia ja midagi peale juua (...näiteks morssi, aga võib ka muud).
f) Kombineerige ja katsetage! (See on Äripäeva nädalalõpulisa kuldne näpunäide, mis sobib igasse eluvaldkonda nagu... nagu... nagu... e-ee, nagu tuul merel kihutava laeva purjedesse.)

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Frank Blackil võiks olla mõni lugu katustega. Mõtlesin küll, et niikuini on, aga ei tule meelde. Iseenesest on “katus” nii poeetiline kujund, et sellest saaks 100 laulu ja 1000 luuletust, aga võta näpust, ükski ei tule meelde… Beatelsitel oli üks kuulus kontsert katusel ja välisministeeriumi katusel mängib korra aastas teadagi kes. Veel keegi?

Rosta Aknad? … Rosta Katused … hmm
Tõepoolest.

Smilers?
Jaa... neil on üks katustega lugu, mida praegu hästi reklaamitakse.
..
No pange'nd Smilers peale!

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Ljohha käis katusel edasi-tagasi. Siis taipas äkki, et käib hea maitse piiril. Kohe ronis katuselt alla ja asus oma tegude üle järele mõtlema.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Tipp ja Täpp kõndisid katusel edasi-tagasi. Lõpuks läks Täpil Tipp üle maksa.
Enam ei kõnni.

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

Daniele Dubroux on teinud ühe filmi. “Le journal de seducteur” (1996). Seal läheb hüsteeriline mees psühhoanalüütiku juurde, kurdab, et depressioon on suur. Miski ei aita. Motorolleriga vastu seina sõitmine ei aita... Paavli katustega on sama lugu. Miski ei aita. Ah, et mis mõttes? No vahid kaua vahid, katus ei muutu... Miski ei aita! Einoh, tõesõna. Katus: muutumatu oma puutumatus muutumatuses. Substants. Viimane aeg liituda Anonüümsete Katusevaatlejatega.

Asi võib käest ära minna.

Tõepoolest? Mis siis saab, kui katus käest ära läheb?

= = = = = = = = = = = = = = = = = =

*