Uudis Odessa Popi kontserdisarjast oli muidugi ootamatu, sest ehkki reklaami kinnitusel pidi olema lõbusa ja toreda "väikese" (indie)-pop muusikaga, seostub Odessa mulle eelkõige Isaak Babeli (tõsi küll, tõepoolest lõbusate) juttudega sealsetest pättidest Moldavanka linnaosas. Nii et tekkis küsimus, kas tuleb kõigepealt nuga ja süda saapasäärde panna või lihtsalt kohale minna ja bände vaadata.

Ja kahtlemata on hea meel, et sai kohale mindud, sest nii hästi nii tujuküllaste (ja ka tujutute, loe edasi) ansamblite saatel pole ammu aega veetnud.

Kõigepealt esines Pia Fraus, kes on nii indie, et saavutanud täieliku sõltumatuse nii plaadifirmadest, vastalistest loodusjõududest kui ka ümbritsevast kontserdisaalist. Esinemise asemel sõrmitsesid nad väga mõtlikult ja millelegi vähimatki tähelepanu pööramata oma pille ja see tegevus tundus neile äraütlemata huvitav olevat. Bändi muusika mõjub nagu küüntest kübar, ei näe nemad teisi, ja mis mitte vähem oluline, publik ka ei pane neid tähele. Selline introvertne kontsert siis, mis on muidu väga tore, aga järgmiste esinejatega vast niiväga hästi kokku ei sobinud. Paraku on paratamatu, et iga välisartist vajab publiku meelitamiseks ühte Eesti soojendusansamblit ja olgugi et Pia Fraus on võimekas ansambel muidu, ei olnud see vist kõige parem esinemise aeg ja koht. Aga võimalik et Eestis on indie nii ebamäärane mõiste, et kedagi ei huvita see. Ma nii täpselt ei tea ka.

Harry Hunks oli väikest viisi üllatus, sest ma ei ole harjunud sihukesi lõbusaid soomlasi nägema. Aga nad tegid tõesti päris reibast pop-muusikat ja võtsid abiks ka väikesed kantrinipid, nii et igav küll ei hakanud. Kantri ravitseb alati. Ja kuna tegu oli täismõõdulise laivkoosseisuga (minu lemmikvariandiga - seisev trummar otse esireas publikule vastu jõllitamas), siis oli mürtsu ka piisavalt.

Viimasena esines New Yorki/Londoni duo Pipas, kus oli ainult bass ja kitarr ning iBook trummide asemel. Päris, elav, liigutav ja higistav trummar oligi ainus (vt Harry Hunks), mis Pipasel perfektsusest puudu jäi. Muidugi, nunnumeeter oli kogu nende esinemise ajal räigelt punases, aga ei saa eitada, et bändi muusika on tõepoolest väga kaasakiskuv ja jällegi, kõlab laivis väheke elavamalt kui stuudioversioonis.

Igatahes, antud olukorras, kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes, mõtiskledes, väikest kokteili tarbides (ainult külmetuse vastu, enesestmõista), ei jää mul üle ühtegi teist võimalust ega ka mingit kahtlust, et soovitada teil järgmisele Odessa Popi kontserdile ise järgi kaema minna, misse popmuusika siis tänapäeval õigupoolest on. Ma ei usu, et kahetsete. Ja kui see kõlab nagu reklaamtekst, siis.. ise oled.

Järgmine Odessa Pop (täpne info) toimub 9. detsembril Kuku klubis. Esinevad My Darling You Rootsist, Popidiot biomeedikumist ja DJ Estrada, kas ilmselt niiväga ei esinegi, vaid mängib plaate ja räägib Kõlu või Baskini anekdoote, või mis need plaadiratsurid täpselt teevadki. Pilet on 100 krooni ja miljoni dollari küsimus on see, et kui Kuku klubi on tavaliselt peoonidele suletud, siis kuidas ma uksehoidja turdide kämblate kõrvalt mööda pääsen. Mul ju klubikaarti pole.

PS Mart Ramone tegi väikese intervjuu Pipasega ja te võite lugeda seda MTV Eesti lehelt. See link väärib klikkimist juba sellepärast, et MTV Eesti veebileht on tõepoolest märkimisväärselt fucking awful.