Vahel tundub, et Eestimaa venekeelne publik on õnnelikum kui ülejäänud, sest vene staare (ja sealjuures ka väga häid) juhtub Eestis esinema teinekord üpris tihti. Sel poolaastal on EEstimaad kontsertidega väisanud juba näiteks BI-2, Mashina Vremeni, Gosti Iz Budushevo ja nüüd Muumitroll..

Ilja Lagutjenko on artist, kes teeks au ükskõik millisele riigile, kui kunsti üldse mingi riigi alla liigitada, Lagutjenko puhul on tegemist nii või teisiti maailmakodanikuga. Lood teeb ta küll vene keeles ehkki võiks seda teha veel õige mitmes keeles, jaapani kaasa arvatud - on ta ju lõpetanud jaapani filoloogina Idakeelte Instituudi ja sündinud, jah, Vladivostokis. Kunagi antud intervjuus TV 1-le ütles Lagutjenko, et kasvas üles tingimustes, kus lähim ööklubi oli Tokyos... Oma plaadid lindistab ta Inglismaal, usaldades sealset asjaajamist, professionaalsust ja tehnikat enam kui senini majandusraskustes vaevlevat kodumaist. Ja ühtviisi kodus tunneb ta end nii Londonis, Pariisis, Vladivostokis, Moskvas kui ka Tallinnas - vaat et rohkemgi kodus kui siinsed venelased, sest tema viimasel kontserdil publikule esitatud palvele laulda "ü"-tähega, vastas publik arusaamatu mõminaga... Eesti keelt kuulis Ilja suust veelgi - vägagi puhtalt tervitas ta nii publikut, riiki kui ka Carmen Kassi. Kohalike ajupestud põmmpeade nõutus ja ignorantsus kõiges mis puudutas keelt, riiki ja kultuuri, tuli siinjuures eriti silmnähtavalt esile - vahtisid niisama mölakate nägudega, ei osanud "a"-d ega "ö"-d öelda..

See selleks - lava peale vaadates ei saanud silmi Lagutjenko karismaatiliselt isiksuselt - kuningas laval, meenutades ehk vaimusilmas ette kujutatavat Brett Anderssoni noorena Suede'iga noorte tüdrukute (ja poiste) südameid vallutamas. Oli lihtsalt nauditav, kuidas IL suudab suhelda publikuga, esitleda lugusid ja mitte ainult esitleda, vaid muuta ka kogu kontserdi tempot talle sobivas suunas - olgu see siis vene romansid, jazzilaadsed improvisatsioonid või muusika filmist "Pohititeli knig" (Raamatuvargad), mille on peaasjalikult kirjutanud Muumitrolli kitarrist Juri Tsaler - jääb ainult oodata, millal film siia videolevisse jõuab. Kontserdi kava oli seega üpris kirju - klassikalisest filmiheliribast lüüriliste vene romanssideni, mida Muumitroll tõi kuuldavale võtmes, mis võttis vahepeal isegi müra-postrocki laadsed mõõtmed. Muidugi sai kontserdil kuulda Muumitrolli klassikalisi lugusid, mis pani saali veelgi enam kaasa elama. Publik oli kokkuvõttes hea, sõnu teati ja selles suhtes osati siiski bändi vastu võtta, mis ka vene artistide puhul ehk tavaline. Kiidusõnu tuleb öelda ka Decoltee helimehele, kuna isegi esimestest ridadest kuulates jõudsid kõik soundid puhtalt kohale, laulja hääl ei jäänud instrumentide varju, kõik oli tasakaalus ja võis hea tahtmise juures isegi omavahel rääkida, ilma et oleks pruukinud kõrva karjuda. Harva juhtub midagi taolist siin EEstimaal. Mis aga taas Slakat meelde tuletas, oli kasvõi baariteenindus - kasumi teenimine jookidelt pole nähtavasti Decolteel esmane ülesanne, joogi järjekorras või seista tunde, kusjuures polnud tegemist isegi mingi vaheletrügimisega, lihtsalt baarineiu ei osanud või ei soovinud end liigutada. Kummaline oli ka Muumitrolli uute plaatide müügipoliitika - plaate sai osta enne kontserti, aga mitte pärast, kui uue plaadiga oleks olnud mugav otse koju minna. Ju olid müüjad ka inimesed ja läksid ennem koju...