Muhedad Mustamäe mürameistrid meelitavad meid matkale mõnusa meloodilise muusikaga. Nauditavalt noobel näputöö. Ootasin ohtralt ootamatuid ohhoo-efekte. Polnud põhjust punastada.

Pia Fraus on korraga Eesti Ramones ja The Beach Boys. Mina ei ole Reinu (lugude autor Rein Fuks) näppude alt tulevaid duure ja akorde üle lugenud, aga üllatuksin, kui neid oleks palju. Usun, et kahe pika plaadi ja ühe EP peale kokku alla kümne. Siit paralleel Ramonesiga ja nagu klassikugi puhul on see nii plussiks kui võtmeks asja tuumani. Pia tahab kuulajat uimastada, kuid mitte uinutada, joovastada, kuid mitte purju joota. Nad on käinud kunstikoolis ja teavad, mis on ilu ja mis on ilus, ning mis peamine – kuidas seda kõike teha. Muusikast plaadiümbristeni. Ja nagu Beach Boys'gi, teavad nad, et rannas on tore - tuul soe ja lained kõrged, kuid ise pole mere, saati siis ookeani äärde jalgagi tõstnud ega surfilauda silitanud. See on ilmselgelt hea, sest päikesest praetud peadest vaevalt nõnda arukad meloodiad maailma pääseks. Muusikasse on valatud üheltpoolt põhjamaisest soojaihalusest sündinud rannaromantika, teisalt on poisid-tüdrukud läbi kuulanud, lahtimõtestanud, kokkuvõtnud ja selgeks õppinud kogu 80-ndate teise poole ja 90-ndate alguse Briti indie-popi – My Bloody Valentine, Slowdive jt. Vaevalt nad solvuksid, kui kasutada sõnu “retro” ja “nostalgia”. Seda on siin lihtsalt liiga palju, et olla juhuslik ja vaatamata varjamispüüdele kogemata läbikumav. Nad teevad seda meelega ja ei häbene, on ehk oma mahedal moel uhkedki.

Kuid kõik siin ei ole ammunähtud, ja ammugi mitte tüütu. Esmakordselt oma ajaloos katsetab bänd aeglasemat, unelevemat tempot ja akustilisi kõlasid. Palad “You look fine”, “Hello Hell” ja “My Landlord is trying to kill me” on (võrreldes varasema loominguga) justkui tuttavad neiud, kes juuliõhtul peole minnes vahetanud “kuluvad” õhuliste suvekleitide vastu. “You look fine” koos nimilooga ongi Pia tema parimal kujul – kaunilt ebasümmetrilise näo kaks põske. Kohvirecordsi artist Hendrik Luukiga (ühtlasi plaadi produtsent) kahasse tehtud “Tähetorn” on süntesaatorihelidega maitsestatud tempokas instrumentaal, mis oma grünbergilike kõladega ja ühevokaalilise (“A”) sõnumiga olnuks sobilik tantsusaade Olaf Andvaraforsile (biorobot “Hukkunud Alpinisti” hotellist). Kel jätkub närvi plaat viimase loo lõppedes masinasse jätta, võib mõne aja pärast sattuda Mooie saart ümbritseva ookeani sügavustesse – rohkem kui veerandtunni jooksul voogab kõlaritest puhas ambient. Ja vaadake videot – sel mehel on vuntsid!