Ma muide jäin kahest (kahest!) Dead Mooni kontserdist ilma Hollandis.

Esimene kord neljapäeval, kui lihtsalt magasin maha, teine kord sõitsin spetsiaalselt Haagi, kus seiklesin meeleheitlikult mitu tundi, kuni jõudsin allmaatrammiga linna äärde. See reis oli tõsine adventure, sest ma ei teadnud Haagi jõudes muud kui ainult klubi nime - ClubBazart. Dead Mooni nimi mind seal muidugi edasi ei aidanud ja nagu kiiresti selgus, ei tähendanud ka kõnealuse klubi nimi tavalise Haagi kodaniku jaoks mitte midagi.

Niipea kui Amsterdami rong Haagi tsentraali jõudis, hakkasin vihjeid otsima. Tormasin algul raudteejaamast kesklinna poole, kus leidsin üleskaevatud linnasüdame kõrvalt superkino "Pathe", suure Borati pildiga ja puha. Jalutasin sinna sisse, et leida midagi nagu "Hague this week", ühesõnaga infomaterjali linnas toimuvate ürituste kohta. Väikse patseerimise peale leidsingi sellise kava, aga see oli eelmise nädala oma. Uue pidin letist küsima ja selle aja peale olin juba nii kärsituks muutunud, et rebisin kava kohe katki, aga vajalik kirje oli siiski lehes sees - 25. november, Dead Moon, ClubBazart. Vähemalt sain kinnitust, et olen õiges linnas. Ei mingit aadressi paraku. Tulin "Pathe-st" välja ja leidsin coffeshopi, mille ees noored hängisid. Nemad teadsid ClubBazarti, aga kui ma kannatamatult palusin teed juhatada, siis tegid nad suured silmad ja aina ahhetasid: "wow man - that is far away"! Ma küsisin, et kui kaugel - 10 km? 20? Nad ütlesid, et jala ma sinna kohale ei jõua ja soovitasid nr 6 trammiga lõppu sõita. Mis pärast osutus valeks soovituseks, aga see selleks. Oli nädalavahetus ja linn suhteliselt inimtühi.

Haag on muidu ametnike linn, umbes samamoodi nagu Tartu on ülikoolilinn. Trammitee ääres kohtasin kahte punkari väljanägemisega plikat, tegin nendega juttu. Algul nad naersid mu rebenenud kinokava nähes, aga nähes et mul on tõsi taga, rääkisid omavahel pikalt midagi oma keeles ja siis teatasid, et trammipeatus on maa all ja et kas ma näen neid rattaid seal üle tee - sealt saab maa alla. Haagi allmaatramm on nagu metroo, ainult väiksem. Umbes nagu see Budapesti kollane. Aga see oli täiesti inimtühi. Et mitte kaotada ühtki võimalust oma teekonda korrigeerida, küsitlesin iga inimest, kes vähegi paistis sedamoodi välja, et võiks midagi teada. Eriti abivalmis olid asjassepuutumatud tegelased - üks lömmis olekuga tädi hakkas trammis kõiki inimesi küsitlema, et mu teekonna sihti väja selgitada. Ühe abiks vihje ma tema käest ikkagi sain, et tramm nr 6 sõidab kuhugi pärapõrgusse. Hüppasin maha ja leidsin ennast mustade linnaosas. Kebabiputkas türklane oskas ainult öelda, et "downtown". Küsimuse peale, kas ta ClubBazarti teab, raputas pead. Sõitsin siis järgmise trammiga tagasi Grote Markti ja jätkasin inimeste tülitamist. Üks vuntsidega onkel võttis mu "Pathe'st" kaasavõetud trükise enda kätte, uuris seda pikalt ja kohe oli näha, et ta enda arust kahtlemata teadis kõiki kohti Haagis. Siiski oli tema pika vuntsikeerutamise tulemuseks ainult soovitus minna alla jaama ja küsida infoletist, kus see koht on. "They know nothing", ütlesin, tänasin ja pöörasin talle selja. Siis nägin pisut eemal tüdrukut, kes kuulas äraoleval ilmel pleierit. Läksin ligi ja küsisin, et võib-olla oskab tema mind aidata. Ja jah, ta teadis kohta. Tramm nr 4 oli õige, ainult sõita tuli teises suunas. Tüdruk oli hästi kahvatu ja tal oli kõnedefekt. Tänasin, sõitsin trepiga alla jaama ja hakkasin otsima kohta, kust teiselt poolt üles saaks. Vähemalt kolm korda läksin valesti, jõudsin hoopis välja, kus oli jalgrattaparkla. Vot sellel hetkel tundsin tõesti, et olen kinni jäänud. Kui jälle sisse läksin, nägin sedasama kahvatut tüdrukut automaadist raha võtmas. Põrnitsesin siis seal lähedal valvekaamera ees oma botast, kuni tüdruk raha välja võttis. Ja siis ta juhatas mulle teed trammipeatusse. "Good luck!" ütles ta ja naeratas lahkelt.

Ikkagi ei olnud ma veel päris kindel, et ma sõidan õiges suunas. Kuni paari peatuse pärast sisenesid kolm tüdrukut. Tegin nendega kohe juttu. Pärast mõningast omakeelset arupidamist teatasid nad mulle, et olen õigel teel. Selgus, et nad olid käinud shoppingul ja ostnud ühele sõbrannale sekspesu. Aga ka, et sõita tuleb veel pikalt ja viimane tramm tagasi läheb kell pool üks öösel. Üks tüdrukutest tundis veel huvi, kuidas ma tagasi saan. Kell oli ligi 11 juba, järelikult pärast kontserti poleks trammid enam käinud. Arvasin siis, et juu ma võtan takso. Või siis teine variant, kui kontsert on juba läbi, siis lähen lihtsalt rõõmsalt tagasi. Nii mu seiklus kujuneski - mängu nimi oli "Missing Dead Moon". NB. Kõik helid, lõhnad jm aistingud olid nagu päris. Aga ärme ruttame sündmustest ette.

Clementine (nii oli mu teejuhi nimi) arvas, et ilmselt jõuan ma liiga vara, sest ClubBazartis ei juhtu enamasti enne ööd midagi. Sõitsime mõnda aega vaikides, sest tundsin nagu oleksin cheatinud. Kes on mänginud, teab millest jutt. Kes ei ole seiklusmängu mänginud, sellele seletuseks - cheatimine on see, kui vaatad walkthrough'st järgi, mis järgmiseks juhtub. Ehk siis spikerdad mängimisel, et vaevata edasi saada.

Tramm peatus ClubBazarti ees 11 ajal, kui kontsert just lõppes. Koht ise oli väike punker, sarnase arhitektuuriga nagu armeenlaste ðaðlõkikad ja Sepa baar Koplis. Sain ukse juures ühe soomlasega jutule, kes oli jõudnud kohale just viimase loo ajaks. Higised bändisärkidega tüübid trügisid uksest välja, rüseleti ka klubi varuväljapääsu juures, kus Toody tuli uksele ühte suurt posterit välja viskama. Ma sain siis aru, et tegelt ma pidingi hiljaks jääma. Mis siin salata - "I have constant bad luck with Dead Moon". Nii soomlasele ütlesingi. Ta vastas, et "This is rather unfortunate, indeed". Rongis tagasiteel Haagist Amsterdami kõnetasin oma kõrval ühte kohalikku tütarlast, keda olin ClubBazarti juures silmanurgast näinud. Tunnistasin talle, et "I was not in the concert, I missed Dead Moon". See paistis teda lõbustavat, niisiis rääkis ta et elab Amsterdami lähistel Haarlemis ja oli spetsiaalselt kontserdi jaoks Haagi sõitnud. Kuuldes, et ma tulen niimoodi kaks kätt taskus ja Dead Mooni hoody seljas, Eestist, oli ta hoopis lõbustatud. Selgitasin, et ma muidu ei tegele sellega, et sõidan mööda maailma, et Dead Mooni kontsertidele hiljaks jääda. See lihtsalt juhtus nii, nagu seiklus noh.

Ma ise olin ka juba heatujuline, oma saatusega leppinud. Õnnitlesin ennast Dead Mooni adventure läbimängimise puhul ja saatsin kodustele SMS-e.

Peas mängis eri variatsioone läbi popurrii lugudest "fire in the western world", "54/40 and fight!", "13 going on 21", "as teardrops break", "running out of time" jne. Karen Dalton peksis vahele millegipärast, ma ütlen - mõned asjad on lihtsalt nii lahedad, et neid ei saa sõnadesse panna. Dead Moon night.