Ma mõtlesin, et kirjutaks õige loo – midagi iseendast – enesekeskne nagu ma olen. Hoiatan, et alljärgnev lugu on väga igav ja ma ei soovita seda üldse lugema hakata. Enesekesksed nagu te olete, pole see teie jaoks lihtsalt huvitav. Võib muidugi juhtuda, lugejaks satub olema mõni selline inimene, kes oma loomu poolest on hooliv ja arvestav ja üldse vahva ning ühiskondlikult kasulik inimene ja tal võib vabalt tekkida küsimus, et mis on enesekesksus. Ma arvan, et tegemist on sellise fenomeniga, kui te kõike, mis teie ümber toimub, seostate iseendaga – nagu toimuks kõik ainult teie pärast ja teie jaoks. Ja nüüd minust.

Lendab: Heajuur (enesekeskne)

Mulle meeldivad tantsuetendused. (Sellest te olete juba ammugi aru saanud, kuid siiski ...) Mulle meeldib käia tantsu vaatamas ja ise tantsida. Vähemal või rohkemal määral olen ma pannud tantsust huvituma ka kõik oma sõbrad ja tuttavad. Mulle meeldib mõelda, et see tuleneb minu isiklikust sarmist. See huvitumine. Noh, et minu sõpradele on meeldinud, kuidas ma tantsin või et ma räägin tantsukunstist väga meeliköitvalt. Pean muidugi tunnistama, et minu isiklik tantsijakarjäär on senini piirdunud eelkõige teiste poolt välja mõeldud ideede kehastamisega. Seega pole tegemist olnud MINU isikliku nägemusega maailmast, kuigi iga liigutus, mis ma teen, põhineb minu enda kehatunnetusel ja -kogemusel. Aga ma üritan teha pingutusi selles suunas, et omaenda ideid tantsukeeles väljendama hakata. Miks ma ei peaks seda tegema, kui mulle meeldib tantsida. Tegelikult ma tunnen ennast suisa halvasti kui ma liikuda ei saa. Siis ma tavaliselt virisen ja vingun, et tahaks tantsida, tahaks trenni. Põhimõtteliselt on see ainult kättevõtmise asi.

Paremal: Heajuur (enesekeskne)

Võib juhtuda, et ma oma unistustest kaugemale ei jõuagi ehk siis ma ei pane ise mitte kunagi mitte ühtegi koreograafilist teost kokku. See ei oleks tegelikult ka mingi õnnetus, kuna koreograafe on maailmas niigi mustmiljon. Ja teil alati jääb võimalus mind lihtsalt tantsule paluda, nagu KO seda viimati Levist Väljas tegi. Tookord ei olnud meie eesmärgiks (nagu te isegi arvata võite) pakkuda baari külastajatele kunstilisi tantsuelamusi, kuna teatud põhjustel ei suutnud (ei tahtnud) vähemalt mina kauneid ja esteetilisi figuure moodustada. Oleks ka absurdne mõelda, et inimene läheb baari tehniliselt ja kunstiliselt heal tasemel tantsu esitama, kui ta seal baaris just tantsijana ei tööta. Inimesed tahavadki liiga palju esineda ja unustavad seejuures ära tegeliku põhjuse, miks nad üldse millegagi tegelevad. Tantsimine iseenda jaoks (ka koos partneriga) tekitab sellise erilise zen olemise, mida on natuke mõttetu sõnadesse panna. Lühidalt neile, kes ei ole veel seda tunnet kogenud – sa liigud mingis ruumis, tajud mingit energiat ja ei mõtle, kuidas või miks sinu olemine parasjagu on. (Kõlab nagu fraas "Michaeli sõnumitest", mida ma just lugesin, aga ma ei oska või ei tahagi seda paremini kirjeldada. Minge parem ise tantsima.) Miks ma sellest konkreetsest loost üldse rääkima hakkasin – aga sellepärast, et mingil hetkel kui me (hurmavalt - hahahaa) tantsisime, hakkas üks naisterahvas meid äkitsi pildistama. Inimeste erutatud kõne, toolide klobin kivipõrandal ja sähvivad välgud, nagu oleks tegemist olnud mingi moeshowga. Häh. Ja samas ma loodan, et see naisterahvas ei pildistanud meid kommertseesmärkidel. Ma lihtsalt ei kannata kommertsi. Esiteks olen ma enesekeskne, mitte ekshibitsionist. Ja teiseks, kommerts pole huvitav, tal puudub täielikult igasugune isikupära. Aga mulle ei meeldi igavus, energiavabadus, mõttetus. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et see mulle ei meeldi.

Muide, käisin hiljuti Eriti Kurva Muusika Ansambli kontserdil Ebafolklorism ja nagu Evol tabavalt märkis, muutub kirjutamine sel puhul lausa kohustuslikuks. No EKMA tõin ma oma jutu sisse tegelikult kui näite isikupärast. EKMA on huvitav, tekitab tundeid, mõtteid. Ja ei ole mõeldud (ei jõua?) massidele tarbimiseks. Muidugi on kontserdipilet tavalise tööinimese jaoks liiga kallis, saalis hakkab kindlasti külm ja pingid on istumiseks pisut kõvad. Aga elamus – vaat see tasub kogu pingutuse ära. Ma tahaks tuua ühe jube lameda paralleeli, mis mul kontserdil tekkis. Nimelt, et EKMA on punkkammerorkester. Haige võrdlus, onju, aga see võrdlus ei tekkinud täitsa tühjalt kohalt. Kammerorkester on nad nii või teisiti. Termin punk tähistab minu sõnavaras seda, mis ühele normaalsele inimesele korda ei lähe. Või pigem oleks õige öelda, et ta tekitab naeruvääristamise soovi või isegi tülgastust ja okserefleksi olemusliku punkarluse puhul. Nii et EKMA on punk, kuna: nende kontserditel ei käi eriti palju rahvast (v.a. tasuta vabaõhuüritused, sest inimestele meeeldib tarbida, eriti ilma rahata); nende lauludes on mingi sõnum, mis tekitab mõtteid - erinevaid, ebakonventsionaalseid; laval räägitakse lugusid, mida mina viimati näiteks pioneerilaagris kuulsin jne. (Kuna ma ei kirjuta praegu EKMAst artiklit, siis ma ei hakka ka põhjalikumalt nende tegevust ja oma mõtteid selle tegevuse suhtes lahkama.) Jätkan oma mõttelõnga. Eelpooltoodud loogika alusel on ka (kaasaegne) tants punk, kuna inimesed tavaliselt ei mõista ja ei tahagi mõista tantsu. Seega (oh loogika, loogika) olen ka mina punkar, kuigi mulle meeldib mõelda, et olen grunge. Jah. Näh. See veel puudus, et ma iseennast vabatahtlikult punkariks tituleerin. Tuju läheb kohe ära ja ma vist rohkem ei tahagi iseendast täna kirjutada.

Lõpetuseks ütlen veel seda, et tegelikult ma armastan igasuguseid asju. Näiteks valgeid saale ja seinte peal maale. Mõelge siis sellest, mida tahate.

(Muide, meie toimetaja kindlasti ei redigeeri minu teksti, ega saada seda ümberkirjutamiseks tagasi, nagu peenemates asutustes kombeks on. Nii et kui kellelgi tekib probleeme minu terminoloogilise sõnavaraga, siis kirjutage mulle. Ma oleksin ülimalt erutatud, kui ma saaksin lugejatega piike pista. Viimane mõttetera pärineb tegelikult ühelt koosviibimiselt, kuhu peale minu oli sattunud veel üks psühholoog ja Evol ootas kannatamatult, et millal ma temaga piike hakkan pistma. Lõpuks ma muidugi ei suutnudki ennast vaos hoida ja norisin tema kallal nii kaua, kuni ta oigas kurvalt, teatas, et ta enam ei suuda ning tormas takso peale. Aga see on juba hoopis teine teema.)