Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum |
F I L M
Tema esimesi filme saatis tänuliku publiku heakskiitev pomin. Lärm ja süüdistused ei jäänud tulemata, aga need vaibusid alanud lääne seksrevolutsiooni voolusängi. Nii et ajastus oli hea. Esimesed filmid tõid nii palju raha sisse, et vixenitel oli kõht täis ja meel hea ning heaperemehelik sekspluataator pani aluse oma B-filmi tööstusele. Kui Meyeri käest küsiti, kust kohast ta sellised tüdrukuid leidis, siis ega ta sellest saladust ei teinud: "Kui nende tissid kasvavad piisavalt suureks, siis nad tulevad ise minu juurde". Roger Ebert kinnitab, käsi piiblil, et Russ Meyer ei olnud "räpane vana mees",
kelle voodist tüdrukud oleks pidanud läbi käima, et filmis osa saada. Vastupidi,
Russ Meyer filmivõtetel seksida ei lubanud ja oma elus järgis ta põhimõtet: üks
naine korraga.
Ühesõnaga, mitte segi ajada Larry Flyntiga.
Kui üritada ühe lausega öelda midagi Russ Meyeri uhiuue "Skin-flick" stiili iseloomustuseks, siis tahaks kasutada väga palju omadussõnu. Keskpunktis on paheline naine (nagu Vixenis) või pahelised naised (Faster Pussycat! Kill! Kill!) ja nümfomaania ei ole ainus pahe. Tegelikult, olgem ausad, nümfomaania on puhas rõõm. Sellised pikakoivalised (long legs, deep pussy) ja mesilasetaljega rinnakad antikangelannad meenutavad mulle väga Eric Stantonit, kes 60-ndate alguses juba joonistas jõulisi paljaid naisi (ja väikseid kinniseotud mehi) oma New Yorki ateljees, mida ta tol ajal jagas Spiderman-i autori Steven Ditkoga (vt Google search: bondage stanton ditko spiderman).
Erinevalt europorno kuningaks kutsutud Tinto Brassist, kes oli üks elitaarne pervert (kuid ühe Eesti noore naisdokumentalisti hinnangul tunneb naudingu filosoofiat) on Russ Meyer kohati lausa ülevoolavalt sotsiaalne ja joviaalne. Nii jaburalt elurõõmus nagu kuulutaks mingit uut erutavat usku. Ja tõesti. "Mondo Topless'is" võsamaki saatel alasti looduses tantsu vihtuvate tüdrukute taustaks kõlav tekst on sugestiivsem kui Kaspirovski ja Peep Vain kokku. Üsna veenev on ka raadiodiskor Eufaula Roop ("Beneath The Valley of The Ultra-Vixens"), kes jutlustab eetris erootilist gospelit ja teeb raadiojaama tagaruumis asuvas vannis meestele persenussist võõrutamise seansse. (footnote -- Khm.. Kuigi Tinto Brass on teinud ka täiesti jamasid filme, meeldis kunagi kinomajas nähtud "Kitty Salong" mulle väga. Südametunnistus sundis mind seda siia kirjutama.)
Meyerit on tituleeritud ka "porno pioneeriks", sest oma aja kohta (jutt on lääne seksrevolutsiooni-eelsest 60-ndate algusest) olid tema filmid päris otsekohesed. Aga milles Meyerit kindlasti süüdistada võib, on Ameerikas siiamaani valitsev suurte tisside kultus, ehkki nüüd viljeldakse seda juba silikooni abil ja üsna tülgastaval moel.
Väikeste tisside austajale võib Russ Meyeri maailm esmapilgul tunduda täieliku arusaamatusena. Aga pärast mõne filmi nägemist tahaks juba neid kõiki näha. No vaadake neid nimesid: The Immoral Mr. Teas; Naked Camera; And God Created Woman; Eve and the Handyman; Erotica; Wild Gals of the Naked West; This Is My Body; Heavenly Bodies; Raw; Lorna; Fanny Hill: Memoirs of a Woman of Pleasure; Mudhoney; Motorpsycho!; Faster Pussycat! Kill! Kill; Mondo Topless; Good Morning...and Goodbye; Common Law Cabin; Finders Keepers, Lovers Weepers; Vixen; Cherry, Harry and Raquel; Beyond the Valley of the Dolls; The Seven Minutes; Black Snake; SuperVixen; Up; Beneath the Valley of the Ultravixens.
Näiteks mulle, kes ma küll piimaallergiat ei põe, aga suurte tisside suhtes olen küllaltki ükskõikne, avaldas kohe muljet Russ Meyeri filmide ehe low-budget atmosfäär, 60-ndate rokenrolli soundrträkid ja "skin-flick" stiil, mida praeguse aja XXX pornost küllastunud maailmas lausa tikutulega tuleb otsida. Nojah, ja nüüd meeldivad mulle need suurte rindadega supernaised juba ka.
Aga kui B-filmide tissimissi tiitel tuleb välja anda, siis see ei lähe mitte Russ Meyeri keevalistele supervixenitele, vaid hoopis tüünele Chesty Morganile, kes 70-ndate keskpaigas tõusis komeedina B-filmide taevasse Doris Wishmani filmidega "Double Agent 73" ja "Deadly Weapons" (tänud, nux), kus ta oma hiiglasliku rinnapartiiga lämmatab nõukogude agente ja muid bädässe. Selle superagendi spioonikaamera on implanteeritud tema rinna sisse.
Russ Meyeri ülevoolav kompott paljastest tissidest ja rokenroll muusikast ei ole jätnud mõjutamata ka tänapäeva ürginimesi - rokkareid. Vaadake näiteks, kuidas suhestub Mondo Toplessiga Hoodoo Gurus tütarbande Persian Rugs: "Be A Woman"
Tavaliselt seoses Russ Meyeriga esimesena mainitud "Beyond The Valley of The Dolls" (1970) eristub tema ülejäänud loomingust eelkõige selle poolest, et see on suure eelarvega film. Arvestades Meyeri varaste B-filmide pöörast edu, oli suhteliselt loogiline asjade käik, et Fox talle sellise pakkumise tegi. Aga Meyer ei lasknud endale pähe istuda. Ta palkas oma sõbra Roger Eberti stsenaariumit kirjutama ja suure õhinaga (väidetavalt tarvitasid nad seejuures suurtes kogustes narkootikume) said nad stsenaariumi valmis pooleteist kuuga. Pärast linastumist tõi "Beyond The Valley of The Dolls" sisse üle 40 miljoni dollari, mis ei ole alla miljonilise eelarve juures just halb tulemus. Sellest hoolimata valmistasid nad tellijatele pettumuse, sest film ei olnud päris selline, mis meeldiks Foxile (see on teatavasti perekondliku meelelahutuse kanal).
Seitsmekümnendatel pöördus Meyer tagasi B-filmi maailma, kust ta ei olnud õieti ära olnudki. Sellest kujunes tema loomingus eriti viljakas periood, mille lõpetas uhkelt 1979. aasta "Beneath The Valley of The Ultra-Vixens". Viimane esindab Russ Meyeri autorikino kõige ehedamal ja elurõõmsamal kujul, täis kõva keppi Fuckville'i nimelises Ameerika kolkas. Siit ei puudu ka erruläinud nats Henrik Bormann, kelle hambad leiti küll sõjajärgselt Saksamaalt, mis aga ei takista räpasel, kuid elurõõmsal vanamehel elamast täisväärtuslikku elu kohaliku raadiojaama bossina, kes mõnuga suudleb suurerinnalise raadiodiskoriga ja laseb tal oma kalifeedel rodeot tantsida. Oli selle koha nimi nüüd Fuckville või Smalltown, USA, aga sealsed elanikud on kadestamisväärselt elurõõmsad ja elavad igati üleprahi elu. Ainus filmis tõsiselt lahendamist vajav probleem on ühel vuntsidega mehel, kes ei oska või ei taha naistele õiget pidi läheneda. DJ Eufaula Roop ravib tal selle vea välja.
"Up!"-is astub üles Adolf Hitler isiklikult (kuigi valenime all). Naljakas on veel see, et üsna mitmes Russ Meyeri filmis on rassismi teema sees. Sellest ei maksa aga järeldada, et Meyer rassist oli. Vastupidi, neegritel läheb tema filmides ikka päris hästi, näiteks "Vixenis" paneb üks mustanahaline härrasmees valgetverd supernaise punastama. Sama hästi ei lähe aga Adofil "Up!"-is.
Tõepoolest, läänemaailm võlgneb oma vabaduste eest tänu Russ Meyerile.
Ja lõpuks sellest, millest kahju on. Sex Pistolsi tüübid nägid "Beyond The Valley of The Dolls'i" 70-ndate lõpus Londonis ja palkasid Russ Meyeri oma filmi "Who Killed Bambi?" rezhissööriks. Roger Ebert kirjutas stsenaariumi. Paraku ei ole kõik ilusad ideed määratud teostuma. Filmivõtteid alustati, aga need kestsid ainult neli päeva, sest raha sai otsa ja Pistols'i esimene üritus oma film teha lõppes pankrotiga. Siiski olevat seal ülesvõetud kaadreid kasutatud hilisemates Sex Pistolsi filmides – Ten Pole Tudor'i (see on muide inimese nimi) loo "Who Killed Bambi?" video moodustab igatahes kõige parema pala Julien Temple'i "The Great Rock 'n' Roll Swindle'ist".
Ka Roger Eberti "Who Killed Bambi?" esialgne käsikiri on kuskil olemas. Tegemist on muuseas tunnustatud kirjamehega, kellele on erandlikult antud Pulitzeri preemia filmiarvustuste eest. Lugeda tasub kindlasti tema järelhüüet Russ Meyerile, mida ma kuskil ülevalpool juba viitasin. Aga milline on Eberti panus populaarkultuuri, selle kohta on arvamusi mitmesuguseid. Näiteks In Music We Trust zine nimetab Roger Ebertit 10 põhjuse hulgas, miks Sex Pistols ei saanud päästa rokenrolli. Esimese põhjusena on seejuures nimetatud Malcolm McLarenit.
Lõpetada tuleks siiski filmiteemal. Tuleb välja, et selline film on saadaval, nagu "Bambi vs Godzilla". Aga kus on film "Bambi vs Thee Ultravixens", ma tahaks selle peale küsida? Ah?
FILMID
The Immoral Mr. Teas (1959)
Valik Russ Meyeri intervjuudest.
Sewercide Lo-Fi, 2004
|
|
Kõigi erotomaanide meelehärmiks on teise ilma läinud seksrevolutsionäär Russ Meyer, kes pööras uue erutava lehekülje mitte ainult Ameerika filmikunstis, vaid läänemaailma popkultuuris üldse. Russ Meyer suri 22. septembril oma kodus Hollywood Hillsis pärast 82 viljakat aastat. Ta oli vahva vunts, kes juba poisikesena hakkas vanaaegse amatöörkaameraga filme tegema. Enne esimest põhjapanevat teost "The Immoral Mr. Teas" (1959) karastus noor Meyer II maailmasõjas rindekaadreid vändates ja tegi pärast sõda tänamatut tööd algusaegade "Playboy" fotograafina. Pärast lühiajalisi katsetusi mitmesuguste objektidega leidis noor Meyer selle, mida (mitte ainult läbi objektiivi) silmitsedes õnnestus tal veeta rõõmurohke ja vaimselt rikas elu selliste naiste seltsis nagu Tura Satana, Haji, Lori Williams, Lorna Maitland, Babette Bardot, Erica Gavin, Kitty Natividad, Eve Turner Meyer ja teised. Sellised suurte tissidega naised lihtsalt meeldisid Russ Meyerile.
