Kõik mis Sewercide Lo-Fi ette võtab, ka nässu läheb. Õieti oli mul kavas kirjutada uudislugu eilsest punkarite meeleavaldusest, kuhu mul ootamatult tekkinud vaba aja tõttu oli võimalus minna. Samuti oleksin saanud koguda luureandmeid hea sõbra Sid Sanchezi tarvis.

Kraamisin siis välja oma weebikaamera ja KO ning Johnny Pescador said ka alarmeeritud. Paraku peavad SC Lo-Fi liikmed jällegi punastades tunnistama läbikukkumist ning nentima, et kuigi tahtmine oli olemas, tekkisid ootamatud takistused. Me ei leidnud meeleavaldust üles.

Kõik sai alguse lasagne'st. Lasagne ei tundu küll olevat aspekt ega faktor, mis suudab maailma muuta, ent ometi. Nimelt oli KO-l parajasti käsil toiduvalmistamise raske töö. Seda komplitseeris asjaolu, et tal on Nõmme kandis tervelt kaks elamist. Ühes majas olid küll toiduained, kuid pliit, sunnik, oli kaks bussipeatust edasi. Nii ta siis sebis kahe korteri vahel - kohendas pliidi all tuld ja siis jooksis tagasi, soola järgi (ja mis sinna lasagnesse veel kõik pannakse). Ja nii mitu korda. Nii et kui lasagne selle suure vaeva peale valmis sai, oli kell juba 15:45 ja KO ei olnud nõus oma suurt töövaeva solgiämbrisse viskama ning nõudis kohese meeleavalduse asemel hoopis palju kohesemat meelelahutust valju muusika, kehakinnitust lasagne ning suuloputust pihlakaveini abil. Seega suundusin linnamineku asemel hoopis KO juurde.

Ja kuidas ma oleksingi saanud talle vastu vaielda? Seda enam, et see lasagne maitses väga hea. Hakkasime lasagne't sööma (selle aja sees läks minema buss, millega linna pidime sõitma). Siis kinnitasime üksteisele "aga nüüd, ruttu-ruttu" ja üritasime kähku pihlakaveini pudeli tühjaks teha (ja järgmine buss läks ka ära).

Ja loomulikult, kui linna jõudsime - kus meid juba ootas ees kannatamatu hr Pescador - valitses Varblase kohvikus täielik tühjus. Et lüüasaamine oli täiuslik, selgus alles täna, kui avastasin, et meeleavaldus suundus Varblasest edasi Rahumäele.. ehk sinna, kust me oma linnasõitu alustasime. Poleks me veiniga kiirustanud, oleks protestimarss meile akna alla "Venceremost" laulma tulnud.

Igal juhul leidsime end ihuüksinda kõledast linnast, vaid võõrad ümberringi. Oli jube hämar ja külm (hiljem selgus, et tegu on praegusel ajal tüüpilise nähtusega, mille nimeks "sügis") ja seetõttu otsustasime minna ja vaikselt meelt avaldada Valli baaris, kus võtsime kõik 8 cl Valget. Puhast ja külma. Mis see "8 cl" täpselt tähendab, ma ei tea, aga igal juhul oli see just paras (umbes kolmandik teeklaasi) tirpitski, mis nahavahe soojaks tegi. Valli baar oli väga radikaalne koht, sest seal mängis plaat, millel Heli Lääts (või mingi teine rahvakunstnik) esitas sulaselges ja väga helges maakeeles populaarseid viise filmist "Pulp Fiction". I kid you not. Valli baarist pärinevad ka ainukesed - alavalgustatud ja hägusad - pildid SC Lo-Fi meeleavaldamisest.

Viimane mannetu katse massidega ühineda leidis aset umbes kell 18:30 2. keskkooli ees, kus kell 18:00 pidi õue peal mingi kontsert hakkama. Kooli ees oli punane kaubik ja mingid juhuslikud pealtvaatajad ja plika, kes päris tõsiselt arvas, et 60-krooniste piletite müümine on hea mõte. Palju näiteks Guruharki kontserdi pilet maksis? Hm? Hmmmm? Muud polnud seal midagi, kontsertväljak oli ka tühi. Perspektiiv jääda hilinevat kontserti ootama ja soundchecki käes vaevlema, täitis mind hirmu ja õudusega. Seisime siis sissepääsu ees ja süütasin kohmetusest ja igavusest tingituna sigareti, mille peale momentaalselt ja monumentaalselt hüppas kaubiku tagant välja Eva Braun, Reaalkooli õpetaja.

                     
Pahaaimamatu suitsetaja Evol versus surmajumal Eva

"Noorhärrad," hüüdis ta (sarkasm tema hääletoonis pani ümbruskonna tuvid oksele ning autoalarmid üürgama), "see on kooli territoorium, siin ei suitsetata!" (sel ajal puksis ta meid usinalt eemale, otse Estonia puiesteele, autorataste alla). "Kooli ees ka ei suitsetata!" lisas Eva täiendavalt ja raputas oma punasejuukselist lakka nii, et kõõm mu sigaretiotsale langes, kus ta praksudes süttis. "Kahekümne meetri raadiuses koolist ka ei suitsetata!" andis ta viimase moraalse surmahoobi ja kohendas mausrit seeliku all. Sellele järgnesid täiesti reaalsed hoobid - laksud koperdama jäänud KO ja Pescadori tagumikkudele. Mina kabistamisest pääsesin, sest kiirustasin juba väga ebanoorhärralikul kõnnakul trollipeatuse poole.

Uhh. Silmad häbi täis, põgenesime siis sündmuspaigalt. Tundsin end väga pahelise ja mässajana, sest olin ikkagi vales kohas suitsu teinud. I'm a man now, man! Lugu lõppes traditsiooniliselt - selgub, et parimat suhet alkoholi protsentide ja Eesti kroonide vahel ei ole tõesti eriti keeruline leida. Selles aitas meid imeliku maitsega vein "Ruby". See-eest odav ja kolmeses pakis. KO viimane jõupingutus oli kirjutada seletuskiri "Miks mul puudub ilmavaade", mille ta avalikustas SC Lo-Fi külalisteraamatus.

Nagu näha, tema versioon sündmustest erineb mõnevõrra minu omast. Siiski tuleb meeles pidada, et "Objektiivne Tõde" on justnimelt minu isanimi (muidugi, sel juhul peaksin ma ka möönma, et ma ei tea, kes või kus mu isa on). Khm. Ja ma ei joonud end laua alla.

Respektist objektiivse tõe vastu jätan ka mainimata, et kontsert Reaalkoolis hakkas tegelikult alles kell seitse, mitte kell kuus. Aga kell on looma jaoks. Inimene, looduse kroon, tuleb ja läheb, millal tahab.

Lugupidamisega

Evol
"Mässaja"