Uku Masing on mees, keda lugedes lähevad mõtted rändama. Või siis ei lähe, kui teda liiga pealiskaudselt lugeda. Igatahes lugesin teda nüüd jälle mittepealiskaudselt ja mõtted läksid rändama. Alguspunktiks oli see, et Uku on avaldanud arvamust nagu oleks maailma tulevik, minevik ja olevik kõiksuse ruumaja struktuuris alati olemas ning, et tulevik vaid "aktualiseerub" maailmaprotsessis: "See tähendab aga, et väga paljud inimesed, kes elavad aastal 1963, kes ei ole aastast 1963, vaid ytleme, aastast 2963 praeguses mõttes, sest siis ei tähenda enam midagi seegi arv." (Sommer; 2004)

Nagu Lauri Sommer, kelle loost see tsitaat võeti, artikli alguses nendib, esindab Masingu selline arusaam maailmast mitte kronoloogilis-ajalist mõtlemist, vaid käsitleb aega meie mõistuse konstruktsioonina. Masing läheb veel kaugemale ja ütleb, et ajalugu avaldub meie jaoks alles lunastuses. Alles ajaloo lõpus ilmnevad meile ajaloo sisemised põhjused.

Aega ei olegi olemas
Kuid kas ajaloo lõpp polegi mitte käes? Sellest ajast, kui Kristus kuulutas oma sõnumit, muutus see sõnum ajas igaveseks ning sai ebaoluliseks, kas inimkond võtab lunastuse sõnumit kuulda kohe, või alles tuhande aasta pärast — sõna oli välja öeldud ja aeg kosmilises mõttes peatatud, inimühiskonna materiaalsuse järele pürgiva maailma illusoorsus ning tühisus paljastatud. Tõeline Aeg saab käima minna taas alles inimkonna lunastuses, mida võib nimetada ka inimkonna iseenesest teadlikuks saamiseks. Sarnane mõtlemine pole võõras ka teistele usunditele, näiteks läheb budism maise elu eitamise ja tõelise elu, nirvaana ootamisega kristlusest veelgi kaugemale.

Ent milliseid tagajärgi toob selline mõtlemine endaga kaasa? Loomulikult peab järelduma arusaam, mida Masing ütles aja aktualiseerumise kohta — inimeste tõelise eluaja kohta ei tähenda enam midagi see inimeste nimetatud arv, aeg inimlikus mõttes on löödud segamini kuid jumalikus mõttes teda lihtsalt pole, on vaid hetk enne lunastust, mis on Jumala jaoks vähem kui silmapilk. Seejuures tuleb silmas pidada olulist tõsiasja, et aja loojana on Jumal ise ajaväline nähtus (Havard, 1995).

Tõsi, see hetk on meie, inimeste jaoks kestnud kaks tuhat aastat ja avaldanud määratut mõju kogu inimkultuuri kujunemisele.

Lunastuse genees
Kõigepealt pikendas lunastuse leidmine sisemise energia ja vaimsuse kaotanud Rooma keisririigi eluiga enam kui sajandi võrra. Rooma riik, mis oli kaotanud kontakti oma sisemise traditsiooniga, sai Kristuse sõnadest uut jõudu. Kuigi ei olnud enam võimalik juhtida moraalsest laostumisest, põllumaade kurnamisest ja liigsest linnastumisest nõrgestatud keisririiki täiesti uuele teele, lõi Rooma kristlikuks muutumine eeldused ristikiriku edasiseks püsimajäämiseks.

Keskaeg, mis algas antiiksete väärtuse unustamise ja purustamisega, tegeles siiski pikki aastasadu Kristuse lunastusõpetuse mõtestamise, mõistmise ja levitamisega valmistades sellega pinnast ette pikki põlvkondi lunastusõpetuse vaimus elanud Euroopa rahvaste vaimsete impulsside plahvatuslikuks väljendumiseks.

Nimetagem seda lunastuse geneesiks, mis tähendab tegelikult ei rohkem ega vähem kui olukorda, kus ühiskond, kelle poolt valitud tee on juba niivõrd sissekäidud, et seatud eesmärgi — lunastuse — ootuses muutubki ebaoluliseks kas elatakse aastas 1963 või aastas 2963.

Aegade segunemine, jumalikus mõõtkavas aja kadumine tegi ka võimalikuks teaduse tormilise arengu hilisematel sajanditel, sest reaalsuse kõrgemal tasandil, kus aeg versus ajatus ei mängi enam mingit rolli, saab eriliselt intelligentsetele inimestele võimalikuks ideede haaramine nii minevikust kui tulevikust.

Inimesed tulevikust ja minevikust elavad meie keskel
Esimese liigi — minevikust haarajate — näiteks oleksid inimesed nagu René Guénon, kes selgepilguliselt tunnetas Lääne teoloogia viletsust ja esitas selleks, et usuteadus suudaks üleüldse mingil määral objektiivsusele püüelda, ülima subjektiivsuse nõude — usundit on võimalik vaid mõista selles sees olles. Tegu on äärmiselt positivismivastase, traditsionaalkultuuri vaatekohast esitatud väitega, mistõttu pole ka ime, et Guénonile sai tema eluajal Euroopas osaks vaid mõistmatus ja erinevate siltide külgekleepimine. Esimest liiki inimesi esindab ka Julius Evola, kes nägi Lääne ühiskonna hädade põhjusi oma tavandi ja ajaloolise mälu kaotuses ning tunnetas õhtumaiste indoeurooplaste vajadust pöörduda tagasi vana-aaria väärtuste juurde. (Evola kohta vt. ) On muidugi iseasi, kui realistlik viimane mõte on, kuid ometigi on üks kindel — vaid aegu ületav nägemuslikkus tegi Evola puhul võimalikuks probleemide ja — mis veelgi tähtsam — nende juurte tunnetamise.

Teist liiki inimesi esindavad kõik need, kes viisid Euroopa teaduse maailmas juhtivaks alates keskaja lõpust, mil lunastustunnetus oli tunginud Euroopa hinge ja vaimu süvakihtidesse. Nad väljendasid tihtipeale oma aja jaoks revolutsioonilisi mõtteid ja kujutlusi nagu Leonardo da Vinci, Galileo Galilei, Nikolaus Kopernik või ka hilisemate aegade suured teadlased nagu Werner Heisenberg, Albert Einstein või Marie Curie, või ka Uku Masing ise.

Nii esimesse kui teise rühma kuuluvad inimesed on need, kes inimlikku kronoloogilist maailmatunnetust esindades, ei kuulu sellesse aega vaid mingisse muude — olgu selleks siis minevik või tulevik. Nendes inimestes näeme üksikuid kilde ees ootavast lunastusest, milleni inimkond peab veel liikuma. Kuid see pole enam kaugel, jumalikus mõõtmes on ta juba kohal — kuigi inimlikus mõõtkavas võib selleni kuluda veel aastatuhandeid.

Pourqui
Võib muidugi küsida, nagu küsis klassikalise sõjafilmi "Waterloo" prantsuskeelses versioonis ühe vene näitleja mängitud inglise sõdur — "Pourqui?", "Miks?" — miks on selline tunnetus, ajalis-ruumilise kontiinuumi tungimine nii otsesel kujul inimeste ellu toimunud just Läänes, mitte aga Ida kõrgkultuuride juures.

Raske öelda. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla kristluse püüe üleüldisusele, nõue, et lunastus ei tohi piirduda ühe inimese või ühe rahvaga, vaid peab haarama kõiki. See arusaam viis kristluse triumfile nii vanas Roomas kui ka varakeskaegses Euroopas. See arusaam andis jõudu ja tuge nii kõigile ühiskonna liikmetele eraldi kui ka Euroopa rahvaste perele pürgida üheskoos ühise eesmärgi poole. See tegi võimalikuks läbimurde tavalisest kronoloogilisest maailmast tõelisemasse, jumalikumasse tegelikkusesse, milles minevik, olevik ja tulevik aktualiseeruvad — ja mitte enam tingimata selles järjekorras, vaid järjekorras mis aitab inimkonda kiiremini ja paremini lähendada eesmärgini — ühtsusele jumalikkuse, ühtsusele mateeria ja vaimu vahel.

Kas see areng viib Dan Simmonsi poolt "Hyperioni langemises" ja "Endymionis" kirjeldatud kiriku valitsetud kosmoseimpeeriumi tekkimiseni või hoopis mingi transtsendentse tsivilisatsiooni tekkeni, on järeldus, mille võiks iga lugeja ise teha. Et järelduse tegemine lihtsam oleks soovitaks lugeda veel selliste vendade kirjutisi nagu Giorgio Agamben või Alain de Benoist.

Kasutatud kirjandus:
Sommer, Lauri. Uku Masingu käsikirja "Saadik Magellani pilvest" vaimne, ajalis-ruumiline ja elulooline taust, lk. 886. — Looming nr. 6, juuni 2004, lk. 885–916.
Havard, Alexander. Lühiülevaade katoliku kiriku õpetusest. Okeanos O/Y, Helsinki, 1995.