Kui keegi vaenuliku ning võõra linna tänavatel kohtas isikut, kes vestles targa inimesega - iseendaga - ning endamisi korrutas, "näidake mulle raamatupoodi, mu kultuurijanu on ohjeldamatu", siis see olin muidugi mina. Tee tarkuse varasalvede juurde oli de Brouckere'i metroopeatusest täpselt 75 sammu. Mõõdetud. Ja juba seisingi vastamisi maailmakirjanduse tippudega ning adusin tasapisi, et kole kerge on end nende vastu ära veristada.

Ja väärt vaimuvara, mille ma poest mõõduka hinna eest omandasin? Kui selle artikli lugeja satub olema nende seast, kes on tuttav minu panusega Sewercide Lo-Fi kaastööde elektroonilisse prügikasti, siis vastust ta sellele küsimusele ilmselt eriti teada ei taha.

Niisiis - kolm pehmekaanelist raamatut "Immortal", "Book of Fours" ja "Unnatural Selection", "Buffy The Vampire Slayer" raamatute sarjast, mis on mõeldud täiendama samanimelist telesarja. Teostel on autorid ka, aga nende nimedel pole erilist tähtsust. Jajah, kui meil siin Eestis on "Varamu", "Mirabilia" ja "20. sajandi romaan", siis dekadentlikus läänes asendavad neid raamatusarju hoopis "Star Wars", "Discworld" ja "Forgotten Realms". Ja Buffy tVS, enesestmõista.

Kogu inimkonda hõlmavas vaidluses "Star Trek" vs "Star Wars" vs "Babylon 5", olen mina oma positsiooni juba ammu määratlenud. Buffy tVS all the way. Leian, et sel sarjal on palju kõrgeid kunstilisi väärtusi. Ja kui ma ütlen kunstilisi, siis ma valetan. Siiski toob BtVS meeldivat vaheldust igapäevaselt igavasse teleprogrammi. Telekast pole ju midagi vaadata. Ja oma väite kinnituseks võin tsiteerida 8. juuni Eesti Päevalehte. Minu uus mentor Helen Eelrand avaldas loo "Teleuudised: Hello from Mars", kus ta kirjeldab, mis tunne on marslasel vaadata Eesti telekanalite uudiseid. Marslaste probleemid võib kokku võtta järgmiselt:

• Uudistes kasutatakse liiga palju keerulisi ja senikuulmatuid võõrsõnu, nagu "konvent", "institutsioon", "ratifitseerimine" ja "globaliseerumine". Scary. Soovitav oleks nende sõnade asemel kasutada lühemaid ja lihtsamaid, nagu "lilled", "linnud" ja "päike".
• Uudistes räägitakse igavatest asjadest nagu Euroopa Liit, Palestiina ja Gaza sektor (vaat sellega ma ei nõustu, The Gaza Strippers are HOT!), puuetega inimesed ja laste õigused. Brrr. Kui nõme. Samal ajal kui Marsil toimuvad palju erutavamad sündmused, nagu näiteks Seente ja Herneste sõda ning arktuuruslased võitsid Universiooni lauluvõistluse. Ja vaat sellega ma nõustun, sest arktuuruslaste hääled minu peas esitavad just praegu Rene Eespere (?) "Koolikella". Väga mitme häälselt.

Tunnistan ausalt, et ega ma ise ka eriti uudiseid ei vaata. Seni olen ma küll arvanud, et probleem on selles, et mu vaimsed võimed on ee.. mõnevõrra piiratud. Aga selgub, et lugu on hoopis selles, et ma olen marslane, üks eksinud hing sellel araablaste ja puuetega inimeste järgi lehkaval planeedil, kes unistab vaid sellest, et jälle muretult supelda Marsi kanalite tolmus. Seepärast need maised mured mind ei huvitagi.

Nii et järgnev on pühendatud kõigile marslastele, sest Buffy tVS sarjal ei ole reaalsusega küll vähimatki pistmist. Kui igavad uudised välispoliitikast ja sotsiaalvallast panevad teid ektoplasmat oksendama ning pomisema ussisõnu "fuck me with a crucifix", siis loete õiget artiklit. Ja ka need raamatud vastavad täielikult Marsi ISO-standardile:

• Neil on ilusad värvilised kaaned, Sarah Michelle Gellari pildiga ja puha.
• Tekst koosneb lühikestest ja arusaadavatest lausetest. Pikki, keerulisi sõnu ei ole ja sõna "ratifitseerimine" asemel öeldakse lihtsalt "superfun".
• Puuetega inimesi asendavad vampiirid ja deemonid.

Need on kenad põhimõtted, mis on muidugi - superfun!

Buffy tVS raamatud - ja edaspidi ma eeldan, et lugeja umbkaudu teab, kes või mis see BtVS üldse on - "Immortal" ja "Book of Four" on klassifitseeritud alajaotuse alla "BtVS adult books" ("adult" nagu "täiskasvanud", mitte nagu "superfun", eh, tahtsin öelda "pr0n"). Liigitus on omapärane, sest teoste sisu järgi otsustades peaksid mitte-adult BtVS raamatud olema küll trükitähtedes ja pealkirjadega a la "KRIIMSILM, BUFFY JA LIBAREBANE".

Tegelikult on vahe hoopis selles, et "täiskasvanute" raamatud on paksemad, sest iga kümne lehekülje järel pühendatakse mõned lõigud sellele, kuidas Buffy elu ja surma üle mõtteid mõlgutab. Põhiliselt midagi taolist, et ükskord me sureme ja see on paha asi. Me sureme ja meist ei jää, mitte miskit järele, mõtleb Buffy umbes sama intensiivselt nagu Jaan Tatikas, kes küünlavalgel nukrat soolasilku põrnitseb.

Tähendab, mitte filosofeerimiseks elu ja surma teemadel ei muretsenud ma neid raamatuid. Minu elu üks hästihoitumaid saladusi on armastus telesarja "Buffy tVS" vastu, mis, ja-jah, ei kõla ühegi inimese CV-s just kuigi julgustavalt, see-tõttu keegi mu saladust ei tea ka (ahem). Selle tõttu on nende raamatute kirjanduslik väärtus minu jaoks täiesti tähtsusetu küsimus. Paraku ka muidu ei saa neid just eriti õnnestunud teosteks pidada.

Kõik kolm raamatut asetuvad Buffy tVS kolmandasse hooaega, aga telesarjaga otsene side puudub. See jätab väga imeliku mulje, sest kogu see mudru ja süzheeliinide sasipundar, mis telesarjas aktuaalne oli, ei kajastu kuidagi raamatutes. Näiteks surematu vampiir, kes on peategelane raamatus "Immortal" ei ole, kogu lugupidamise juures, nii kõva rahvusvahelise kurjuse esindaja, et BtVS tegelasi täielikult kõrvale juhtida nende põhitegevusest - võitlusest linnapea vastu, kes tahab deemoniks moonduda ning Sunnydale'i keskkooli lõpuklassi ära süüa. Ent raamatus pole linnapeast juttugi. No kuulge. Keskkooliõpilaste söömine - *see* on draama (Lugege seda lauset valjusti. Veel kord.) Ent uuestisündiv vampiir väärib hädapärast üht 45-minutilist TV-episoodi, mitte mingil juhul paksu 300-leheküljelist raamatut.

Teine ilmne puudus on see, et eeldatakse, et lugejad teavad juba TV-st, kes on kes. See tähendab seda, et tegelasi ei kirjeldata absoluutselt, mis omakorda tähendab kas seda, et trükivärv on raha, mida asjata ei raisata, või et kirjanike sulg on nüri ning nad ei ole selleks võimelised. Kahtlustan viimast.

"Immortal" on kolmikust kahtlemata kõige nõrgem. Teemaks on, nagu mainitud, rohkem või vähem surematu vampiir, kes siis, kui talle vai rindu lüüakse, mitte ära ei sure - nagu üks aus vampiir tavaliselt - vaid hoopis endale uue keha otsib. Raamatu põhiviga on see, et mitte ligilähedaseltki ei ole võimalik sellisele süzheele toetudes 300+ lehekülge tihedat teksti täis kribada. Nii et ta venib. Koledal kombel. Vahepeal on lülitused minevikku, Ida-Rooma keisririigi aegsesse Konstantinoopolisse ja keskaegsesse Pariisi ning nende ajastute kirjeldused ei ole just väga ilmekad. Mulje jääb, nagu üritaks keegi etendada autentsel kujul Shakespeare'i näidendit "The Globe'is". Lavale tuuakse plakat "mäslev meri" ja rohkem polegi justkui midagi tarvis. Täpselt samamoodi öeldakse raamatus "Konstantinoopol" ja valmis. Mitte et ma armastaksin väga pikki kirjeldusi linnade tänavaplaanist ("Jumalaema kirik Pariisis" tuleb meelde, uhh), aga natuke ajalugu ei tule kunagi kahjuks. Ja millegipärast pole raamatus vähimatki märki, et ka kuri linnapea ning Faith - teine slayer - ka kusagil olemas on.

"Book of Fours" on samuti liiga paks ja laiendab tavapärast BtVS paradigmat, rääkides kummituste raskest elust pärast surma, sellest vampiiritapjast, kes oli ametis enne Buffyt ning võlukirveid vibutavatest muumiatest, kes saabuvad uduloori mähituna ja üritavad Buffy't ja Faithi ära tappa. Ja loomulikult on järjekordselt kätte jõudnud hetk, mil koos nädalalõpuga saabub ka maailmalõpp (umbes nagu varsti saabuval jaanipäeval, kui ma kõigi eelduste kohaselt Kurjajuurele Hiiumaale külla sõidan). Tavaline asi BtVS maailmas. Kogu etendust juhib kuri, kurjem, kõige kurjem voodoo-preestrinna, kes sündis uuesti kusagil Araabia kõrbes (ärge küsige). Igal juhul on see palju lõbusam lugemine, kui tüütu "Immortal".

"Unnatural Selection" ongi tollest BtVS "nooremale koolieale" mõeldud sarjast. Õhem, suurema kirjaga (siiski mitte trükitähtedega) ja ei veni niivõrd, mistõttu "Unnatural Selection" meenutab kolmest raamatust algset telesarja kõige rohkem. Ja Buffy filosofeerib vähem ning kakleb rohkem. Üheks peategelaseks on siin Willow, kes läheb last hoidma ja avastab siis, et laps hakkab rääkima jämeda häälega ning tal on kihvad. Ja tiivad. Selgub, et haldjad on lapse ära vahetanud. Vaat selline lugu.

Ega keegi ometi arva, et ma sealt poest ainult kolme raamatuga väljusin?

Kui ma juba kord BtVS marketingi sukeldusin, siis, olgugi et ma tänu ahelsuitsetamisele eriti kaua õhku sees hoida ei suuda, jäid mälestuseks veel järgmised.. ee, trükised.

The Sunnydale High Yearbook

Yay, kui vanasti oli mu kõikse värvilisemate piltidega raamat "Loomade elu" sari, siis nüüd asendab seda pildiraamat BtVS kolmanda hooaja tegemistest. Mitte et ma nüüd "Loomade elu" päris ära viskaks, sest hüljeste ja karude pilte pole ka raisata. Raamat on vormistatud keskkooli aastaraamatuna ja annab palju kasutut informatsiooni Sunnydale'ist ja Sunnydale'i keskkoolist. Mingil hetkel on usutavuse taotlus raamatu toimetajatel mingid juhtmed kokku jooksutanud, sest mitu lehekülge on pühendatud keskkooli erinevate spordivõistkondade liikmete nimekirjadele, info, millega pole mitte kuraditki peale hakata. Aga see eest on palju pilte ning selle võrra vähem lugemist, ning see on alati õige lähenemine. On, mida õhtul enne magamaminekut sirvida.

Buffy The Vampire Slayer (ajakiri)

Khm. Lugeda pole seal eriti midagi. Kuna ajakiri tegutseb üsna mõistlikul eeldusel, et see kes ostab BtVS teemalist ajakirja on nõus kindlasti ostma ka muud BtVS pahna, siis on umbes kolmandik lehekülgi pühendatud BtVS teemalisele reklaamile. Kui te leiate, et DVD BtVS muusikaliga on asi, ilma milleta kuidagi hakkama ei saa, siis loete õiget ajakirja.

Aga see-eest on palju pilte. Värvilisi. Just see, mida marslasele vaja. Pealugu on seekord Anyast, teismelisest deemonist. Meelelahutust kogu perele. Kuigi, poleks küll osanud arvata, et kuri elu ja saatus viib mind lugema ajakirja, mille lugude pealkirjad on "Slayer Belles", "Analysing Anya" ja "Power Girl".

Buffy The Vampire Slayer (action figure)

Seda ei hankinud ma muidugi raamatupoest. Tõele au andes eelistanuks ma Ashi või Motoko Kusanagi kuju, sest need nägid palju lahedamad välja ja Buffy ei ole eriti oma nägu ka. Aga marketing on marketing ja ei Ash ega Motoko Kusanagi pole kunagi BtVS-s üles astunud.

***

Seda et.. olen üsna vähenõudlik ning meelelahutuseks sobivad mulle väga hästi nii EPL kolumnid kui ka BtVS raamatud. Aga kellelegi teisele ei soovitaks küll nende raamatute lehtede keeramiseks näppu niisutada. Rämpskirjandus jääb rämpskirjanduseks ja isegi Marsi perspektiiv eriti ei aita.

"You must fight to live
on the Planet of the Apes"
- The Mummies

Parimat,
Evol