Kunagi kaheksakümnendatel kirjutas üks Eesti humorist "Pikris" (täpsemalt "Käkris") humoreski, kus võrdles eestlaste muistset vabadusvõitlust kontserttegevusega. Paralleel kitarrikäsitsemise ja kirveviibutamise vahel on muidugi ilmne, samuti meenutavad hevimeeste neetide ja kettidega kaunistatud kuhvtid omajagu Attila hunne või varjaagide kunne, aga põhijutt käis loos selle ümber, et kõiki sõjasalku käsitleti kui muusikalisi kollektiive gastrollil (mis ilus vene sõna) - tuleb üks ansambel tuurile mööda Eesti linnuseid, esineb nii, et lavad suitsevad ja siis padavai tagasi piiri taha. Ja Leola Lembitu asub samamoodi vasturetkele, et mõnda kremlit piirata, täpselt nagu Jaak Joala uuel ajal. Tänapäevalgi võib välisansambli külastust võrrelda röövretkega - tulevad laevaga üle mere, astuvad lavale, ajavad piletiraha kotti, võtavad mõnelt neitsilt süütuse ja siis taganevad kähku tagasi kodulinnusesse, kuhu varsti tuleb vasturetkele mõni Eesti bänd.

Taanist tulid Mercyful Fate ja Disneyland After Dark

Selline inim- ja helimasside kontrollimatu liikumine, vanasti tuntud kui "röövretk", tänapäeval kui "tuur" (viimati Vennaskonna "Linnusetuur"), on kestnud aastatuhandeid (meenutagem varemgi tsiteeritud Gesta Danorumit, mille kohaselt eestlased Rootsimaal valju laulu ja terava tapriga esinemas käisid). Aga põhjuseks, miks see mulle meelde tuli, on see, et säherdune kultuuri- ja verevalamine on lõputu ja ei saa eales otsa. Kogu aeg üks bänd tuleb, teine läheb ja raske on nende külaskäike kuidagi mõtestatult kajastada. Olen pika aja vältel üles tähendanud õige mitu lugu "Teenage Kicksi" sarjast ja olgem ausad, eks need jutud on üsna üheülbalised. Vähemalt see osa, mis bändidesse puutub. Vaheta bändinimed ära ja ongi uus lugu valmis. Aga kõik muu, mis bändidesse ei puutu, on justkui offtopic, ebaoluline?

Kroonikakirjutamise halvaks kõrvalnähuks ongi see, et kogu jutt on õudsalt monotoonne ja kordusi täis. Igal aastal tulevad uued rööv- ja vallutusretked, mille käigus - kui kroonikat uskuda - vastane täielikult purustatakse, tema elupaigad maatasa tehakse ja põldudele soola külvatakse. Aga huvitaval kombel on seesama vastane järgmisel talvel jälle tagasi, täie elu ja tervise juures ning rüüstab-puistab omakorda nii mis jõuab. Ja nii edasi. Näiteks The Micragirls, Cosmo Jones Beat Machine, Branded Women, 1999 ja teisedki ansamblid teevad meile röövretki kadestamisväärse järjepidevusega. Tulevad, kasseerivad piletiraha, mängivad nii et võimendid suitsevad, ja lähevad tagasi. Ega ei kipu sellest suuremat uudisjuttu kirjutama, hoolimata sellest, et on hea kontsert. Oleks ma Hendrik, Balthasar või Christian - siis tähendaksin küll need sündmused üles veidi peenutsevas stiilis ja vigases ladina keeles, aga minust sellist kroonikut ei ole kahjuks. Nimelt on kroonikakirjutamine õudsalt igav töö.

Sellepärast ongi kujunenud suureks probleemiks see, et ma ei jaksa toimunud sündmustest niipalju kirjutada kui vaja ja tahaksin. Isegi Napalm Deathist - sõnad on otsas, või õigupoolest - on teiste ansamblite jaoks juba ära tarvitatud. Jääb järgi ainult offtopic.

Napalm Death "Illusioonis"

Et alustada algusest nagu hea kroonik, tuleb selgitada, et Napalm Death esines mingi eksituse läbi Tartus, klubis "Illusioon". Karmimad hevibändid esinevad alati tantsuklubides, n.t Cannibal Corpse just mängis-laulis "Hollywoodis". Siit ei tasu muide mingeid järeldusi teha, vaid lihtsalt nentida, et heavymetalist (nagu ka Venemaast) mõistusega ei ole võimalik aru saada. Tarvis on suurt südant ja pikki juukseid. Paljud tartlased ise kuulsid sellest kontserdist alles takkajärgi (olgem ausad, Napalm Deathil on palju laiem austajaskond kui rada7 lugejaskond). Tõepoolest, kuna keegi ei oska isegi suurimas fantaasiauimas või õllesuminas unistada, et Napalm Death võiks Tartus mängida, siis keegi kontserdikavu ei jälgi ka.

Loomulikult ei tekkinud meil küsimust sellest, kas Tartusse sõita või mitte (eks me kõik ole seal elanud, nii et kant pole päris tundmatu ja teame, et koerakoonlasi ja mürmidoone seal pole või on väga vähe) ning Sewercide Lo-Fi toimetus täies koosseisus - Evol, KO ja Pescador - otsustasid kohe teele asuda. Siin aga läksid meie teed lahku, sest KO ja Pescador soovisid minna rongiga, mis sõidab mõnusasti ja mitte liiga kiiresti, rahustava rat-tat-taa saatel kõigepealt Tapale, siis Jõgevale ja sealt veel natuke edasi, Tartu mahapõlenud rongijaama. Evol oli aga broneerinud pileti eribussile, mis pidi Tallinnas tol ajal veel püstipüsiva Sakala keskuse eest viima otse Illusiooni-esisesse lumehange (mis oli esmaklassiliselt valge ja väga sügav. Tänud ilmataadile!). KO ja Pescador aga hakkasid kahtlema, kas nad kannatavad välja rohkem kui kahetunnist sõitu pühendunud hevimeeste seas.

Siin tuleb jälle meenutada paralleele kitarride ja kirveste vahel ja nentida, et stereotüüp hevimehest sisaldab palju kisa (kuid üllataval kombel ka äärmiselt palju villa, mis enamasti vabalt tuule käes lehvib), õlle ja muu kraami ohtrat pruukimist, muidu kasvatamatut käitumist, mis meiesugustele intilegnetidele kuidagi ei sobi. Nii et KO, Pescador ja Koit otsustasid romantika ja rongi kasuks.

Samas oli Evolis süttinud antropoloogia-huvi, et kuidas ikkagi käituvad hevimehed oma loomulikus keskkonnas. Selle nimel olin nõus riskima isegi mõnigase lärmi ja jõminaga Tartu suunduvas bussis. Sestap, endale kinnitades, et see kõik on TEADUSE NIMEL, möllisin ma end ilusti bussi peale. Sakala ees ootas tõepoolest äraütlemata homogeenne ja äärmiselt nahksesse musta riietatud mees- ja naiskond. Kui olin ilusti bussi peal ja buss just linnast välja jõudnud, helises telefon. "Kuidas antropoloogilised uuringud lähevad," küsis KO. "Ära silmsidemesse lasku, vaata otse enda ette" soovitas Pescador taustal soojalt. Koit ei hõiganud midagi, kuna mekkis ilmselt juba veini ja hõljus rongirütmide lainetel.

Nonii, niiviisi inifiltreerunud toimetusele senitundmatusse valdkonda (minu eelmine hevikontserdi kogemus pärineb 1993. aastast, kui Manowar "Piraadis" esines), olin ma igati valmis tähelepanekuid tegema, mis burzumme siin bussis nüüd kõik näha saab. Paraku - ja see on selles loos nüüd tõeline downer - ei juhtunudki midagi, vaid tegu oli väga viisaka busskonnaga. Tagapinkidelt hakkas küll sõidu lõpuks rõõmsamaid hõikeid-kilkeid kostma, kuid see on normaalne - tagapingil loksutab rohkem, seal peabki jooma. Muidu oli väga intelligent seltskond, kes peamiselt vestles - millest muust - hevimetallist. Enamasti kostus minu kõrvu ühe minu taga istuva venelase (väga karvane, aga muidu tõeline gentleman) kahetunnine väga erudeeritud monoloog umbes tuhandel teemal, milles ta pidas vajalikuks oma asjatundlikkust väljendada. Kuidas on õige viina juua (et maitseks õite magus), mida on mõnus hommikusöögiks süüa (mitu muna ja kuidas selleks keeta) ja nii edasi ja nii edasi, aga samuti tuli jutuks olukord tööturul meil ja mujal, õllesortide nüansid ja palju muud. Tapvalt igav ei hakanud, kuid tõepoolest - põnevatest sündmustest hevibussis ei ole suuremat põhjust raporteerida - kui mitte võtta arvesse mõnda pisikest edusammu Warioware Inc.-is mida ma igavusest enamuse aja mängisin. Jajah, kirve ja pudeli asemel võtsin ma reisile kaasa Nintendo pihukonsooli. Tropp. Tagasisõit oli veel igavam, sest kõik magasid (peale vene gentlemani muidugi, kes sõi vorsti ja vestis rõõmuga oma hommikueine finessidest).

Järgmine kord, soovitan - minge rongiga. On sündmusterohkem.

Tartu oli lund täis ja inimestest tühi. Kesklinn oli ikka täitsa tühi, hoolimata sellest, et oli laupäeva õhtu. Võib-olla oli koolivaheaeg vms.

Napalm Deathi soojenduseks mängisid kõigepealt Eesti ansamblid Horricane ja Pedigree, kelle esinemisest jäi mulle parim võimalik mulje, vähemalt selles mõttes, et nende laivide ajal istusin ma Tsink Plekk Panges ja ootasin oma nuudliportsu. Jah, just selles samas hiinakas, mille teeninduskultuuri julge ja terav kriitika on Siim Tellerist teinud kodumaise blogikultuuri lemmiklapse. Ja on ju teada-tuntud fakt, et kui millegi üle oma blogis rahulolematust avaldada (maakeeli bitchida), siis ebakõlad reaalses maailmas korrigeeruvad automaatselt. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas Siim Telleri blogi on hiina söögikohtade Malleus Maleficarum või mitte, kuid nuudlid jõudsid köögist minuni kolmveerand tunniga. Mis tagas ühtlasi selle, et Illusiooni tagasi jõudsime täpselt õigeks ajaks - välisuksest lennutasid turvamehed parajasti välja kaks napsist hevimeest - ja meie sisenesime ilgelt säravasse klubisaali, kus hakkas mängima O-tähega soome death-metal kollektiiv. Sama unustatav nagu bändi nimi oli ka tema muusika.

Teisest küljest, kui nüüd on kellelgi tekkinud mulje, et hevimetalli suhtutakse siin lehel kuidagi üleolevalt või irooniliselt (üleüldse, minul, kes ma oma lapsepõlve parimad (või halvimad eksole, oleneb vaatenurgast) aastad olin täielik Iron Maideni fänn, on raske hevi usutavalt maha teha), siis Napalm Deathi suhtun ma ikka suure lugupidamisega ja austusega. Ainuvõimalik hinnang ansamblile, kes mängib nii kiirelt, valjult ning osavalt. Ja veidi nüristavalt ka, aga see on pigem kompliment. "Uhh, küll ravitseb", nagu meil oli kombeks Tartus (üli)kooliajal hea tirpitski kohta öelda. Napalm Death ikka ravitseb kohe kõvasti.

Nii et hea kontsert oli, kuid kavandatud ettekanne Pelgulinna Antropoloogiaühingus jääb ära. Peate leppima antropoloog Sam Dunni "analüüsiga". Tema tähelepanekud võiks kokku võtta kui hevi on lahe jeee ]- See viimane märk peaks sümboliseerima sarvi, muide. Horns.

Olimar Kallas "Kogu lugu" vs "Narratiivsus piltides"

Viimasel ajal on kõige ahvatlevamad raamatud millegipärast just kõige paksemad ja kõige suuremad. Kõige kallimad, teisisõnu. Just seda sorti nagu vanasti klaaskappi ilusti seisma osteti. Otsa tegi lahti Gori elule ja loomingule pühendatud "Tuntud ja tundmatu Gori", mis annab ülevaate Eesti kõige legendaarsema karikaturisti loomingust, seda küll väheke kohmaka biograafi suu läbi, aga pildimaterjal kaalub kõik muu kuhjaga üles. Siis veel "Pärnograafia", Priit Pärnale pühendatud raamat, mis on vist raskem kui telliskivi, ja mille hind käib hetkel selgelt üle minu eelarvest, mis on nullis enamasti umbes 30 päeva enne järgmist palgapäeva.

Ja muidugi Olimar Kallase "Kogu lugu", mis sisaldab endas kõiki tema pikemaid koomikseid. Kas mäletate elevust, mida tekitab (vähemalt ajakirjanduses) viimasel ajal iga Harry Potteri sarja uue köite ilmumine? Olgu pealegi, et see furoor on ennekõike hoolsate lapsevanemate ja tublide kirjastajatädide kavandatud. Ainus analoogiline ostupaanika mida mina oma lapsepõlvest mäletan, oli 1986. aastal, kui müügile paisati Kallase "Seiklus Sekontias". Siis oli küll nii, et kui sellest teada saime, korjasime tööõpetuse tunni vaheajal kõik oma kopikad kokku, laenasime juurde kui vaja ning kihutasime "Võitlevasse Sõnasse", et osta Olimar Kallase uhiuus meistriteos. Ja see aktsioon toimus n.ö rohujuuretasandil, mitte kirjastajate organiseeritud müügikampaania tulemusena. "Ma ei leia voldilisi tindikuid... Voldilised tindikud teevad vere siniseks" nii "Seiklus Sekontias" algas, mäletate ju küll.

Igatahes ma ei tea, et ükski teine kohalik lastekirjanik saaks päris sama menuga kiidelda.

"Kogu lugu" ongi kokkuvõte OK Kiviküla maailma lugudest. Kallase magnum opus on seejuures minu jaoks just nimelt "Proovisõit", seda just intriigi, põimuvate tegevusliinide ja selle efektse esitluse poolest (juba proloog - Maestro põgenemine - kruvib meisterlikult põnevuse üles), samuti joonistuvad siin lõplikult välja 3-s loos veel põgusaks jäänud peategelaste karakterid. Samas, järgnev "Seiklus Sekvontias" oli küll veel värvilisem, närvilisem ja kaasakiskuvam, siiski ka rohkem odavaid võbinaid sisaldav ja mis seal salata - süzhee oli justkui laenatud nõukogudeaegsetest rahvusvahelise olukorra ülevaadetest. Need mulle ei meeldinud. Aga suuresti maitse asi. Hilisemad koomiksid ei küündinud enam võib-olla päris samale tasemele.

Kallase aukohta Eesti koomiksipanteonil segab muidugi selle panteoni tühjus, kuid just algne Kiviküla-triloogia lubab meil rahulolevalt nentida, et kui belglastel on Herge, siis meil on selle eest Olimar Kallas.

Igatahes soovitan selle kogumiku endale osta (juba minugi hoiupõrsas esimesed mündid helisevad). Samuti laenata raamatukogust teos "Narratiivsus piltides: Eesti '00 aastate autorikoomiks." Kui Olimar Kallas oli kibedasti ametis põnevate juttude väljamõtlemisega, siis Eesti autorikoomiks (ehk siis "koomiks", sest ega teistsugust koomiksit õieti polegi) on huvitaval kombel asunud täiesti kunstnikukesksele positsioonile, nikerdades lühikesi ja kauneid, kuid sisutuid, enamasti melanhoolseid pildiridu. Teisisõnu öeldes, sõnaline osa on ikka väga vilets, kõnekas on ka asjaolu, et ükski autor ei ole laskunud selleni, et võtta kampa mõni teine, talendikam kaasautor, kes kirjasõna eest hoolt kannaks. Aa, ja kui inglise keeles kirjutades tehakse kirjavigu kõige lihtsamates sõnades, siis võiks äkki eesti keele juurde jäärda. Plz? Küsimus pole praegu, et mis on koomiksite lingua franca (Euroopas on selleks prantsuse keel, loomulikult), vaid eksisteerib põhjendatud kahtlus, et puuduliku keeleoskuse puhul oleks eestikeelne eneseväljendus tunduvalt ilmekam ning ka lugejale huvitavam kui inglisekeelsete stampfraaside rittaseadmine.

Nii et kui visuaalselt on "'00 aastate" autorikoomiks päris lahe, mis siin salata, siis lugeda ei ole siin midagi. Ainult vaadata. Selles mõttes lonkab kogumik ikka päris tugevalt ühte jalga, ja ma ei taha uskuda, et nii peabki see olema. Igatahes on eesti koomiksiga nagu mõni aeg tagasi eesti filmiga - püramiidi tipp on, aga alust ei ole.

Juuksuris: Cosmo Jones Beat Machine, The Micragirls, Branded Women, Los Bandidos. Ja kõik need teised ansamblid

"Juuksur", nagu kõik teavad, on kelder Vaimu tänaval, vaimuteritaja-kingsepa töökoja kõrval. Äärmiselt hubane nurk, kuhu pärast Teenage Kicksi õudsat lõppu Janno nüüd ansambleid esinema organiseerib. Selles mõttes on garaazhirock (niipalju kui teda Eestis veel näha on) jõudnud oma õiguspärasesse paika - Krahli teatri baari üsna avaralt pinnalt Juuksuri miniatuursele keldrilavale, mis kontserdite jaoks - eeldusel et rahvast liiga palju ei ole ja teda tõepoolest kunagi väga palju ei tule - sobib ideaalselt.

Juuksuris esinenud Ex-Girli pildistas Helena

Sinna astub regulaarselt sisse ka kroonik Metuusala Belorussow, rabab ülestähenduste tarvis järjekordse flaieri, ägiseb resigneerunult ja ostab baariletist 8 cl parimat tinti ning kiluvõileiva. Ikka manuskripti tarvis, milleks muuks. Järjekordne laev on sadamas ning järjekordne rüüstajate punt veab saalis juhtmeid kitarride ja võimendite vahel. Oeh-oeh-oeh, aga krooniku töö tahab tegemist ja sündmused ülesmärkimist. Oma katusekambris tähendab ta need üles rotinahksele pärgamendile ning rokihuvilised saavad neid lugeda õige pea. Nii saja aasta pärast.

Nii et praegu järgnevad ennekõike offtopic ning ääremärkused.

The Micragirls (esines 21.10.06, seega umbes pool aastat tagasi) oli viimase kaheteistkümne kuu parim etteaste Eestis - lühike aga kaunis (ja väga vali muidugi). Ühtlasi oli mul au enne nende kontserti plaate mängida ja kuna kontsert hilines teadmata põhjusel umbes tuhat tundi, jõudsin ma ette mängida iga viimase kui kuramuse plaadi, mida ma oman (kõik kakskend). Teadagi, et plaatide mängimine pakub kõige rohkem lõbu mängijale endale. Kuidagi piinlik igal juhul, olen ennegi naaksunud kui deejotid liiga kaua mängima jäävad ja bänd ikka ei tule ja seekord oli samamoodi. Nüüd vingub Joela, ja tal on paraku õigus (jah, kontserdielamustega tutvumiseks on praegu paremaid kohti kui meie leht). Kaks tundi pooletunnist kontserti oodata on vist veidi liiast. Jah, aga, tegelt ärge õiendage, sest kontsert ise oli igati elluäratav ja muidu ülesraputav. Micragirlsi repertuaarist jäid seekord eriti meelde mängitud viiekümnendate lood: "Funnel of Love" (Wanda Jackson), Whistle Bait (Larry Collins) ja Johnny Get Angry (Joanie Summers) - lõpmatuseni on neid lugusid kunagi originaalversioonides Winampis käiatud.

Siis esines ühel talveõhtul Los Bandidos, saksa instro-kollektiiv, kelle esinemine üldse eriti publikut kohale ei suutnud meelitada, aga need kes tulid, ei pidanud kindlasti kahetsema. Juuksuris on veel selline naljakas lugu, et neil on majas kurjad naabrid ja pärast ühtteist õhtul tuleb üldse heli maha keerata. Üldse, seal eriti valjult ei mängita, nii et bände on väga mõnus kuulata. Müra just läbi ei raputa, aga see-eest kogeb muid asju, mis Krahli teatri baari üsna lärmaka võimenduse juures kuulmata jäid. Iisilissening, junõu. Los Bandidos surfimõjutustega instro sobis siia keldrisse ideaalselt. Ausalt, nad võiks kiiremas korras uuele rüüsteretkele tulla. Seda enam, et viljasaak tuleb sel aastal kobe.

Cosmo Jones Beat Machine oli toimetuse üleüldine lemmik juba siis kui nad Krahlis suurel (teatrisaali) laval täismajale esinesid. Seekord siis täiskeldrike publikut, kes püüdis iga nooti lausa lennult. Bändil on uus plaat väljas ja nende bluus läheb aina bluusimaks ja muusika aina muusikalisemaks. Cosmo Jones Beat Machine'i kontserdil juhtus jälle selline lugu, et üks uus katk on kimbutamas kodumaiseid kontserte. Seda tekitab nõndanimetatud fotopisik, mis areneb raskekujuliseks kamerafiiliaks. Sellega kaasnevad suured torud ja objektiivid, mis omakorda tingib uute ja võimsamate välk-, helk- ja leeklampide kasutuselevõtu.

Ja Cosmo Jones Beat Machine'i pildistas üks kutt, kelle välklambi võimsus jäi, noh, umbes Death Stari ja Ragnaroki vahepeale. Te ei usu mind nigunii, kuid ma vannun lindude ja loomade keeli, et fotoka välklamp oli selline, mis ei suunanud valgust mitte ainult ette (tõstke mõttes sümboolne kannatustekarikas bändimeeste läbikõrvetatud ja tühjaks jooksnud silmamunade mälestuseks) vaid spetsiaalne paneel suunas poole valgusest ka *tahapoole*, otse publiku silmadesse. Ja muidugi klõpsis noor fotohuviline oma pilte terve kontserdi aja. Väikeses, pimedas (valgus oli muusikale sobivalt hämaraks krutitud) keldris. Mina seisin sealsamas kõrval.

Valu. Terav, üllataval kombel ka pimestav, valu. Aiai. Aia. "Oh ma vaene Tarto liin", pomises Metuusala. Merje põgenes varsti kuhugi taharitta, aga mina ja Metuusala, karastatud muusikasõbrad, pidasime siiski vastu.

Ma olen kindel, et enamusel elualadel on mingi eetikakoodeks, et piloodid ei või oma lõbuks reisijaid lennukist välja visata (vähemalt ilma langevarjuta), et surnumatjate seas ei ole heaks tooniks koolnuid karata (vähemalt ilma kondoomita) ja äkki on võimalik mingi kompromiss leida ka fotograafide tungide ja ihade taltsutamiseks? Et kui paari esimese laulu ajal on pilte tehtud, siis pärast seda paneks viks fotograaf kaamera kotti ning jagaks märgi lappe, millega huugavatele silmadele kompressi teha?

Kindlasti nüüdsest olukord paraneb, sest Intarwebis õiendamine aitab a-l-a-t-i.

Kõige parema kontserdi andis Juuksuris aga Risto Soomest, seda ma kahjuks ei näinud. [ Põhjuseks on natuke ka see, et minu teada Risto juuksuris ei mänginud. Mängis Krahlis. - KO märkus] Ex-Girli ma ka ei näinud - tema laivist räägitakse siiani legende. Ainus kes vaikib, on Helena, ehk siis just nimelt see isik, kes pidi kontserti meie veebilehel kajastama. Vähemalt tegi ta pilte. Loodetavasti vältis väga väljakannatamatut välku.

Nii et olen liiga vähe Juuksuris käinud. Ärge minu viga korrake ja minge kohale, kui mingi kontsert jälle toimub.