Seoses ansambli "Koer" debüütalbumi ilmumisega tundus hetkeks, et Eesti muusika on jälle mingisse madalseisu langenud. Aga nii see muidugi pole, sest viimased kuud on meieni toonud päris mitu täiesti kuulatavat albumit. Ühendavaks jooneks on neil pealetükkivus, sest igal plaadil on oma kandev idee, mida süütule kuulajale, kes tahab ainult volüümi juurde keelata ja väheke ümiseda, püütakse maha müüa. Võiks isegi, et tegu on kontseptuaalsete albumitega, kui sel sõnal sihukest haput progemaiku poleks.

Alustuseks murettekitav teade - juhtunud on midagi täiesti ootamatut. Ma ostsin metal-albumi, ja see meeldib mulle. Ma olen Loitsu fänn... ack.

Loits - Vere kutse kohustab (Ledo Takas, 2004)

Mõtlik auk haigutab mu raamaturiiulis seal, kus peaksid olema luulekogud. Viimane aeg seda kinni toppida, ning siin on abiks kollektiivi Loits välja antud kaunilt kujundatud raamat nimega "Vere kutse kohustab". Ja kohustab ta, nagu raamatu illustratsioonideks olevatelt fotodelt näha, sõjaväemundritesse riietuma ja metsas sõda mängima ning relvadega poseerima, nägu krimpsus, üks silm sihtimiseks kinni pigistatud. Rollimängud ei sure. Raamatus on täpselt 12 luuletust, kõik ülimalt patriootliku ja isamaalise - kuid eelkõige militaarse - sisuga. Osad on sõjaveteranide tekstid, ülejäänud originaalmaterjal. Sellised üsna lihtsad lood, mis ei ole mõeldud eriti sügavamõttelisena, vaid pigem emotsionaalse kogemusena.

Nojah, teadagi, et Loits on natuke tuntust kogunud kui rahvuslik/natsionalistlik grupeering, hoides siiski kõrvale eestlastele tüüpilisest ksenofoobiast ja rassismist (muidugi, õelutseja minus ei jäta tsiteerimata neid ridu: "Sinitaeva palge ees/ Mustal mullal valge mees"). Hoopis ajalugu on Loitsu mängumaa ja see, mida võiks ajaloost õppida. Ning ega sõjamängud ole mullegi tundmatud, sest kunagi lapsepõlves sai isegi suvekodus marjapõõsastes puupüssidega ragistatud ja Punaarmeega rinda pistetud.

Ja tohhoo pele - selgub, et boonusena tuleb kaasa (osavalt tagakaane vahele ära peidetud) üks CD. Järgikatsumisel selgus, et plaadil on tervelt 12+1 loo jagu muusikat. No-noh, see selgitab ka, miks see luuleraamat nii kuramuse kallis oli. Tegu on mingi metaliga ja mul on raske seda kommenteerida, sest viimane metal-album, mida ma kuulasin oli Aggressori "Procreate the Petrifactions" (1993. aastal) -- ning kuna lõualuu läks alati plaadi nime väljahääldamisel paigast ära, otsustasin ma muusikastiili vahetada. Nii et arvestage, et seda plaati hinnatakse Sewercide Lo-Fi toimetuses skaalal: "The Spider Babies'i "Cheap Little Whore" on moodsa kitarrimuusika tähetund".

Niipalju võin öelda, et Loitsu on määratletud kui "militant extreme metal". Ja mina olen vigilant extreme editor, või mis. Aga aitab norimisest, tegelikult - kujutage ette mu üllatust - "Vere kutse kohustab" on täiesti kuulatav album, mis kulgeb vabalt ja ühtlaselt tempokalt läbi kõigi nende eluruunidest ja mõõkadest ägavate tekstide. Võiks öelda, et tegu on lihtsalt ühe äraütlemata valju rockmuusika plaadiga. Ja väga konkreetne ning lihtne värk on, ei mingeid totraid pikki kitarrisoolosid ega laiaulatuslikke melanhoolseid pillisõrmitsemisi. Laul on metal-muusika puhul alati teine probleem, sest pahatihti kõlab see tüütult nagu sohu kinnijäänud buldooser. Kuid ei mingit muret, sest laulja, kel nimeks olla Lembetu, on täiesti usutava ja üsna sugestiivse häälega, kuigi mõnes loos, kus selgemat häält püütakse teha, kõlab see natuke ekslevalt nagu Anne Rice'ist ja absintist muserdunud goth, aga see on väike viga. Ja kuidagi ei saa jätta märkimata, et ma jumaldan viimast 46-t sekundit loost "Furor Aesticus". See süntesaatori(?)pinin on super. Kui peaks välja antama mingi Kuldne Plaat kõige kuldsema näpuliigutuse eest, siis see klahvpillitrikk on kindel kandidaat ja võitja.

Kõik see kokku on natuke naljakas ka, sest ehkki tegu on tõsiste teemadega, ei laiene respekt, mida me tunneme minevikusündmuste ees, ilmtingimata aastal 2004 tegutsevale hevibändile. Kokkuvõtvalt, Loitsu puhul on praegu tegemist samavõrd kultuurilise kui muusikalise fenomeniga ja neile, kes tahavad eestluse elujõu üle mõtiskella, kuid kahtlevad, et kas ajud seda metalimuusikat ikka välja kannatavad, võin öelda, et mingeid metaljubedusi siit plaadilt ei leia, nii et võib rahus osta ja kuulata. Siinkohal pean veel kord tunnustavalt mainima kujundust ja vahelehtede fotolavastusi, mis, ehkki natuke pretensioonikad, on täitsa liigutavad. Ja hankige kindlasti just raamatuversioon.

Igal juhul on "Vere kutse kohustab" leidnud tänuväärse koha mu riiulis, täpselt "Werner Holti seikluste" ja filmi "Iron Cross" DVD vahel.

Kriminaalne Elevant - Kinocirkus (Multifilm, 2004)

Võltsvagadus minus - seesama, mis sunnib pühapäeval kirikusse minema, ja shokolaadi õgima ainult pimedas ning teki all - ei luba mul välja öelda, et selle aasta parim plaat on Sewercide Lo-Fi oma kogumik "Garage ja mürage". Sestap ütlen hoopis, et selle aasta muusikaline tipphetk on Kriminaalse Elevandi värske album "Kinocirkus - ehk seikluslikku muusikat põnevatele filmidele". Bändi veab grenader Kaspar Jancis, kes juba ammu-ammu pataljon Operatsioon Õ koosseisus salvestas albumile "Viies ratas" mõned Estlandi muusika parimad palad, ja ärgem unustagem tema panust "Vennaskonna" loomingusse (kasutame natuke Loitsu poolt kasutatavat muusikaterminoloogiat, vahelduseks).

Uuelt plaadilt leiab 13 instrumentaallugu (lõpuks ometi on ära salvestatud ka "Kuuratsanikud") ja no mis ma oskan öelda. Väga meeldib mulle see plaat. Kaspar ise kasutab oma muusika iseloomustamiseks igasuguseid mittemillekski kohustavaid termineid (nagu "militant extreme retrokitch", või midagi taolist), aga nimetagem seda lihtsalt meeleolumuusikaks. Sellise meeleolu, mida ma tahaks kogu aeg omada.

Enamus lugusid kõlas varem Nosferatu filmi helitaustaks ja mõnes mõttes on neid plaadilt ja kinnisilmi paremgi kuulata, sest film ja muusika olid mõlemad nii lahedad, et kippusid üksteist segama, mitte toetama. Isiklik lemmik on mul muidugi kantri/spaghetti-alatoonidega "Kondori vend", aga see on ainult jäämäe veepealne hüljes. Ja plaadil leiduv "Kuku!" on kindlasti üks lõbusamaid muusikapalu, mis Estlandis kunagi salvestatud on.

Esitluskontsert oli 20. oktoobril Rocca al Mare kaubanduskeskuse kõrval olevas tsirkusetelgis, aga parem on seda bändi kuulata kusagil kõrtsis või kohvikus. Ja kuigi ma igati soovitan ja vannutan kõiki see plaat muretseda, on Kriminaalne Elevant eelkõige live-ansambel. Igatahes mulle jättis nende esitlusel kärarikkalt mängitud-karjutud "Kuku!" kustumatu mulje -- ja bändi trummarit Enot püstijalu pille tagumas ja mikrofoni karjumas peaks küll oma silmaga nägema. Ja valutavate kõrvadega kuulma. Loodetavasti esinevad nad veel ja veel. Muide, bändis on ka kontrabass, mille eest lisapunktid.

* * *

Kolmas plaat, mis väärib mainimist, on muidugi kollektiivi Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber uus CD, nimega "Garaazhide taga", aga selle kuulamine - nagu arvata oligi - muudab mind nii kurblikuks ja jõuetuks, et ma ei jaksa midagi kirjutada ega õiendada. Ning ma pole seda veel piisavalt jõudnud kuulata ka. Igal juhul, arvestades seda et bändi eelmine album "Zeig" (1998) on ammu läbi müüdud ja unustatud, peaksid kõik rõõmustama ja plaadipoodi kihutama. Ja "Must/Valge" kuulub kindlasti Estlandi lööklaulude absoluutsesse paremikku.