Istun tugitoolis ja mömisen ärritunult. Tomat minu äsjavalminud juustuvõileivalt lupsas põrandale. Nagu nad ikka äsjavalminud juustuvõilevalt lipsama kipuvad. Üllatus jah, seda küll, nagu ikka. Väljas möllav torm ja minu kurgus kulisev õlu viivad mõtted suvele. Ölu nagu elu. Keegi rapsib akna taga õues... Vaatan: läti kütid panevad mööda ringi. Jah... üle hulga aja on jälle käes aeg teha perekeskne kõrvalepõige maagilise realismi ja lo-fi radadele. Ja nimelt: käisime suvel (jälle) Lätis!

Läti kaart

Lätist räägitakse meil Eestis mõttetult vähe. Aga seal on paljud asjad teistmoodi. Ei, mitte see vana jutt, et läti naistel on midagi põiki. Hiljuti uurisime Eesti Toitu... muuhulgas küsisime kodanikelt, et ...millistest maadest pärit toiduaineid usaldate? Ja siis veel nende maade toitude kohta, mis on ebausaldusväärsed. Täitsa uskumatu lugu, Läti on out. Sellist maad lihtsalt ei ole. Läti Toit? See pole isegi mitte ebausaldusväärne. Keskmise eestlase jaoks seda lihtsalt ei ole olemas. Annbiliivabl. Rigas balsams? Närige pori!, ütleb selle peale keskmine eestlane. Samas, must leib on seal muidu päris hea. Ja läti juustud on muhedad, samuti Karuna ðokolaad, Gutta mahlast ja Karumsist rääkimata.

Kagu-Läti on kaardile vaadates kuidagi eemalolev. Ei raudteed, ei suuri teid ja väga palju järvi küngaste vahel. Kraslavas Rajons. Kohalikud ütlevad, et Ürg-Läti. Lätimat Lätit ei ole. Noh, Cecis kah muidugi. Aga selle vallutas kunagi päris alguses Liivi Ordu ja pärast tulid turistid... Ja nüüd nad ongi seal nagu mingis reservaadis.

Plaane on mõtet ikka teha suuremaid, sest tavaliselt kärbivad asjaolud need ikka väiksemaks. Nii ka seekord... mõttest külastada Ungarit sai sujuvalt mõte sõita Lätti. Ma ei tea miks nii läks, ja pole ka ilmselt selle teema foorum. Läks aga nii, et ühel augustialguse päeval sõitsin Järve keskuse autopoodi ja ostsin jalgrattaraami. Tolle, mida saab käru konksu otsa pitsitada. Järgmisel päeval toppisime rattad peale ja sõit lõuna poole algas.

Alguses kimasime Võru maanteed pidi. Siis ühel hetkel peale Soodomat pöörasime ära Sulbi peale. Edasi: Rummiküla - Linnamäe - Tsooru - Vastse-Roosa - Ape. Ääremaa. Täiega. Kes igatseb elada karuperses, kolige Põhja Lätti... tõenäoliselt odavam kinnisvara, vähem tsivilisatsiooni, imeilus loodus ja... planeet nimega “Tõeline Läti”.

Ape

Ape on Põhja-Läti unine väikelinn. Palju unisem kui Valka. Ja suurt midagi pole selle kohta öelda. Kui sealt kagu poole tüürite, sõidate vältimatult läbi Aluksnest, mis on natu suurem koht. Seal on saar ja saare peal lossivaremed. Paadikuurid. Ja kitsarööpmeline raudtee Gulbenesse. Edasi jääb tee peale Balvi. Hääldus nii, nagu ütleks “balsam”, aga siis viimasel hetkel mõtleb ümber, ja virtutab “-salm” asemel “-vii” lõppu. Seal on asfaldis mitu auku. Pff... edasi tuleb üks pinutäis teeäärseid väikeasulaid, kuhu muud asja pole, kui et toitaineid hankida. Poodidest, kus inimesed tühjendavad oma esimese õlle juba enne väljumist. Nende kohtade seinad on vooderdatud dekoratiivseks põletatud laudadega, letti valitseb paks vanamutt kes ei tea teist keelt peale 'läti'... ja ilmtingimata - see tunne ei ole täielik ilma majade taga paugutavate vanade bemariteta. Nad kõik vahivad teid kahtlustavalt, aga sellest pole mõtet välja teha.

Nojamesiislihtsaltsõitsime...

Edasi tulevad suurematest kohtadest Reþekne, Kraslava ja Daugavpils... (Reþeknes tegime pärastpoole ðoppingut). Mnjah. Vat siis hakkasime juba vaatama, et kuhu jääda, või mismoodi olla. Seal all on kohe näha kaardil, päris suur järvelärakas nimega “Raznas ezers”. Väikese otsimise järel ei olnud raske lokaliseeruda ühes kämpingus, kus telkimise ja hommikuse duði eest kasseeriti umbes 45 eeku nägu. Auto ja rattaga minnes on kämpingul veel see point, et autot ei viitsi kusagile võssa nädalakeseks ju seisma jätta. Jätsime hommikul oma diisli sinna vedelema ja pedaalisime minema. Pärast selgus, et paarkümmend kilomeetrit lõuna poole oleks leidnud veel lahedamaid kohti kuhu nn baaslaager jätta. Seal kus on kümneid järvi, on alati mitu kämpingut (jah, isegi Kagu-Lätis). Samas polnud see teab-mis suur tragöödia. Elamusi jätkus küllaga ka sellele paarikümnekilomeetrisele lõigule, mille oleks võinud masinal lõuna poole edasi sõita. You never know...

Siin on ilmselt asjakohane märkida, et kes Lõuna-Eestis suusatamisest tüdind, aga väga kaugemale ei viitsi sõita, mõelgu Kraslavas rajonsi peale. Ausalt. Suht lähedal ja künkad isegi karmimad kohati... või eks ta ole, harjumise asi. Suisel aal ei kaalu järvestiku mõnusid muidugi miski üles. Ja see on neil seal tõeliselt suur (muide, Ignalina-elektrijaama nimeline asutus paikneb kah samas järvestikus, ainult nats lõuna poole veel, üle piiri Leedus).

Nojamesiislihtsaltsõitsime... Alguses oli ilgelt raske, mis sest et august, ja tuul juba jahedam ja kiiret polnud. Päike lajatas vastu pead, tuulest ei ole metsavahel abi ja treenimata organismus ei ole sellistel puhkudel pingutusega üldse nõus. Allärgnevalt mõned tõestatud ja ümberlükkamatud faktid Läti elust 2006. aasta suvel.

Unustatud maastikud

Jah, misasi on 'unustatud maastik'? Ma arvan, et see on see tunne, kui äkki tuleb lapsepõlvest tuttav ette üks külamees, hobusega mööda teed veeremas ja plärisev traktorihääl metsatuka taga. Ehk siis – jõuad õhtul rattaga järve äärde ja näed mutti ämbriga lehma all õiendamas ja mööda teed jukerdab vastu vana punane kombain. Igasse teise põõsasse on kellegi lustakas käsi kleepinud külamehed, panemas mingit kohalikku plastpudelis märjukest. Muide, nii lahedat autolavkat nagu Lätis polegi näinud: tavaline VW mikrobuss pidas põõsa ees kinni, raffas sai mida tahtis ja eraldusmärkideta lavka pani teele järgmise põõsa poole.

Eestis nägi ja kuulis sellist elu viimati 90-te alguses, kolhoosiaja lõpul. Kas me sellist Lätit siis tahtsime? Raske öelda, ei viitsi siinkohal sellesse igivanasse Rahva- ja Isamaaliidu vaidlussesse süveneda. Igatahes... Aulejasse jõudsime õhtu hakul aga päike veel paistis. Vana viltuse kuuse ja pingiga viit juhatas meid kohta, kus ennevanasti jalga sai puhata... Kuuske seal muidugi ei olnud, aga üldiselt need nõukaaegsed sildid alt ei vea. Kus oli avalik koht, sellest on veel tänapäeval ikka midagi järgi. Mis sest, et vahel on tee blokeeritud eriti suurte hobustega. Telkimiseks täitsa OK.

Muidugi, oma vindi keeras maastikule tihti peale nn dejà vu efekt: sattusime pidevalt sõitma sellistes kohtades, kus Läti kaart oli pooleks murtud ja rullisime seda siis edasi tagasi, et teeotsad õigsesti kokku jookseks. Nomisteha. Mingil hetkel hakkas see kaart narmendama ja nii me siis veeresime ühes kohas edasi-edasi-edasi. Ei ole just mõnus rattaga mööda narmendavat kaarti sõita. Samas, kui see näiteks on kirjaklambritega kokku pandud, on praktiliselt võimatu klambrist üle saada. Mõõtkavasid arvestades on see ikka oma 200 m kõrgune metallpalk, mis sellisel juhul maastikule ette jääb. Näpujäljed kaardil on juba tõsine löga ja kohviplekk näeb välja nagu üks turbaväljak. Regio atlasega on muidugi teine kamm: ehkki need viimased versioonid eriti ennast servaaladel väga ei korda, tuleb teinekord ikkagi ette, et sõidad näiteks Jõgevalt kaks korda järjest läbi... Pikemalt reisides on muidugi oht spiraali sisse kinni jääda. Muide, rattaga reisides on selline asi eriti frustreeriv.

Kohtumine Lipuðki-Dagda teljel

"Ei no, lavka tuleb varsti, ooda nüid " ütles Rasa Jekabsile, kes üritas pingsalt pilku kiiksudes mööduvale vanale jalgrattale fokusserida . Kõrval pingil istusid Vaira ja Ilze selga vastu lagunenud kuuri toetades. Kuuri tagant piidles täiskasvanuid käputäis kasimata eri vanuses lapsi. Päev oli ilus ja päike lõõskas taevas. Võimutses tiine Lõuna-Läti suvi uute kuumarekorditega.

Rasa torkis näpuga hambavahet ning üritas sealt miskit kätte saada. Inimene peab esinduslik välja nägema, eriti kui kogu külarahvas kohale saabub. Lähenes tolmupilv. Polnudki veel kaubabuss. Ähkides väntasid mööda hoopis miskid imelikud turistid läikivatel ratastel. Sihukesi masinaid polnud siinkandis kellelgi. Ikka olid vanad head veneaegsed, milledel nööri ja traadiga suuemad defektid kokku tõmmatud. Rasa torkis suurest põnevusest veel intensiivsemalt oma hambavahesid. Jekabsil aga jooksid läikivaid rattaid jälgides silmad päris ninajuurele kokku, mispeale ta ehmatusest eht matsi kombel endale ninast suure tatipalli kurku rögistas ning selle siis suure kaarega tee peale sülitas. Vaira oli päikeselõõsas mokk töllakil pingi peale magama jäänud ning tema mustavast suuavast kostus õõvastavaid hääli. Ilze, kes hommikuse peedirohimise kõrvale Läti viinaga algust teinud, oli nüüd röötsakil kuuri seina najal ja vajus ühtlaste intervallidega pisut kreeni.

Mööduvad turistid põrnitsesid külaelanikke tolmupilvede vahelt ebaleval pilgul. Lipuðki-Dagda teed katvas sügavas liivas ei tahtnud nende uhked riistapuud üldse edasi liikuda. Rasal hakkasid neid äbarikke vahtides silmad vett jooksma ja tülikas söögitükk ei tahtnud vaatamata tõsistele pingutustele ka hambavahelt välja tulla. Jekabs, mõnevõrra räsitud rutiinse Belarusi juhi töö vahelduseks ette võetud joomatuurist, üritas fokusseerida oma punakaid silmi möödujatele nii pingsalt, et ta silmamunad hakkasidki ringiga ümber pea juba peaaegu fookuspunkti välja jõudma. Turistid lisasid sõbralike külaelanike kampa silmates kiirust kahelt kilomeetrilt tunnis kolmele ning nende aval naeratus kivines.
----------------
Natuke maad eemale jõudnud, hakkasid möödujad aga ühtäkki sulaselges ja täiesti arusaamatus eesti keeles juttu ajama:
A: "Nägid neid nägusid? Kuidas on võimalik, et inimese kõik näosad on täiesti vale koha peal?"
B: "Nojah, siin piiriääres on Leedu poole peal see Ignalina tuumaelektrijaam. Võib' lla see on lekkin' d kuidagi või nii..."
A: "Ei tea, kas sellest, nad ikka on vist kõik juba mitmendat põlve lähisugulased siin. Täitsa pael, mis näod lätlastel."

Ütlesid eestlased ja väntasid edasi. Nende taga saabus aga kaubabuss. Kohalik idüll veeres veel kaunimana õhtusse.
*

Surnuaed nagu teater Dagda oli esimene Läti linn, kuhu sel suvel ratastega sisenesime. Need kes on Lõuna-Eestis Osula kalmistul käinud, teavad millist pingutust nõuab sisenemine sellele kalmistule. Dagda surnuaiaga on umbes sama lugu, ainult et... Kui eestlased õiendavad oma asja ära puude vahel, siis... kagu-lätlased tunduvad kõvasti teatraalsemad olevat. Dagda kalmistu paikneb poolkaare kujulisel mäenõlval, mille ees on plats. Kalmistu nagu amfiteater. See on lihtsalt uskumatu. Tavaliselt pole mingi harudlus, kui kalmistu paikneb nõlval või künkal (...nagu Võrumaal Osulas või suvalises Poola urkas), aga kalmistu nagu amfiteater on täitsa uus kontseptsioon. Mõelge ise edasi. Telkima me sinna igatahes ei jäänud.

Rube Goldbergi Läti

See tehas oli Dagdas. Krt seda teab, mis nad õieti teevad seal. Nimeks oli sellel firmal igatahes SIA Valmeks. Mingeid masinaid... igatahes nägi see mehhanism piisavalt spuuki välja (jajah, 'spuuki', justnimelt), et ta pildile jätta. Reuben Lucius Goldberg (aka Rube Goldberg) sai kuulsaks joonistades keerulisi mehhanisme lihtsate asjade tegemiseks. Silmnähtavalt on selle masina konstruktor saanud inspiratsiooni Goldbergilt endalt. Vaadake... Ma küll pakun, et tegemist on pliiatsiteritamise(masinate)tehasega.

Läti õlu

Paar aastat tagasi nentisime, et Lätis on palju üle prahi väikeseid õllekodasid. Nonii... mis neist kõgist saanud on? Nii ull kah asi ei ole, aga kõvasti vähem tundub neid olevat küll. Võibolla oli asi selles, et meie väga palju poes ei käinudki ja väga eksperimenteerida ei viitsind. (Hö-hö-höö, ikkagi iga kah selline juba...) Igatahes võin rahuliku südamega kinnitada, et Aldarise Kuld on parem kui Saku Kuld (jee, eesti parim toiduaine 2006), Läti English Ale on enam-vähem sama hea (seejuures täpselt samasuguse kujundusega nagu Tartu omagi) ja Olvi tehaste poolt villitud Cuba kannab seal täiendit Antiimperial beer, tõlge eesti keelde kõlab teatavasti kui Revolutsiooniline hele õlu...

Repliigi korras võib siia veel lisada, et käisin hiljuti Helsinkis. Sealne õlleriiul on värvilisem kui kunagi varem. Ja kusjuures – need paar uut tumedat marki, mis ära said proovitud, olid tunduvalt etemad kui veel paariaastatagused. Noja, kui juba õiendamiseks läks selle koha pealt – Saku Carlsberg on ikka sitt mis sitt.

Mm.. mnjah. Üldiselt, tuleb tunnistada, et õlu ja elu riimuvad endiselt hästi. Seda ka Läti-Eesti võrdlevas suhestamies: alus on elus. Aga kuidas Läti elu alusega suhestub, seda ma ei tea. Einoh, küllap nad akkama saavad. Khmm.

Katoliiklased

Kõik teavad, et Poola ja Leedu on katoliikliklikud. Üldiselt peetakse lätlasi rohkem protestantideks ja ega see vale ei ole. Eriti, mis puudutab läänepoolseid alasid. Kagu-Läti pani täiega: ei protesti üldse. (Õigeusu-majakaid muidugi võis kah siin-seal trehvata, aga mitte niipalju.) Esimene teeäärne ristike kusagil Reþekne kandis jäi ilmselt märkamata, mida aga lõunapoole saime, seda rohkem neid tekkis. Asjale pani muidugi punkti Aglona – selgus, et piirkonna katoliiklastel on seal pesa. Oma katoliiklik seminar ja puha. Vaat selline pirakas valge maja. Ja imeilus loodus.

Laste ristiretked

Tegelikult nägime tervelt kahte jõuku. Ühed olid enne, teised pärast Aglonat. Täiskasvanud mögafoniga ees, laulvad lapsed vantsimas järgi. Või mis, laulvad... Niisama jalutasid, mõned ümisesid, osa kuulas pleierist midagi taustaks (nende puhul siis ilmselt see keiss, et loodus sakib täiega). Ma ei tea, mis asi võiks olla 'ilmutuslik kogemus'... võibolla siis tõesti, et 'laste ristiretk' – ehk siis läti mõistes – laste retk ristiga. Meile küll tundus, et nad pigem nautisid seda...

Paadikuurid Aluksnes

Iseenesest pärineb see pilt küll eelmisest Läti reisist, kuid et me ka seekord Aluksnest läbi põikasime... Et siis selline süsteem: kimad päeval mööda järve paadiga ringi ja siis plarts!, otse garaaþi. Uks kinni ja supp tulele. Misiganes. Praegu vaatan, et korstent neil kuuridel igatahes küljes ei ole. Vabalt võib nii olla, et lätlased suunavad suitsu vee alla, kui tuld teevad. Siis järgmisel päeval lähevad järvele ja püüavad elavat suitsukala. (Ehe läti retsept.)

Läti vabaks!

See on vaade, mis meil viimasel hommikul kämpingust avanes. Selline maastikusemiootika. Läti natsionalism hõljumas Raznase järve kohal. Mul kulus 2 päeva, et asjale pihta saada. Ma siiski arvan, et päris kolhoosiajast need värvid ikka ei ole, pigem siis 90-te algusest. Päris lahe, onja?

Läti kütid, või krt teab kes...

See monument on kah Reþekne järve äärest. Ausalt, kõige ilusam II maailmasõja mälestusmärk, mis ma nendest plötserdustest näinud olen. Olgu või läti kütid ja vallatud kurvid...

Rattafotograafia ja kusev pull Kõik kes on vähegi rattamatkal käinud, kogevad ühel hetkel lõputut tülpimust ja apaatiat kõige suhtes, mis jääb kaugemale veepudeli haardeulatusest. Higi jookseb, ratas kukub kaela, silm on udune, käsi nõrk. Selleks et mõnda head pilti saada, peab end eriti pikalt kokku võtma, ja siis kah... võib juba hilja olla. (See kõlab muidugi enesekiitusena, aga...) -- Rattamatka piltidesse, millised need ka ei oleks, tuleb suhtuda respektiga. Reeglina on tegemist tõsiste tahtepingutuste viljadega.

See motiiv kuseva pulliga on kokkusattumuste tulem. Algselt oli plaanis idülliline vaade mäletseva elukaga. Kuna peatumisehetkel kukkus ratas Janele kaela, fotokas ei tulnud kotist välja ja reiskaaslane oli ka nii kuumav'etud kapsas, et ei jõudnud piisavalt nobedasti appi...

S.t -- pildistamise soovist kuni pildistamise hetkeni kulunud aja jooksul jõudis pull end püsti ajada, võtta sisse umbes 20 maalilist poosi ning siis puhtast igavusest otse kaamerasse kusema hakata. Nii ta läits. [Muide, see pullikene lakkus oma kuse ise ära pärast, nii et – midagigi õpetliku leiab ka loodusest.]

Tankla...

Nojaa... Tallinn-Tartu maanteel on üks koht, see oli vist Ardu ja Anna vahel, või umbes seal, kus on veel vana Eesti Kütuse logodega tankla. Ega muud, kui et minuarust need vanad tankurid oma ümarate nurkadega on palju... palju seksikamad. No mõelge ise! Ega need vanad autod muidu palju bentsu ei võtnud, ikka pidi saama tankurit silitamas käia.

Ikonograafiad...

Eri maades reisides võib kohata küll päris erinevaid visuaalseid loogikaid. Näiteks see, kuidas autojuhtidel soovitatakse jalakäijaid üle tee lasta. Seekord juhiks tähelepanu kahele pisiasjale. See esimene märk muidugi on üle prahi. Intuitiivselt on selge, et tegemist ei ole mitte kokteiliklubi, vaid autode veevõtukohaga. Samas, selline silt ei teeks minuarust küll häbi mitte ühelegi ööklubile. Et ei ole nõus? Pff...

Teisel pildil on kujutatud Auleja kaupluse lahtiolekuajad. Saite pihta? Poe nimi on “Glorijazs Glorija” ja lahti 7 päeva nädalas. Pühapäeviti 8-17, teistel päevadel 8-20. Vatnii.

Jalgrattad

Meie Pantherid (kirjaga Made in Lithuania, parts made in Germany) pidasid üldiselt hästi vastu. Rummusisene käiguvahetus on parim, mis jalgratta ajaloos üldse leiutatud on. Millal see juhtus, mul tegelt andmed puuduvad. Tekkis praegu mõte, et kumme võiks proovida ka pauerteibiga parandada, aga õnneks seda võimalust meil ei tekkinud. (Aga see võib olla päris hea mõte. Proovige järgi!)

*
Minge vaadake, kas saate lätlase kätte või ei. See üritus võib päris lõbusaks kujuneda. Kui augustis lähete, siis tagasitulles sättige Hauka laadalt läbi. (Hauka laata peetakse Antslas.) Mm... hmm.
*