Mõtlesin 1 päev, et Datsunit pole ammu näinud. Millal sa viimati Datsunit nägid? Jah, seda jaapanlast. Siin Koplis, kusagile majaette unustatuna. Seisis. Sierrad juba kaovad vaikselt tänavapildist. Vanu Volgasid, seevastu, millegipärast, kohtab järjest sagedamini. Ilmselt juhus. Juuli keskel, jalgrattamatkal olles, nägin isegi ühte sõitvat vana muhku. Keegi rääkis mingist vanast Saabi versioonist, millel starter pidi olema juhiistme kõrval põranda lähedal. Teisel jälle, anna jalaga vastu radikat, ja töötab… Nene endisaegsete autodega on nagu vanade filmidega... mõned lähvad käima sealt, kust nagu ei oskakski oodata. Jaah, üleeila nägin Standardi maja juures sõitmas RAF-bussi, todasama, mida vanasti Riias toodeti ja millega vähemalt Tallinnas marsat sõideti. Läti buss...

Nostalgiateema sai tegelikult alguse hoopis sellest, et käisin Lätis rattamatkal ja nägin seal… arvake… täiesti töökorras kitsarööpmelist raudteed! Sõidab ~5x päevas Aluksne ja Gulbene vahet. Vanasti käis Rohukülla kitsarööpmeline ja kui rongiga viljandi- ja pärnupoole sõita, vilksatavad aeg-ajalt jäänused kitsarööpmelisest. Muide, esimene Eesti raudtee pandi kunagi tööle liinil Valga – Pärnu, kohalike ärimeeste initsiatiivil, vabatahtlike abiga. Vaat selline elu käis kunagi perifeerias. Täna ei saa rongiga enam isegi mitte Pärnusse või Riiga sõita, Haapsalust, Vilniusest ja Warssavist rääkimata. Sellele, kes tahab rattaga väikese tiiru Lääne- elik Loode-Eestisse teha, on ainus normaalne variant (muidugi, kui ei taheta juba Tallinnast väntama hakata) Riisiperre sõita. Sealt siis ca 2-3-4 tundi suvalisse Lääne-Eesti punkti. Aegviidu on samuti variant, siiski rohkem nagu Kesk–Eesti avastamise rida. Nojah.

Rattamatka on üldse tark ette võtta rongi abiga, eriti kui ajalised ressursid on piiratud. Sõidate näiteks Valka, sealt rattaga ~200–300 kilti kusagile teise X-jaama. Edasi rongiga veel 500 kilti ja siis jälle ratta selga. Lahe. Pealegi saab rongis oma vihmast (vesi)märgu asju kuivama riputada. See, et kaasreisijaid häirib, ei koti, sest nende keelest niikuinii miskit aru ei saa. Läti on selliseks tripiks ideaalne. Väga lähedal, aga samas -- vaimse ruumi mõttes -- ikka uskumatult kaugel. Kusagil Läti kolgastes nädalat-paar rattaga ringi tõmmata annab päris eheda pildi kohalikust külaelust, mis, erinevalt Eesti omast, tundub olevat täiesti tegija […või, kellele need umbes 100 (võimaitea, kui palju) kohalikku pruulikoda oma märga ikka timmivad, kui mitte põhiliselt kohalikule tarbijale?].

[…]

Riia linna oled näinud? Ee-eei… No vaata siis! Onupoeg võttis mul kahe käega peast kinni ja tõstis lae alla. See vaade Riia linnale pani tookord õhku ahmima. Riia loomaaiast räägiti, et seal näidatakse päris draakonit, ja et kaamli tatt nahalt niisama maha ei tule. Vaja on vähemalt opereerida, võib-olla isegi amputeerida. Ettekujutus nahale valguvast happelisest kaamlilögast ajas judinad peale… Riia tundus kauge ja hoomamatuna.

Eestlaste umbusul lätlaste vastu on oma ajalugu. Meenutagem natsionalistlike tõdemusi: "läti keel pole keel vaid amet", "läti naistel on põiki", "läbi nagu läti raha", Punased Läti kütid, reetur Kaupo, piiskop Albert jne. Lisaks teadmine sellest, et Läti on isegi lähiminevikus Ruhnu saare pääle hammast ihunud, liivlasi ikestanud ning mõned aastad tagasi (minuarust oli see umbes 1998) oleks Eesti ja Läti vahel kalade pärast laskmiseks läinud. Legend räägib, et kord toimunud Läti-Eesti jalgpallimatsh. Peale ametliku aja lõppu lahkusid eestlased staadionilt seisul 0:0. Lätlased olla veel mängima jäänud. Lõpuks olla eestlased ikkagi võitnud 1:0... Nojaa, siis seda veel, et need kes Riias on käinud, teavad, et Riia ajalehekioskites on venekeelsed väljaanded ikka nii, et paremini näha on. Muidu ilus linn, ainult et vanalinna Lido's ei saanud viimati (suvel 2003) kaardiga maksta. Tuleb veel lisada, et Läti on maailmas tuntud unikaalsete, Vene sõjaväest mahajäänud objektide poolest. Pean silmas toda kosmoseuurimiskeskust Irbenes, rääkimata tänaseks juba õhitud Skrunda radarijaamast. Kui see veel alles oli, mäletan, et korra sõitsin sellest bussiga mööda. See oli väga pirakas hoone, mis metsast teele ära paistis. No-nii, 3-4 Paldiski Pentagoni üksteise otsa panna…

--------------------------

Imelikest asjadest, mida tähelepanelikum putkakammija märkab, on Lätis müügil veel antigravitatsiooniseadmed ning pulber mis teeb nähtamatuks. Ahjaa, turismiinfos on neil Läti atlas reeglina täitsa olemas, aga nende oma kultuuriloolist kaarti me ei leidnudki. Umbes sellist ma mõtlen, nagu meil Regio, mille register võib teinekord täitsa abiks olla. Asulate turismiinfodest saab kah päris häid nõuandeid. Seda eriti Gauja rahvuspargi piires, kuid ka näiteks Aluksne, Tukumsi ja Gaujiena turismiinfod olid täitsa OK. Stiilinäitena võib veel tuua järgmise lõigu ühest prospektist:

The Latvian Hunter sends it's highly skilled agents all over the world in search of the hottest latvians imaginable. Caught in their natural environments, these craving latvians will perform every act you can think of, and some you can't! Come on in and let the Latvian Hunter take you on the ULTIMATE safari!!! What are you waiting for?!

--------------------------

Asja kallale. Sisenesime Lätti kusagil juuli teises pooles, Valga/Valka piiripunktist. Pilved sõelusid mööda taevalaotust ja päike sillerdas meie silmades. Meid tervitama tõtanud lätlased juubeldasid ja pildusid meid roosidega.

Khmm… *tegelikult*… hmm. Tegelikult sõitsime elektrirongiga Tallinnast Aegviitu ja hakkasime sealt vaikselt väntama. Aegviidust Palamusele, sealt edasi Tartusse. Tartust edasi rongiga Valgasse. Seal heiskasime purjed ja udjasime merele... tähendab, Lätti. Kes Valka lähevad, nendele teadmiseks, et kohe bussijaama taga üle tee on gastronoom, kus müüakse ka lahtist õlle ja suht väga soodsa raha eest saab endale letist ka sooja prae kombineerida. Väljas silti ei ole, selline kohalike salaurgas. (Uksel on kiri: "Turistid, ärge meile tulge, te olete nõmedad.")

Esialgu valisime esimeseks sihtkohaks Gaujiena, kimasime mööda asfalti ja imestasime omaette, et näe, Läti mets ümberringi. Läti metsad on pungil monumentidest kaugetel aegadel langenud sõduritele. Eriti ilmselt Põhja-Lätis, aga ka Jurmalas, Kura säärel, Velikje-Lukis jm leidub arvukalt ilmasõdade aegseid mälestusmärke. Salatspilsi koonduslaagrites tasub ära käia. Aga leidub isegi päris suvalisi kruusatee-äärseid memoriaale, mis on samaväärsed, ehk isegi suuremad Tallinnas rahvusraamatukogu ees paiknevast supermehest, aga mitte mingil juhul tagasihoidlikumad omal ajal Tartusse tehtud Raadi kompleksist. Monumendifriikidel soovitan külastada Valka memoriaalkompleksi (üle piiri, seda tänavat mööda linnast välja, Smiltene poole viib, vasakut kätt). Nimetatud Gaujiena tee (P23) äärsesse metsa jääb veel kaks memoriaali, mis suurejoonelisusega torgivad. Kui eesti võsamonumendid tundukse tehtud olevat standardmudeli järgi, siis Lätis on originaalsuse nimel tsipa pingutatud. Ragaciemsi lähedalt (Jurmalast edasi mööda rannikut) leidsime päris tee äärest ka ühe 1. maailmasõja aegse saksa sõduritele tehtud kompleksi, mis tundus liiga sammaldunud, et pärineks viimasest 15 aastast. Taustsüsteemis vaadelduna tundus see päris uskumatu.

Nendel kes sõidavad rattaga Valkast lõuna poole, ei ole telkimiskohtade leidmisega mingit muret. Gauja vonkleb päris usinalt ning selleks ei pea kuigi suurt ringi tegema, et õhtaks jälle kusagile Gauja äärde jõuda.

Kohalikud ei ületa jõge mitte igal pool silla abil. Peenemates kohtades on selleks praam.

Obligatoorsemast matkavarustusest soovitan kindlasti kaasa võtta raadio ja kaasaskantava teleka. Probleemide ärahoidmiseks võib raadioid isegi 2 olla. Muidugi, kui peaks juhtuma, et 2 huvitavat saadet tulevad samal ajal ja 1 raadio on niiskust saanud, siis tegelikult alla 3 pilli inimese kohta ei mängi välja. Raadiost veel niipalju, et see Põhja-Läti on sihuke kolgas, et kui teisel päeval Gaujienasse jõudsime ja poodi läksime, tundsime oma üllatuseks ära Raadio2 eetri. Selgus, et neil kohalikku saatjat polegi, nii ei ole vaestel paganatel muud varianti, kui kuulata eestikeelseid prohveteid… paljukest see piir seal ikka, mingi 20 km.

Läti maastiku lahutamatu koostisosa. Krt teab mis, tõenäoliselt veetorn. Igas asulas samasugune. Ja nii igal pool. Fakk. Algul mõtlesime, et energiasammas.

Vihmaga vedas päris algusest peale: sel ajal kui sadas, meid vihma käes ei olnud. Ja nii peaaegu lõpuni. Vaid Aluksne–Gulbene vahelisel teelõigul pidi keebi ümber kere mässima, et niiskus konte ei pureks. Siis kui vihma sadas istusime puu all ja vahtisime vihma. Pärast seda kui olime Ida-Lätis päris paraja ringi teinud, istusime Gulbenes rongi ja kimasime Riiga. Gulbene jaamahoone ise on täitsa vaatamisväärsus omaette. Koht ise on nii Kohila-mõõtu, aga jaam on pompöössne. Need, kes on näinud rekonstrueerimata Balti Jaama, siinkohal vast aduvad. Mega. Et rong Riiga läks kell 4-ja paiku hommikul, lubas lahke jaamaülem meid ooteruumis magada. Ise keeras uksed lukku, et pätid ja pahad vaimud sisse ei tuleks.

Osades rongides on neil sellised rattariputamise kohad, kus ratas vähe ruumi võtab ja ei hakka väänama. Läti rongidel on peal kiri "enne tarvitamist loksutada". Arutasime seda asja ja jõudsime järeldusele, et tegemist on ilmselt Läti Inimsööjate Ühenduse poolt pandud juhisega. Võeh. Need võisid olla ka Läti Punased Kütid.

Jane maagiline interluudium:
Sammud kõmavad suures hämaras hoones. Külje all krudiseb magamisalus. Pikk läikiv pink nagiseb. Pööran ennast ja nihelen. Kusagilt kostab vagunisaatjate lätikeelseid kiljatusi ning rongijuhtide mahedat kõnet. Lagi kõrgub ning kummub pea kohal. Kõrvalt kostab mehe magamise nohinat. Tsik-tsik, tsik-tsik augustab nõuka-aegne mulgustaja pileteid, pressib neisse kuupäeva ja veel mõned krutskid. Üks mees tuleb ja hakkab mind pingilt maha trügima. Ta on kuri ning räägib nõudlikul toonil läti keeli. Ratas hakkab kummuli vajuma ning mees mulle otsa kukkuma. Avan igaks juhuks silmad… Mätta sees on kraav. See on ringikujuline. Keskel on saar. Seal asuvad telk, katelok, esti bois ja loojuva päikese kiired. Kõrval karjuvad merelinnud. Hästi kaeblikult, pikalt ja püüdlikult. Viskan pikali, et keegi ei näeks. Huvitav, kas Lätis on ka mõni Fred Jüssi? Toksan rasedat naist ratta lenksuga. Naine saab kergekujulise shoki. Lapse isa rahustab teda. Sõidan ohtralt vene keeles vabandades edasi. Liiklus toimub vabas vormis. Peaasi, et on musikaalne punane kabriolet. Juugendist puitarhitektuuris on kõrini.

Muidu on kõik hästi, aga keegi viis öösi telgi ukse alt õlu ära. Poolik kaheliitrine kesvamärjuke oli. Möödus üks kohalik rattaga. Ratas juhtis. Mees puikles vastu ja kukkus võssa. Mitu ringi tegi metsavahel, iga kord, kui uuesti tuli, ütles vist tere. Lõpuks võttis ohjad oma kätte: äsas rattast, lennutas selle padrikusse ja hüppas suure kaarega ise järele. Sinna nad norisema jäidki. Kuhu ka ei väntaks, Gauja org küürutab puude vilus ning varitseb. Õhtu hakul hakkab maantee langema ja tõusma ning muud ei jää üle kui tolle hõllatu oja rüppe viskuda. Muuseas, Sigulda kepikesed ON olemas.

Marsruudist veel niipalju, et Riiast edasi Tukumsisse, sealt rattaga mereäärde ning sedasi jälle Riiapoole tagasi. Rannaäärne männimets pakub seal ohtralt ööbimisvõimalusi ning pole lahedamat, kui mereäärsel mustikanõlval end kurguni täis toppida ja pärast vees solberdada. Siis jälle Riia, sealt edasi Sigulda. Teadagi mis tähendab Sigulda – Tukumsis kohatud tädike pani südamele, et see kes Siguldas ei käinud, Lätit elus polnud näinud… Huvitav, kas Sigulda kepikesed ka lätlaste iibele mingit mõju avaldavad? Kui ikka ühes kohas nii palju keppi tehakse, siis… (olgu-olgu). Ee, järgmiseks asustatud kohaks kujunes Cesis ja seda ma ütlen – koht kuhu tuleb tagasi minna. Muuseas, sain seal tuttavaks ka oma lemmiklätlasega: vt pilti, kus naine surgib noaga siga – jajah, seesama, Sealõikajanaine. The Pig Ripper Woman.

Peale ~50 km sõitu ca 30 kraadises kuumuses pole jumalikumat, kui potsatada vabaõhukohviku varju, tellida külma õlut ja taldrikutäis küpsesiga värskeltsegatud sinepi ja mädarõikaga. Tädi läks täitsa pöördesse, kui nägi ratastel eestlasi. Pfff… Cesise kell tundukse olevat seisma jäänud. Selline võis olla idüll Pärnus või Narvas 30-nendatel. Koht kus vedeleda ja puudevilus õlut limpsida.

Cesise vets

Noh, pärast seda siis padavai koju. See tähendab, -- Lugažisse, edasi rattaga Valka, sealt edasi Valgasse ja… ega siis suurt kusagil telkida polegi, kui õhtul Valgasse jõuad. Hõivata veehoidla servas tükike muru ja kohalikud (mõttes) pikalt saata. Ühel septembrihommikul märkasin Tallinnas, Kalevi ujula kõrval ilmselt omaarust samasuguseid tegelasi – olid oma telgi pannud ujula taha, Vene Kultuurikeskuse parki!! ekstremistid… igatahes õhtul seda telki seal enam ei olnud.

[…]

Aga olgu, kui Datsunit (-- www.datsun.com -- www.datsun.org -- www.datsun.net ) näed, tee pilti.