I Üldosa

Vastus küsimusele, miks tänapäeval üldse vinüülplaate kasutada, leidub järgmisest tõdemusest - seitsmetolline singelplaat maksab nii 6-8 eurot. Selle summa eest saad kergestiriknevale pinnale salvestatuna ühe loo (b-poolel on nagunii kas The Beach Boys'i kaver või traditsionaal, nii et see ei lähe arvesse). Põhimõtteliselt saaksid sama loo iTunes'i poest alla laadida üheainukese dollari eest. Mida oligi vaja tõestada: ratsionaalset põhjendust otsida on täiesti asjatu.

Ka muidu on vinüülplaatide kuulamine pahatihti rist ja viletsus. Pärast seda, kui oled kümnendat korda end oma mõtlussohvalt üles ajanud ning plaadil teist poolt keerama läinud, hakkad aru saama, milles on DJ elukutse mõte. Mitte see pole oluline, et mis muusikat ta valib, vaid lihtsalt on vaja ühte usaldusväärset töölooma, kes plaate vahetaks.

Teiseks, eksisteerib hirmus aja ja mateeria vandenõu vinüülplaadi kui õrna eseme vastu -- tolm, kriimud, kõveraks tõmbumine ja muud hädad. Ka plaadimängijat ennast on vaja seadistada, alates juba õige pöörlemiskiiruse sättimisest. Õnneks minu plaadimasin on väga lihtne pill ja koosneb põhimõtteliselt kummirihmast, lendavast taldrikust, pulgast ja roostes naelast. Seal midagi sättida ei anna, mis vanemate plaatide puhul ka mõnikord tunda annab. Kui ikka nõel hüppab, on efekt vapustav, kuid mitte kuulatav.

Nii et plaadikuulamine on vinüülide puhul askeesi ja alandlikkust soodustav tegevus. Seda vähemalt minu kodus ka üsna otseses mõistes. Nimelt elektrisüsteemi eripärade tõttu tekib radiaatori, soojaveeboileri või elektripliidi sisselülitamisel helisüsteemi üks ülimalt ümisev urin, mis on täpselt nii vali, et lämmatada plaadilt tulev muusika.

Seega saan ma plaate kuulata ainult külmetades, pesemata ja söömata. Ma arvan, et see muudab mind paremaks inimeseks. Või vähemalt saledamaks, kuigi natuke lehkavaks.

Ja muidugi plaatide hind - nagu juba alguses mainitud. Sest kui CD-sid saab rippida, kassette ümber lindistada ja isegi pinginaabri noodivihikut saab paljundada, siis vinüüli juba niisama lihtsalt koduste vahenditega ei pressi. Tõsi küll Fred Cole'il (Dead Moon) oli keldris iidne plaadipress, millega ta oma bändi singleid pressis. Samas ei valmistanud Fred Cole mitte ainult Dead Mooni plaate, vaid ehitas ka sellesama keldri plaadipressi ümber, langetas maja kütteks paljakäsi metsa jms. Mina pole tema.

Ainus võimalus oleks plaate valmistada röntgenfotodest, nagu venelaste kodutööstused 50-tel. Minu jaoks on see seniajani kõige hämmastavam muusikalevitusvahend. Tänapäeva mõistes oli tegu n-ö flexidiskidega, ainult kõik plaadid olid seejuures kaunistatud fotole jäänud kontide-kudedega. Üldjoontes oli tegu Venemaal levinud fenomeniga, kuigi Vello Salumetsa "Rockrapsoodias" on mainitud, et ka Tallinnas müüdi neid, maaletoojateks Venemaalt pärit ärikad. Ma ei saagi aru, miks keegi ei ürita seda tehnoloogiat jälle ellu äratada, sest mis võiks olla parem kui bändi uusim laul, mis on pressitud otse laulja roiete ja plekilise kopsukoe vahele? Ei midagi, vaat mis.

Kuid selleks, et plaadimängija ei jääks ainult toakaunistuseks, on plaate ikkagi vaja. Esimene, kõige lihtsam meetod, on muidugi vaadata enda ja sugulaste kappidesse, kus vanadest aegadest leidub igasuguseid plaate. Kui sellega piirduda, siis võikski tänane jutt olla Georg Otsa box-set'idest ja Apelsini või Vitamiini retrospektiividest. Või Tallinna 1967. a dzhässifestivali live-plaadist või Poola progeroki parimatest hetkedest. Huvitavast muusikast. See valmistaks kindlasti suurt rõõmu paljudele noortele muusikasõpradele, kes oskavad hinnata möödunud aegade helijälgi.

Kuid artikli eriosa on pühendatud hoopis Rooma plaadipoest toodud Ameerika garaazhirocki valikule eelmise sajandi üheksakümnendatest. Minu lemmikajastust ja -zhanrist, mis kardetavasti ühelgi lugejal nägu väga rõõmuirvele ei aja. Ma ei taha nüüd oma maitset kiita või laita, aga märgin lihtsalt, et plaadipoe müüja kogu selle aja, mis ma seal plaate sirvisin a) tegi näo, et pood on täiesti tühi ja b) kui ma plaatide eest tasusin, üritas ta mulle otsa mitte vaadata. Kentsakas lugu nende plaatidega ongi see, et ma ei oska neid kuidagi kaasajaga ja Eesti elu-oluga suhestada. Need on tõesti vinüüli tardunud fossiilid kusagilt muusika vanemast kihistusest.

Valitud plaadid on enamuses 10-tollised (ka Estrus Records armastas seda suurust), mis ongi minu lemmikformaat. Mahutab rohkem kui singel, samas ei veni pikale ja suuremal plaadil pääseb kaanekujundus paremini mõjule. Ja kuna enamus plaate olid imporditud USA-st, kajastus see muidugi ka hinnasildil. Viimased kaks (Spider Babies ja Phantom Surfers) on ilmunud ainult vinüülil.

II Eriosa

The Makers - Devil's Nine Questions (Estrus, 1994)

"In fact, all nine of these precious questions were recorded for less than you probably paid for your shiny black shoes."

The Makers'i loomingut ja elukäiku võib võrrelda ansambliga The Beatles - seda küll eel- ja ennekõike bändiliikmete endi arvates, sest reaalsuses oli tegu üsna tülihimuliste ja ekstsentriliste garaazhinoortega, kelle karjäär on olnud pikk ja väheste tulemustega. 1994. aastal ilmus nende singlitest komplekteeritud esikalbum "The Howl", mis oli närvesööv, biitmuusikast mõjutatud, klähviva lauljaga garaazhirock, esitatud hindele "väga hea". Pärast selle ilmumist tegid nad väikese kõrvalepõike ja salvestasid 9-loolise instro-plaadi "The Devil's Nine Questions". Laulja Mike Maker hoidis lõuad koomal (haruldane juhus tema puhul, kahtlemata) ja mängis elektriorelit. Tulemuseks on lihtsate lugudega väga riiakaloomuline ja tempokas veerandtund, mis kõlab rohkem nagu kiire rokenroll kui tõsine surf/rautalanka.

"Päris" surf/instro-ansamblitest eristab The Makers'it eelkõige see, et nad ei moodusta sellist ühtset üksust nagu tavaline instrogrupp. Kitarrimängija soleerib bändi taustal, mitte ei ole sulandunud muu bändi sisse ja trummar taob talle laisalt, veidi vastumeelselt rütmi, Seetõttu ei teki plaadil pillimeesteülest kooskõla. See ei ole puudus, muide. Helipildi poolest on on bänd mõjutusi saanud ka samal ajal Estrusi märgi all plaadistanud Man or ...Astroman?-ilt. Igatahes, tempokus ja hoolimatu ning hooletu pillimäng on see, mida Makers'i plaadilt oodata võiks, ja pettuda ei tule.

The Galaxy Trio - The Galaxy Trio in the Harem (Estrus, 1995)

"Now is your chance. Leave the nervejangling life of the post-nuclear age and come with us... "In The Harem!".

Järjekordne meistritöö meie kõigi lemmikplaadifirmalt. Instrumentaalset kitarrimuusikat viljeleva The Galaxy Trio andis oma tegevuse jooksul välja kaks 10-tollist, debüütplaat "Saucers over Vegas" ja sellele järgnenud EP "...In The Harem", pärast mida bänd kadus. Mõlemad plaadid salvestati Estrus Recordsi traditsioonliselt rangeid kvaliteedinõudeid salvestades -- kaherealise makiga ning laivis.

Kuigi teoreetiliselt on tegu - nagu progerokisõbrad ütleksid - kontseptuaalse plaadiga, mis peaks meid viima Oregoni osariigist otse eksootiliste kõhutantsijate maailma, ütleb juba avalugu "Surficide", et kuulda saame ikka eelkõige kiiret surf/instro/punk-muusikat, mille ainsaks piirajaks on helitugevuse nupp. Kuid järgmine lugu, "Horus" toob juurde juba mõtlikke orientaalseid noote ning kolmas lugu "Lynch Mob" kinnitab oma idamaise sissejuhatusega, et The Galaxy Trio tunneb end koduselt igas maailma nurgas. Aga see pole veel kõik; sest B-pool on sama hea kui esimene, ainult veelgi kiirem ja kaasakiskuvam. Tublide pillitinistajate laia haaret kinnitab ka ekskursioon klassikasse ("Für Elise") ning astronoomiasse ("Shomaker Levy #9"). Ma ei ütleks, et The Galaxy Trio on eriti omapärane ansambel, kuid igav nendega küll ei hakka. Lõõgastav idamaistest viisikestest inspireeritud instrumentaalpunk, mida sai ilmselt salvestada vaid vanadel headel aegadel enne septembrit 2001.

Kuid, keda ahvatleb araabia teema, naudib kindlasti ka järgmise plaadi avalugu.

The Woggles - Wailin' with the Woggles! (One Louder, 1998)

"Having a psychotic reaction to the incantations of a belly-dancing Phoenician enchantress, I dream I'm stumbling headlong down a steep-faced, sun-baked monster dune of desert sand."

Jajah, The Woggles'i EP avalooks on unustamatu "Ramadan Romance". Kuigi ka The Woggles'i mitu plaati ilmus Estrusi märgi all, on One Louder hoopis Inglismaa plaadifirma. "Wailin' With The Woggles" oligi ansambli katse minna Inglismaale ja Euroopasse oma üsna kaasahüpatavat rokenrolli levitama. Mingil määral neil edu ka oli, aga lõppkokkuvõttes tuli siiski USA-sse tagasi tulla. Ilmselt oli veel liiga vara, sest kätte jõudnud 21. sajandil oli Briti saartel juba omajagu garaazhirockibände. Kellest ükski ei vääri suudlema maapinda selle bändi ees [ütles Evol ja võttis suure lonksu veini. -Toim.]. Woggles'i lauljal The Professoril on rohkem sarmi ja häält kui kogu nu-garage'i liikumisel kokku. Kui see mees ikka oma registrid valla lööb, jäävad kõik teised vakka. Maailm on liiga kalk ja hevimetallistunud niivõrd suurepärase ja tundliku ansambli jaoks, tõesõna.

Muidu kärgib ja paugub käesolev The Woggles'i plaat täpselt nii, nagu oodata oligi. Bänd orienteerub endiselt päris hästi kuuekümnendate garaazhipungi helides, nii et mingeid moodsaid hetki siin ei kohta. Klassikalisele rokenrollile sekundeerivad aga instrumentaalpala "Sweet Tea" (pühendatud magusale USA lõunaosariikide lemmikjoogile) oma mõtliku oreliga ja vahelduvatujulise muusikaga ning salapärane lõpulaul "Play Pretty", mille vaiksest algusest saab lõpuks ohjeldamatu tantsulugu.

Spider Babies - Ten Inches of Terror! (Ken Rock, 2000)

"If it means nothing to noone - it must be Ken."

Seda plaati ei saanud ma ostmata jätta, kohe kuidagi mitte. Nimelt Spider Babies on (nagu ka The Woggles ja paljud teised...) mu lemmikbänd. Meeldib ta muidugi hoopis teistel kaalutlustel kui näiteks The Woggles. Spider Babies on täiuslik agrokärridzh - tuim, nihilistlik, misogüünne ja mis kõik veel, seejuures ülilärmakas ning pahasti kõlav ja lõhnav kollektiiv, kelle muusikaliseks ekvivalendiks on kombinatsioon John Rambost, mitmest liitrist viskist ja sepahaamrist. Ometi panevad nende energilised meloodiad südame põksuma ja jala tõmblema. Sellist punki saab harva kuulda.

Ken Rock ilmselt ei tähenda tõepoolest kellelegi midagi, kuigi tegu on ohtralt, enamjaolt Rootsi punkbändide, plaate välja andnud Rootsi ühemehefirmaga. Selle ilmselt edukaimaks reliisiks jäigi Spider Babies'i EP "Ten Inches of Terror", mis jäi bändi viimaseks plaadiks. Garaazhirocki äri mastaapidest niipalju, et kokku pressiti seda EP-d 700 koopiat. Spider Babies pole pärast seda end enam liigutanud, selja taha jäi omajagu plaate, mõned pillimeeste vahetused ja hulk tõsise näoga antud tõsiselt napakaid, kuid see-eest väga ülbeid intervjuusid. Saamata jäi eelkõige kriitikutepoolne heakskiit ja suurem menu.

Ausalt öeldes ei ole "Ten Inches of Terror!" just Spider Babies' tipphetk, sest midagi jääb justkui võrreldes varasemate salvestustega vajaka. Võib-olla on lugu selles, et tegu on tõesti väga ühetoonilise ja monotoonse plaadiga. Aga ka aastal 2000 oli ta võimeline üle mängima enamuse teisi ansambleid. Spider Babies' jaoks nimelt ei teki küsimusi selle kohta, kas on vaja vaheldusrikkust või mõnda aeglasemat lugu, eieiei, kõik lood mängitakse ära ühe hooga. Plaat ise on pühendatud... ee inimsuhetele, või mida peaks "Spider baby (gonna rape you)", "I need sex", ja "I like 'em real young" meie silme ette manama? Mõistlik on selle peale mitte mõtelda. Kuid Spider Babies oli üks maailma lahedaima heliga garaazhipunkansambleid - selle peale jällegi tasub mõelda. Samuti: "No fat chicks", sihuke lugu on ka selle plaadi peal. Vau.

Üks asi veel: "Ten Inches of Terror!" on valgel vinüülil. See on ainus vinüülisort, mis ei kogu tolmu. Tegelik põhjus on muidugi see, et valgel taustal ei paista tolmukübemed lihtsalt välja...

The Phantom Surfers - A Decade of Quality Control, 1988-1999 (Secret Recipe, 2000)

"Salvation came in the unexpected guise of Hobby Hut Raceways, who hired the merry band to record an album of slot car music to help promote their faltering business. Despite this brilliant bit of promotion Hobby Hut threw in the towel within a year and a half."

Secret Recipe Recordsi plaanid surfmuusikaga miljoneid kokku ajada jäidki vist ainult plaaniks, sest tegu on selle märgi all ilmunud ainsa plaadiga. Käesolev kauamängiv kajastab mitte liiga legendaarse surfkollektiivi The Phantom Surfers'i kümneaastast käekäiku. Kui plaadiümbrisel olevat kaaskirja usaldada - ja pole mingit põhjust seda mitte usaldada, sest mis mõte oleks tõde antud juhul taga ajada - on nende pika karjääri tulemuseks hulk segastel, kuid üsna oportunistlikel asjaoludel toodetud albumeid (sealhulgas "täiskasvanute seks/peoalbum" ning "instrumentaalne rokkooper"). Suurim saavutus, millega nad loodetavasti ka garaazhirocki ajalukku lähevad, on aga plaat mille nad salvestasid [legendaarse instrokitarristi] Dick Dale'i saatebändina. Ilma Dick Dale'ita ning ilma et Dick Dale'il sellest salvestusest vähimatki aimu oleks olnud.

Plaat ise koosneb nagu ikka singlitest, avaldamata materjalidest, mõnest salvestatud muusikasaatega jutupalast ja isegi laululoost (nii diktsioon, esitus kui ka häälematerjal on nagu surfbändidel ikka - vilets) aga meelde jääb sellelt plaadilt ikkagi muusika. Meeldejäävusele aitab paraku kaasa eelkõige see, et enamus materjalist on laenatud lood. See selleks, kuid kõik on mängitud tüünet, surfilikult lainetavat esitustaktikat kasutades, kitarritinin kannab endaga kaasa ja albumi lõpus jääb üle ainult otsast peale hakata. Muusikaliselt on The Phantom Surfers'i LP siin artiklis käsitletud instro-plaatidest kahtlemata kõige vanamoelisem. Seevastu helipilt on üheksakümendatele tavapäraselt ja sobivalt maha keeratud lo-fi, kus kitarrid ei tee kunagi täpselt sellist häält, nagu tõeline muusikasõber seda ootaks.

Sellist lo-fi surfi sobib kuulata eelkõige sumedatel suveöödel või sompus sügisõhtutel, sest mille muu kui ebasoodsa meteoroloogilise olukorra kraesse ajada albumi sumbunud helipilt? Aga no mida, vabandusi polegi vaja, sest miks ei peaks need mõtlikud pillihelid sobima õhtusele aiapeole, kus grillil valmib vintske sashlõkk, segunevad saladuslikud salaviinakokteilid, plingivad taevatähed, aeg-ajalt sajab alla mõni The Phantom Surfersi "Besame Mucho" julgest tõlgendusest hirmusegast indu saanud meteoor ning jahe öötuul jahutab surfisõprade higiseid laupu.

PS: Tsitaadid pärinevad plaadiümbristelt.

PPS: Ansambli The Headcoatees debüütsingel selgitab päris hästi, mis see 7, 10 ja 12 tolli tähendab: