Kui ma veel väike (ja tagasihoidlik!) pisiplika olin, siis meeldis mulle hirmsasti Nukuteatris käia. Kahjuks ei mäleta ma ühtegi etendust, kuid mul on väga hästi meeles kõik see, mis teatriskäiguga kaasnes. Näiteks oli mul suurepärane võimalus veeta mõned tunnid oma emaga, kes tavaliselt saba seljas mööda linna ringi lippas ja seega minu jaoks eriti aega ei leidnud. Mis sellest, et ta mul tuka alati valesse kohta kammis ja pidevalt süljes niisutatud taskurätiga minu nägu üritas puhastada (no see viimane oli ikka üks jube kogemus, ma millegipärast usun, et olete selle kõik läbi elanud). Aga KÕIGE OLULISEM teatriskäikudega kaasnev nähtus oli üks salapärane pagaritöökoda kusagil Nunne tänava kandis, mis suutis oma hommikuste lummavate lõhnadega tekitada tundeid, mida sõnades kirjeldada ei ole lihtsalt võimalik. Uuh, praegugi hakkab suu vett jooksma. Peale etendust läksime emaga alati Kuku Klubisse, mis tollal oli äärmiselt elitaarne urkake, koondades endasse toredaid inimesi, kel vaim lokkas nagu rohi rohumaal. Sellised väikesed pildikesed lapsepõlvest on jätnud mulle mulje, et ka Nukuteater on üks parimaid ja professionaalsemaid teatreid Tallinnas.

Professor Wiedemann on kirja pannud vanasõna "Jumal pöörab kõiksugust aega". Olen temaga täiesti nõus, sest tänase seisuga olen ma Nukuteatris sügavalt pettunud ja ma olen sunnitud enda kanda võtma teatrikriitiku tänamatu rolli. Omavahel öeldes - see roll mulle eriti ei meeldi, kuna ma ei taha kritiseerida Eesti kultuurimaastikku, mis kõnnib niigi hapral pinnal. Ja samas pean ma seda tegema, oma sisemisel sunnil ja havi käsul. Niisiis....

Käisin lapsega teatris, Kunksmoori vaatamas. Vahemärkusena peaksin veel ütlema, et kuna ma ise olen suhteliselt visioonivaba inimene, siis suhtun ma harda tänumeelega nendesse tüüpidesse, kes suudavad teistele inimestele arusaadavas keeles edastada oma nägemusi maailmast ja üldse. Hoopis teine lugu on aga Kunksmooriga.

Esmamulje ja eelkõige lavakujundus mulle meeldisid. Piletikontrolöri selja taha oli paigutatud üks vahva riiul erinevate ravimtaimedega, selgitused juures ja puha. Jumaldan ravimtaimede purgikesi! Lava peal tekitasid metsast otsitud, korjatud puujuurikaid, -roikad ja nöörijupid just õige meeleolu sisendamaks vaatajale saareasukate elumiljööd. Kes peakski minust paremini teadma, milline näeb välja elu saare peal (ütlen ma teatava uhkusega). Kui ma nüüd paar nädalat hiljem taas seda lavakujundust meenutan, siis tegelikult oli selle juures üks suur puudus ka. Meri! Merd ei meenutanud seal tegelikult midagi, ja see oli viga, sest minu Kunksmoori interpretatsioonis mängib kõige olulisemat rolli meri ja muidugi kapten Trumm. Muide, minu Suur Eeskuju (aka mu isa) oli meremees, ma ise tahtsin saada merenaiseks ja ma olin täiesti kindel, et ka mu tulevane mees on meremees. Nojah, kaks viimast unistust pole veel täitunud, aga sellegipoolest tean ma üsna täpselt, mis loom see meremees on. Oma isa merelt oodates panin ma vanasid uskumusi järgides alati portselankassi aknalauale, et teada, kuidas tal seal merel läheb. Ja siiani ärritun ma üsna põhjalikult, kui keegi süütab suitsu küünlaleegist. Leino Rei võib olla hea näitleja, kuid kapten Trummiga pole tal midagi ühist. Kui just meremehe tunnuseks ei ole suured kingad ja ülim väljapoolsus (siinkohal tantsijad ehk mõistavad mind). Trumm ei ole totakalt lõbus mehike, kes näeb välja nagu pikaks venitatud Charlie Chaplin, vaid ta on eelkõige mereMees.

Etendus algas sellega, et lavale astus Andres Dvinjaninov, kergelt unesegase, aga hirmus elevil ja pisut totaka näoga ning hakkas kitarril saatma üht loitsu-moodi laulu ning mul läks tuju hea etenduse ootuses järjest paremaks. Mitte küll kauaks. Järgmisel hetkel pistis üks pisike poiss hirmsa häälega nutma ja peab tunnistama, et tal oli selleks tõesti põhjust. Lavale ilmus Kunksmoor. Kõik lapsed ja täiskasvanud (va üks isa, kes minu selja taga istus) teavad, et Kunksmoor oli väga heatahtlik, krimpsus ja tujukas nõid, kes aitas hädalisi. Ma hakkan ka kunagi Kunksmooriks. Siis kui ma natuke rohkem krimpsu lähen, targemaks saan ja loomade keele ära õpin. Sellest olen ma sama palju unistanud kui merenaiseks saamisest. (Muide, internet kubiseb Kunksmooridest, kuulsaim neist tõenäoliselt sellisel aadressil - http://www.kunksmoor.com ja ta semmib veel mingil ähmasel põhjusel Tuuslariga – oh neid inimesi!) Laura Nõlvaku Kunksmoor aga ehmatas pisikese poisi surmani ära ja pani mind vanduma. Kunksmoor EI OLE sileda näoga rõõsapõskne maanaine, kel lüpsik püksipitside vahelt rõõmsalt välgatab ja kelle hammaste vahele on hooletult pidama jäänud seakamara tükike. Kunksmoor ei ostaks enesele Kaubamajast tossusid, kallis lavastaja (siinkohal hakkasin ma taguma pead vastu eespool asuvat pingirida) ja ei vahiks uduse eksinud pilguga saali poole. (Ma rohkem ei suuda vahutada, sest roll oli äärmiselt sitasti üles ehitatud ja välja mängitud.)

Need olid paar olulisemat põhipunkti, mis ebameeldivaid emotsioone esile kutsusid. Lisaks sain hiljem Eesti Päevalehest teada, et ka raamatu autoril oli konkreetse tüki suhtes pretensioone. Ma tõesti ei usu sellesse, kui mingi grupp tuleb tühja-tähja kokku, hakkab suvaliselt etüüde vorpima ja ei tea ise ka päris hästi, mis sellest asjast välja peaks tulema. Visioon võiks ikka ennem olemas olla. Seetõttu ei hakka ma ülejäänut laval nähtut üksipulgi lahkama. Üks oluline asi siiski - inimene, kes pole raamatut lugenud, ei saa mõhkugi aru, mis laval toimub. Andu sealhulgas. Lõpus ma talt küsisin, et mis talle meeldis või meelde jäi. Andu ütles, et see onu kitarriga (bingo, Dvinjaninov meeldis mullegi oma rollis. Kahjuks oli ta Kunksmoori lavastaja). Ja teiseks ütles Andu, et talle meeldis see valge peaga naine (üks kõrvalosatäitjaid, Ingrid Isotamm nimeks). Teate, mulle ka meeldis. Ja kui minult keegi veel peaks küsima, et kes on kõige ilusam naine maa peal, siis ma vastan kõhklematult – Ingrid Isotamm, muidugi.