Ükspäev oli meil maailmakirjanduses seminar, kus räägiti J. D. Salingeri raamatust "Kuristik rukkis". Selle õppejõu loenguid käib tavaliselt kuulamas 4-9 inimest, kes vahivad suurema osa ajast aknast välja, jälgides õues tuule käes pendeldavat valget juhtmejuppi ja mõeldes, et ai, küll oleks chill ennast selle külge üles puua.

Seekord aga oli kohalolek kohustuslik, niisiis oli loenguruum rahvast täis. Enne seminari olin kehastunud iroonia - mõte sellest, kuidas õnnetu õppejõud kolmekümne noore sädeleva isiksuse (kellest kolmandik on mitte-eestlased) käest vabatahtlikke ning suulisi kirjanduslikke kommentaare välja püüab seebitada, valmistas suurt naudingut.

Aga ei. Seekord oli õppejõul Plaan. Võib-olla oli ta mingi meelega taibanud, kui igavad tema tunnid tavaliselt on, igatahes õnnestus tal seekord kogu auditooriumi tähelepanu oma mentaalsele seisundile juhtida. Esimene ülesanne, mis ta tudengitele pusida andis, oli nimelt selline:

a) kui õppejõud märku annab, peavad kõik püsti tõusma ja moodustama RIVI, mille esimeses otsas seisavad jaanuaris ja viimases, noh, detsembris sündinud üliõpilased. Ühesõnaga sünnikuupäeva järgi.

b) Pärast püstitõusmist ei tohi keegi lausuda MITTE ÜHTKI sõna. Nii et rivi tuleb moodustada muid kommunikatsioonivahendeid kasutades. (Põhimõtteliselt on see mäng zhanrist "Mida teha, kui oled trobikonna võõraste inimestega koos lifti kinni jäänud", muidugi edasijõudnutele - s.o. neile, kes ise asjad nii korraldavad, et lift, kus nad viibivad, ikka kindlasti rikki läheks.)

Tore mäng. Ainult et absoluutselt kõik rikkusid momentaalselt käsku b), mis ei olnud neist sugugi ilus. Reaktsioonina lihtsustas õppejõud mängu ning nüüd oli tööülesanne lihtsalt moodustada rivi, või õigemini viirg. (Paraku ei tulnud eriti hästi välja ka see, ruum oli lihtsalt liiga väike). Igav ei olnud enam kellelgi. Ja siis laskis see armas tädi meil ennast kuueks lugeda (noh, esimene, teine...kuues, esimene..) ja moodustas grupid, arvake ise ära, mitu.

Nii palju siis sissejuhatuseks. Nüüd aga räägime raamatust "Kuristik rukkis" ja kirjandusteaduslikust avastusest, mille ma tegin. Minu grupile anti ülesandeks leida teoses korduvalt esinevad sümbolid. Kas Holdeni punane jahimüts on sümbol? Kui jah, siis mida ta sümboliseerib? Kui ei, siis miks teda nii pidevalt mainitakse? "See on inimestetapmise müts," ütlesin ma. "Mina kannan seda inimesi põmmutades. Ja nii edasi. Kui keegi selle sümboli lahti hammustab, andku teada.

Nii me siis ragistasime oma ajusid ja järsku tabasin ma ära, miks "Kuristik rukkis" on just selline raamat, nagu ta on, ja mis on Holdeni probleem. See oli vast vapustus. Kuulake: HOLDEN CAULFIELD ON HOMO!!! Ja enne, kui minu artiklit lugevad teismelised (nais-) isikud normaalse näojume tagasi saavad, imeterava noa põue pistavad ja mulle järele tulevad, jõuan esitada argumendid, mida ma oma grupikaaslastele sedamööda, kuidas mu mõte edasi liikus, ette ladusin. Ja muidugi punktide kaupa, mulle üldse meeldib asju punktide kaupa esitleda.

Esiteks, ta on süütu. Ja mitte tüdrukute, vaid iseenda tagasihoidlikkuse tõttu. Tuleb meelde stseen litsiga hotellis?

"Asi seisab selles, et mul oli hiljaaegu operatsioon."
"Ah nii? Mida sul siis lõigati?"
"Seda... kuidas ta nimi nüüd oligi - klavikordi."
"Ah nii? Mis pagana asi see on?"
"Klavikord või?" ütlesin ma. "See on tegelikult seljaaju kanalis. Üsna selle kanali sisemuses."

Teiseks, ta kasutab meesisikute iseloomustamisel kõige enam sõna "ilus". Kolmandaks, ta on hüsteeriline homofoob ja saab oma sõnul jube hästi aru, kui keegi on lilla. Tajub nii-öelda õhust. Siinkohal ma peatusin ja ütlesin: "Kuulge, see läheb tegelt juba liiga haigeks. Mõtleme midagi muud välja."

Kolm tütarlast, kellega ma selle grupi moodustasin, vaatasid üksteisele vaikides otsa. Viies grupiliige, oravanäoga vene noormees, oli ka vait, sest ta ei rääkinud eesti keelt. Siis ütles üks neist: "Mäletate seda stseeni seal inglise keele õpetaja juures? Holden jooksis keset ööd õue, lihtsalt niisama. Täiesti ebaadekvaatne käitumine."

"Ja äkki," jätkasin ma julgust saanuna, "tahtis ta Stradlaterile molli anda mitte sellepärast, et see tema vana sõbrantsi sebis, vaid rohkem sellepärast, et Stradlater oli ilus poiss, aga kahjuks hetero?" Nüüd aga vaatasin kella ja taipasin, et mul on aeg Kloostri Aita joosta. Nii ei saanud ma oma ideed isiklikult tutvustada, kuid tütarlapsed olid kuulu järgi sellega üsna talutavalt hakkama saanud, muidugi lisades, et "Seda ütles Kaarel Kressa, keda paraku enam kohal pole," et ise puhtaks jääda. Aga ma olen kindel, et nende hinged sain ma mürgitatud.

Miks ma seda joga teile üldse ajan? A sellepärast, et nagu eestikeelse väljaande järelsõna mainib, leiame Salingerist kirjutatud tekstide "tohutust hulgast" "kõige eripärasemat interpretatsiooni ja mõistmist", muuhulgas nähakse temas ühiskonnakriitilist, religioosset ja zen-budistlikku autorit, aga homoteemat pole mainitud. Seda kinnitas ka minu sügavalt lugupeetud maailmakirjanduse õppejõud. Nüüd aga lõpetan, et hakata kirjutama prantsusekeelset ettekannet teemal "Chateaubriandi kangelase hingeseisund". Ma jõuan seal muide järeldusele, et René mõtleb nii palju ja ajab nii lolli juttu AINULT sellepärast, et tal pole naist, kes teda maha rahustaks ja aitaks tal "täita eksistentsi kuristikku" (de remplir l'abīme de son existence), mis, kui järele mõelda, käib suurema osa romantiliste kangelaste kohta, olgu siis raamatus või elus.