Turismireisi sihtpunktiks oli Kreeka. Suvi varsti käes. Kui puhkus tuleb, sõitke Kreekasse. Kreeka on suht kaugel, seal – teiselpool Albaaniat, Serbiat ja kõiki neid teisi balkanimaid, kust viimase kümne aasta jooksul häid uudiseid palju pole tulnud. Lennukiga on okei, eriti nüüd mil piletid suurt midagi enam ei maksa. Häälega sõites on tibidel see pluss, et saab kergesti peale, eriti Kreekas. Ja tüüpidega on vastupidi, nagu ikka. Eriti Kreekas. Maal kus iga mees on vähemalt sala-macho, parimad sõbrad kutsuvad üksteist naljatledes “oma kalliks pedeks” ja kohta kus ei suitsetata on praktiliselt võimatu leida, on võõrastel esialgu… harjumatu. Kreeka. Yay! Alljärgnevalt siis paar subjektiivset fakti sellest kuidas asjad Hellases 2004. aasta suvel tundusid.

...

Vaatate ikka õhtuti ilmaennustust? Olete juba aru saanud, miks Euronews näitab kaardil vihmapilvede vahel Budapesti ja Oslot, BBC seevastu Stockholmi ja Helsinkit? Moskvat näitavad mõlemad, Peterburit teine vist mitte. Ateena on kah reeglina peal. Riiat, Vilniust ja Tallinnat aga mitte. Varssav seevastu on igal juhul ära näidatud. Mis siis? Nagu ma kõikide nende linnade nimesid peast peaksin teadma, mis nende pilvede ja päikeste ja sademete alla jäävad... Muud ei midagi. Kui suvel Kreeka lähete, aitab plätudest küll. Müts aitab päikesepiste vastu ja prillid hoiavad silmi. Väike põletusevastane nahakreem kah abiks. Seda nad juba uudistes ei ütle.

...

Meri on seal mitte sinine, vaid helesinine. Tasub veel teada, et merisiilid on meres elavad siilid. Ujuma minnes ei peaks endale merisiili jalga astuma. Need elukad on veidi mürgised ja okkad tungivad sügavale-sügavale naha alla. Kindlasti on vaja minna selle spetsialisti juurde, kes oskab merisiili okkad jala küljest kätte saada. Igal juhul tasub teha tervisekindlustus, muidu võib asi mõttetult kalliks minna. Jalg paiste ja puhkus persse. Sellised värdjad.

...

Klisheed

Siin on üks klisheelist, mida kreeklased armastavad enda headest omadustest kõige rohkem esile tuua. Nad spämmivad sihukesi asju oma välismaalastest sõpradele. Lugege ise – mõned võimalikud vastused küsimusele why do we fancy ourselves for being greek? :

[…]
Because Eros was a Greek God; Because we gave our ancient alphabet to the Romans and our Medieval alphabet to the Slavs; Because we know how to cheat and we never report people who cheat; Because we invented theatre; Because when others were discovering meat, we already had cholesterol; Because we gave birth to Democracy; Because we discovered logic; Because sex is our national sport; Because we are everywhere around the planet; Because, only in Greece, the guy who prepares the souvlaki asks the young lady: "What shall I put in?" And she happily replies "Please, everything!"; Because we jumpstarted science; Because hundreds of women travel to Greece every summer just to get laid…

Antiik

Nojah, nagu näha, on antiik keskmise kreeklase elus olulisel kohal. See müüb hästi -- ca 13 miljonit turisti igal aastal (umbes 11 miljonit elanikku). Pole ka ime, kui igast põõsast turritab kapiitel, sammas ehk siis varbaga liiva uuristades on tõenäosus sattuda mõne raidkirja otsa. Ega see päriselt kohale ei jõudnudki, et tegemist pole kitshiga – tegelikult nii ongi. Seal tühjendas Sokrates oma mürgikarika ja sesal tegi Herakles oma 12 vägitööd... Xena?! Ee... kes ütles Xena, saab tappa. Noored, õppige parem kreeka keelt... muudmidagi.

Ateena

Ateena on täiesti mõttetu koht. Nagu nad ise ütlevad – ehitatud umbes 3-le miljonile ja kus elab 6 miljonit. Või umbes nii. Õhk seal ei liigu ja liiklus on vastik. Enamus autosid näevad välja umbes sellised:

Põhiline on muidugi see, et nad kihutavad üksteist pidevalt surnuks, isekeskis ja üle kaljude serva. Siis pannakse teepervele sellised asjandused, kus küünal põleb sees, seal on autopilt ja/või motikapilt, Jeesus Kristus, Jumal ja neitsi Maarja. + siis veel mõned kohalikud vaimud, kelle nimesid ma ei tea.

Segadus

Kui sassis saab olla sassis? Kuisassis? Nojah, makaitea. Sassu. Küsisin ühelt kreeklaselt, et noh – kuidas siis olümpiamängudeks valmistumine läheb kah? Tüüp naeratas salapäraselt, kehitas õlgu ja ütles, et “...the Greek way...”.

Kreeka punk?

Arutasin kord tuttavatega selle üle, kas Kreekas on punki või mitte. Pakkuge? Tõenäosusteooria ütleb, et 11 miljonilise elanikkonnaga riigis peab olema. Praktika? Raske öelda... machopunk? Nojah. Ateenas on selline koht nagu “Villa Amalia”, Victoria metroopeatuse lähedal. Mina seal ei käinud, aga Jane käis. Pidada olema selline “alternatiivne” koht, kus käivad kommunistid, anarhistid, hipid jt “underground” tegelased. Selline mahajäetud maja. Inimesed elavad ja käivad… sisse-välja. Elu keerleb muusika ja videote ümber, silmnähtavalt illegaalselt. Kelder on kohandatud öiseks kontserttegevuseks. Võõrad sinna naljalt ei satu, nii et ju siis on… “punk”. Teine mainimisväärne seltskond on narkarid Omonia väljakult. Olümpiamängudega seoses evakueeriti nad politsei poolt linna esindusplatsilt eemale. 2004 juulis, vahetult enne olümpiat, oli Ateena kesklinn õhtuti täis politseibusse ja narkokoeri (teadagi: kiivrid, kilbid, pisargaas, veekahurid). Palvehelmestega vehklevaid politseikonstaableid. Hulkuvaid koeri jahtivaid sanitaarüksusi. Nende võiduna läheb kirja, et Omonialt kadusid narkarid ära ja hiilisid kõrvaltänavatel edasi. Maitea, mis pärast edasi sai.

Muude kuritegudega on nii, et need saadavad korda albaanlased. Sest kreeklased ise on korralikud. Kindel see. Delfis kohtasime ühte eestikeelset turismigruppi, kes sõitis kohale bussiga läbi Euroopa, viimane trett siis läbi Albaania. Albaanias antakse hotellis ööseks küünal ja tikud. Vatnii. Pole siis ime, et Albaania kurikaelad kõik Kreekasse on kolinud. Kõigile lihtsalt küünlaid ei jätku.

Kreeka Kommunistlik Partei

Niipalju kui mina asjast olen aru saanud, tähendab kommunism põhiliselt üksikisiku vabaduse piiramist ühiskondlike huvide arvelt. Ennekõike siis eitavat suhtumist eraomandusse, olgu nende teiste loosugitega kuidas on (solidaarsus jne -- neid vaevalt saab pidada kommunistide monopoliks). Nojah. Kreeka Kommunistlik Partei tundub olevat Organisatsioon (suure algustähega). Igas linnas, igas külas, igas tänavas... ringi käies jääb mulje, et neil on kui mitte rakuke, siis vähemalt agent kvartali peale, kes riputab plakati ja sodib sirbi + vasara. Iseasi, et nad valimistel teab mis edukad pole... (kurat, aga keegi ju maksab selle kinni, maisaaru). Hullult poliitikahuviline rahvas. Valimas käib reeglina vähemalt 80% elanikkonnast. Poliitika nagu jalgpall... pealtnägijad teavad rääkida, et selline möll nagu siis kui Kreeka võitis MM-i käib tänavatel veel ainult valimistepäeval ja lihavõtete ajal (ilutulestik isetehtud rakettidega, keskaegsete retseptide järgi segatud püssirohust...). Eestil on igatahes Kreeka kommunistidega päris hiljutine kogemus meelde tuletada. Nad kaebasid Euroopa parlamedile, et siin elavad natsid, kelle suhtes tuleks meetmed tarvitusele võtta. Madisson poleks vist uneski näinud, et talle “kreekapäraseid armastuskirju” hakatakse saatma. Postimees kirjutas, lugege ise: Eesti süüdistamine natsismis jõudis Euroopa parlamenti.

Tegelikult ma ei mäletagi, kas see oli president või vastvalitud peaminister. Mingisugune Kostas tõenäoliselt. Kui Kreeka jalpalli MM-i ära võitis, kargas Kostas tribüünil püsti ja lehvitas rahvale. Raffal oli hää meel – mina ise telkust nägin kuidas Kostas kätega vehkis.

Õlu

Mythos ja Zorbas on põhilised kohalikud tegijad, lisaks veel terve plejaad vedelikke mida saab osta siit ja sealt... Sama marki ikka naljalt uuesti ei kohta. Tihti on need paremad kui Soome vennasvabariigis pakutav. Kohalikes tavernades kehtib suviti hea tava jätta õllekannud serveerimiseni sügavkülma. Kui sellised külmad kannud lauda tuuakse on need paksult härmas ja vedelik nende sees seisab kaua külm. See on väga ilus ja väga nauditav, eriti sealse kliima iseärasusi arvestades. Kohalikud ise joovad (kui joovad) seevastu Amstelit, Heinekeni või miskit muud välismaist. Enne- ja pärast kõike muidugi frappé kohvi ja hilisemal ajal ouzot. Sihuke joomakultuur, et peaaegu üldse ei joodagi.

Vein

Vein? Öelge mis iganes, minuarust on see imelik mida nad “veiniks” nimetavad.

Liköör

Öyäk. Ärge ostke.

Ouzo

Seda ma ei teadnud, mis on. Sain aga väga hästi teadma... 0,7 liitrit aniisiviina maksab nii viie euro tuuris. Hästi mahe, aga hästi äkiline. Sellega see trikk, et kui panna klaasi põhjale unnik jääd ja ouzot pääle valada, läheb asi tasapisi piimjasvalgeks. Alguses nagu kerkib udu klaasipõhja ja see kerkib ja kerkib ja kerkib... uu-uuuh-hh !! Kui klaasi jälle toatemperatuur saabub siis asi normaliseerub.

Kohv ja sigaretid

Jarmusch? Ei, Kreeka. Kreeklased suitsetavad rämedalt ja joovad väga palju kohvi. See ongi see kuulus “Vahemere Dieet”, rääkigu nad siin selle kohta mis tahavad (mereannid ja kitsejuust, vetikad jne, mille söömisest kõik ootavad, et elavad vähemalt 100 aastaseks). Kohvikutes mängivad vanad mehed davlit (sihuke täringumäng... metsik kabe) ja targutavad kurat teab mille üle. Kui türklastega palju aastaid tagasi tülli mindi, nimetati “türgi kohv” ümber “kreeka kohviks” ja käib küll. Umbes nagu french fries'st said USA-s pärast Iraagi-afääri algust freedom fries. Muidu põhimõtteliselt sama: väike tass kanget kohvi, pooleldi läbikeedetuna. Teine jook on frappé mida valmistatakse lahustuvast kohvist. Nescafe olevat parim aga Jacobs ajab kah asja ära. Kui väljas lõunasel ajal tuleb +36 ja päike lõõskab, kisub ikka pildi natu vasakule. Selle vastu aitab vahtupekstud lahustuv kohv ohtra jää ja mõningase piimaga (võimalikud variandid). Retsept ise selline: võta kõrge klaas, pane põhja paar teelusikatäit lahustuvat kohvi ja neljandik klaasist vett. Peksa vahtu (võimalusel kasuta sihtotstarbelise vahendina sheikerit, mitte mikserit). Lisa ohtralt jääd ja nats piima. Joo kõrrega. Joo-joo-joo. Eelmise suve parim leid.

Suitsetamine on lubatud põhimõtteliselt kõikjal, väljaarvatud bussis ja metroos. Meteorasse rongipiletit ostes läks nii: kassaonu ütles, et mittesuitsetajatele kahjuks kohti pole. Noh, okei. Ju siis väljamüüdud (mõtlesime – mõtlesime). Pärast selgus, et kui meie kahest vagunist koosnenud rong Meteorasse jõudis, oli teine vagun kadunud – Thessalonikisse. Ongi nii – Kreekas mittesuitsetajate vaguneid põhimõtteliselt ei ole. Või kui äkki on, siis kindlasti poole kallimad – friigid maksku ise oma luksus kinni!

------------------------
Nonii, siia vahele sobib panna üks märkus ronginduse kohta veel. See istekohtade nummerdamise süsteem on seal iseäralik. Nagu pildilt näha, käib nummerdamine mitte järjest vaid “järjest”. Eiviitsind selle üle juurelda, kuidas ja miks ja mismoodi ikkagi... Põhiline: süsteem toimib, järelikult on kõik korras.

------------------------

Shopping

Supermarketid on teatavasti igal pool ühesugused, aga eks kohalikud iseärasused kehtivad kõikjal. Kreekas on see valem, et mida lõuna poole, seda “superimad” on marketid. Sifnosel juhtus selline lugu, et läksime mini-marketisse, omaarust. Kaks vanameest vahtisid köögis telekast jalgpalli ja vahtisid, et tüübid tahavad. Market-market-market? Õujees, minge tahatuppa ja võtke riiulist mis meeldib – siis pärast maksate siin. Noja oligi nii – kraanikausi kõrval (mis oli täis pesemata nõusid) oli mingisugune kassaaparaat, kust me siis isegi mingisuguse ametlikult tshekimoodi asjanduse saime. See supermarket mis juuresoleval pildil näha, oli Delfis. Sellise kiiksuga, et kui teiselt poolt sisse minna, siis oli hoopis silt “Minimarket”. No tähendab siis, “Supremini”. Lahe.

Blondisündroom

Vedasin alla hiljutise USA-filmi "Spartan" (2004). Lihtne, õpetlik ja täiesti mõttetu lugu: üks tibi rööviti 'r ja müüdi Dubaisse litsiks lihtsalt seks, et oli juuksed heleblondiks värvinud. Novat. See et blondiinidel lööki on = kulunud tõde ja kehtib Kreekas 100%. Põhjamaad, eriti Norra, on täis emigreerunud kreeklasi kes blondidele suvitajatele silma teinud. Naised: kes vähegi kreeklasest meest tahab saada – nad tulevad ja pakuvad ennast ise ja te olete blondiks tehtud veel enne, kui olete sellest ise aru saanud! Seda nad oskavad. Haa! Suvituspiirkondade rannalähedastest putkadest on pea kõikjal saada norrakeelseid ajalehti ja ontliku bukinisti riiulitelt ei puudu norrakeelne olmekirjandus. Seda nimetataksegi turumajanduseks: norrakatele on Kreeka jätkuvalt ülbelt odav maa.
------------------------
Ahjaa, üks (täiesti kontekstiväline) lugu tuli meelde. Kunagi seisin ühe tuttava pakistanlasega bussipeatuses. Teda kutsuti Mubaks. Teadagi, millest pakistanlased pidevalt mõtlevad – ikka kepist ja keeksist. Muba vahtis uudishimulikult meie kõrval ukerdavat vanamutti ja kohe eelmalt oli näha, et miski meest vaevab. Mõne aja pärast lõigi Muba nägu särama – probleemi lahendus oli end ilmutanud: “Oldies are good as well…!”. Jaah. “They've got no teeth…!”, järgnes kiire täpsustus. Vatnii. Loll on see, kes ka vanadusest elu päikeselist poolt üles ei leia. Kes viitsib, uurige järele palju kreeka vanamuttidel hambaid on. Aga ilmselt võtavad nemadki ööseks proteesid ära. [Ja mina, süütuke, uskusin et need võetakse teki alla siirdudes suust ära vaid puhtalt sellepärast, et nendega on paha magada…]
------------------------

Vennad Durrellid

Gerald Durrell´i “Minu pere ja muud loomad” (eesti keeles 1976) on ilmselt üks neist kirjanduslikest hittidest, mis on kujundanud vähemalt suurema osa minu põlvkonna suhtumisest Kreekasse. Põhitegelaste hulka kuulus ka loodusesõber Geraldi vanem vend Larry, kes jõi kõvasti brändit ja unistas saada kuulsaks kirjanukuks. Saigi. Tüübi looming kubiseb kreekateemalistest lugudest. Sealsetes turismibüroodes ja raamatupoodides ringi käies torkab silma, et L.D. arvelt üritatakse tänaseni kõvasti profiiti lõigata. Igatahes – kes plaanib väikest saaretuuri, soovitan tema “The Greek Islands” eelnevalt läbi tudeerida. See on lahe. Kust mujalt võiksite veel teada saada, et safranit müüdi sealkandis veel möödunud sajandi keskpaigas (s.t 1950-nendatel) arsti eriloaga (armurohtu ikka niisama ju ei müü!) ... või siis, et Kreeta elanikud on suisa äärmuslikult külaslislahked. L.D. teab pajatada koguni ühest naistuttavast, kelle ohjeldamatu huvi saareelanike elu-olu vastu lõppes rasestumisega. Ma millegipärast ei imesta..., aga naljakas on ikka.

No misteha, tuli selline – nats ebaterav foto. Vasakult paremale, ikooni suurus on täiesti ilmses võrdelises seoses sõnumi olulisusega: Ärge suitsetage ! (jah, bussis ei või!) -- Ärge pilduge prahti !! -- Ärge olge bikiinidega !!!

Piraeus

Haldusüksusena on Piraeus eraldi, aga kui Ateenas ringi liikuda, ega suurt sittagi aru ei saa, et ta eraldi linn on. See on koht kust saab võtta praami suvalisele Kreeka saarele. Jubesuur sadam kuhu te kindlasti sattute, kui plaanite mõnda saart külastada. Saarele minge kindlasti. Sadamas aga ootab teid selline buss, kuhu saab siseneda kokku kolmest küljest:

Sifnos

Palun meile edasi-tagasi piletid Sifnosele..., selgitan reisibüroo tibile oma soovi. Omaarust suht-koht ontlikus inglises, arusaamatuste vältimiseks aeglaselt ja kaks korda. Yes, yes, sure. Here you are... From Piraeus to Sifnos and from Sifnos to Piraeus?, täpsustan idiootliku järjekindlusega. Yes, yes... Lähtun kogemusest: alati on lihtsam küsida, kui üritada aru saada kohalikust poolinglise-poolkreeka pidzhinist reisupiletitel ja tihti on nii, et olulisem osa infost jäetakse turistidele tõlkimata. Mida rohkem segaduses turiste seda rohkem lolli raha, ütleb see loogika...nii see käib.

Umbes nelja päeva möödudes, hommikupoolikul Sifnose rannavees jalgu sulistades ja värvilisi kive korjates märkasime sadamasse sisenemas laeva, mis meid järgmisel päeval taas madrile pidanuks viima. Võta nööbist või ära võta: esimesest hetkest taipasime, et see laev küll järgmise hommikuni sadamasse ei jää. Nii oligi. Yes-yes-mister-tibi oli meis lolli raha näinud ja müünud edasi-tagasi piletite asemel 2x ühe suuna piletid. Edasi-edasi... Sifnos-Sifnos, Nuff-Nuff, Naff-Naff, Sniff-Sniff... Misteha? Üldiselt on nad väga lahked ja vastutulelikud... nii et kui leiate sama firma kassa, saab piletid ära vahetada. Kui aga juhtub kiire olema, pole ullu: nad müüvad uue pileti kah. Heameelega.

Chios

See on üks teine Kreeka saar Türgi ranniku lähedal – õhtupimedas on näha türgi autosid sõitmas ja türgi tänavavalgustust helendamas. Saar ise on pooleldi kaljune (kreeklastel on sellekohta vandenõuteooria – türksid põletasid saarel metsad maha ja tuul puhus pinnase minema) ja kubiseb kreeka sõjaväelastest. [Kui albaanlane on kreeklase jaoks lihtsalt pätt, siis türklased on süüdi kõikides suuremates hädades, alates riigieelarve defitsiidist. Pealegi, käivad türklased öösiti kreeka laste verd joomas, nii et nalja pole.] Mingit turismimagnetit Chiosel peale mastikasalude ja keskaegsete kindluskülade ei ole. Viimased on tõeliselt lahedad (ilma irooniata) – väidetavalt neid mujal eriti säilinud ei ole – nii et juba sellepärast tasub minna. Veel turistiinfot: mastikavaik on tänaseni üks saare tähtsatest ekspordiartiklitest, sest jällegi – väidetavalt – tekitavad ainult Chiosel kasvavad mastikapuud seda nii tervislikku vaiku, mille tootmise jätkamise nimel jättis Türgi sultan omal ajal Chiose elanikke veidi rohkem ellu kui teisi kreeklasi. Ahjaa, kes autoga reisivad – Chioselt käib igapäevane praamiühendus Türkki. Hästi mugav – Aasiast otse Euroopasse (või vastupidi).

Meteora

Ateenast Meteorasse on rongiga umbes 4 tundi sõitu. Rongisõit on ajavõit, eriti Kreekas. Kui vähegi võimalik, sõitke rongiga – see on puhas rõõm. Kes tahab, saab suitsetada. Raudtee kulgeb suhtelisetl otse, risti üle orgude ja otse läbi mägede. Vaade? Muidugi vaade. Vaade on lahe. Meteora ja sealsed mägikloostrid ise on üks nendest “absolut must” tüüpi kohtadest, kuhu kõik turistid lähevad. Iseenesest päris kobe koht ja kui minna siis kui hooaeg pole veel alanud (s.t inimtühjust ja normaalset temperatuuri) ka täiesti külastatav. Kloostrid... jah. Kunagi oli neid seal rohkem – 27, kui mu mälu ei peta. Tänaseks tegutseb veel umbes 6. Nojah.

Delfi

Pakihoid bussijaamas? Elementaarne? Ei tea midagi… Delfi bussijaam ise on juba nähtus omaette. Käisime sellest umbes kolm korda mööda, enne kui aru saime, et ongi bussijaam. Pizzeria ja meeneputka sümbioos. Ei ole väheoluline märkida, et meeneputkal ja pizzerial on üks ja sama müüja – paks higistav kreeka vanamees kes kippus põhiliselt prantsust rääkima (vanemad kreeklased üldse kipuvad rohkem prantsust rääkima, Delfi varemetes olid pooled sildid veel prantsuskeelsed). Seesama mees lükkas oma selja tagant ukse lahti ja lahkesti lubas meil oma kotid sinna toppida selleks ajaks kui linnapääl ringi vaatame… “thrii juuros”. Ega muidu poleks sellist nüket osanud usaldada, aga prantslaste “Routard” oli meile seda “teenust” juba kirjeldanud, tõsi – seda vaid hinna “tuu juuros” eest… typish. Kreeka on pungil sellistest varemetest, nagu Delfi. Aga lahe on ikkagi, kui aega on ja piletirahast kahju pole ja väga palav pole. Omaette vaatamisväärsuse moodustavad muidugi kivid kirjaga “do not touch the stone”. See räägib juba enda eest, millise kultusobjektiga on tegu. Delfi. Jätke meelde.

Seesama kreeklane, kes meie pakid hoiule võttis, müüs meile ka bussipileti tagasi Ateenasse. Muide, Delfis jõudis meieni ka valgustatud teadmine sellest, et ei pole mõtet küsida laevade sõidugraafiku kohta infot laevakompaniide infotelefonidelt, millega turismikaaridid rikkalikult on varustatud. Tuleb minna reisibüroosse ja pilet osta. [Noh, kui joppab, siis edasi-tagasi, kui ei -- siis saate edasi-edasi, mis kokkuvõttes on pisut kallim…] Igatahes on ametlik soovitus, et kellakuuesele bussile tuleks tulla 15 minutit varem, sest “buss läheb tavaliselt kolmveerandi ja veerandi vahel, umbes selle posti juurest”. Tegelikult läks buss pool seitse. Sõitis asulast välja ja jäi kurvis seisma, sest keegi helistas bussijuhile. Ägeda sõnavahetuse järel ootasime veel mingi 15 mintsa, kuni üks seltskond tormates kurvist nähtavale ilmus. Üks nendest meestest, kes bussile järele jooksis müüs pärast bussis pileteid. Ausõna. Bussiliiklusega on veel see lahe asi, et kui olete plaaninud väljuda mõnes peatuses enne lõppeatust, siis ega nad ei viitsi mingite tobedate turistide pärast asulast läbi sõita – teid pannakse kiirtee ääres maha ja näidatakse käega suund kätte, kuspoole ametlik bussipeatus jääb. Sellel on ka ilmselt praktiline põhjus – väiksemad asulad on nii väiksed, et suuremad bussid lihtsalt ei mahu nendesse sisse sõitma. Kreeka. Ajaa, ehkki bussis on suitsetamine keelatud, ei maksa suitsetajail meelt heita – kõik pikamaaliinid teevad bensukates suitsupause. Selline graafik ongi – samas toimuvad ka linnadevaheliste liinide ümberistumised. Üks paus enne ei lõpe, kui teine liin pole alustanud: muidu jääksid planeeritud ümberistumised lihtsalt ära. Ei tule ilmselt üllatusena, et bussijaamades pole selliste võimaluste kohta sõnagi märgitud (…at least, in english!)

------------------------
Selline episood veel hetkest, kui rusudele turnima läksime. Välismaal, teatavasti, on lahe kõva häälega omas keeles möödujaid kommenteerida. Delfis küll mõned vaatasid imelikult, aga sitta kah. Ei, mitte midagi ebasündsat, aga ikkagi. Üks vanamees kes seal passis siis lõpuks tuli õiendama, et “...kustkandist siis ise kah pärit olete...”. Selgus et olidki Eestist, kahekordse bussiga – olivad Euroopa kaudu tulnud – aga kes neid varemeid ikka kõiki ära jõuab vaadata... Igatahes pidada Albaania karm koht olema. Tiranas kehtib öösiti komandanditund, turistid saavad bussi automaaturi kaasa ja hotellis antakse ööseks küünal ja tops tikke. Peaks kah sõitma Albaaniasse elektrit kokku hoidma... (– vaat et hoiavad kõik elektri kokku ära ja pärast enam küünalt ei saa).
------------------------

Toidust

Kreeka salatist pole ilmselt mõtet siinkohal kirjutada – seda võivad kõik Rimist ise osta. Ühe parimatest soovitustest andis kunagi üks horvaat, kelle arvates peitub vahemerelise lihavalmistamise ülim tõde ohtra rosmariini lisamises valges veinis hauduvale lihale. Uskuge ikka, mis kohalikud kohaliku toidu tegemisest räägivad. Ostke tubli tükk lammast ja laske sel haududa rosmariinis ja valges veinis oma 3-4 tundi. Normaalsel temperatuuril (veidi pealt 150 C), nii et ära ei kõrbe (kui lammast ei saa, siis on siga teiseks ja kana kolmandaks eelistuseks; nendele läheb aega kah vähem). Ise tegin Monastirsjaka Izbaaga... seda siis pigem rohkem, kui vähem kallutada. Kala jaoks peaks Kreekast hunniku lavendrit kaasa ostma. Selline süütu taimeke, aga maitset annab nii et mühiseb (hea une teeb kah, kui lihtsalt teena juua). Ja veel: maitseaineid osta on turult lõbusam kui tänavalt. Odavam kah. Muide, karri pikaajaline ja mahukas tarvitamine pidi tekitama sõltuvust. Ei oska kommenteerida.

Have fun!

------------------------------------------
PS:
Raamatusoovitus. Ateenast ära tulles otsisin lennujaama raamatupoest igavledes lugemisvara ja etskae! – leidsingi. James Davidson on kirjutanud ülilaheda raamatu pealkirjaga “Courtesans and fishcakes” (1998, London: Harper Collins / ISBN 0006863434). Keda ja millistel asjaoludel Vanas Kreekas pandi, mida peale joodi, millest räägiti ja – kõige tähtsam – mida heaks toiduks peeti. Tõesti parim võimalikest sissejuhatustest muistsesse Kreekasse. Neid idiootseid voldikuid à la “...Olymposel valitses teiste jumalate üle Zeus ja inimestele ilmus ta vahel musta luige ja vahel sõnnina ja vaba aega sisustas ta välkude pildumisega...”, on niigi kõik kohad täis.

PPS:
Lennuliikluses teatavasti kehtivad omad tavad. Enne väljalendu kontrollitakse seda, mis võib kujuneda potentsiaalseks ohuks kaasreisijaile. Ma rõhutan – potentsiaalseks ohuks. See on õudne. Ma olen kuulnud mingist “1 miili klubist”, mille liikmed kelgivad kepiga taevaavarustes (ei kujuta ette, kuidas nad oma tegevust üksteisele tõestavad – videosalvestustega?... kaasreisijate allkirjalehega?). See süsteemsus millega tänapäeval lennureisijad läbi otsitakse, lubab eeldada, et on olemas ka mingi salapärane “Küüneviilide, Kääride, Veiniavajate ja Kurat Teab Veel Mille Ordu”, mille liikmed tegelevad... noh? Ei kujuta ette? Igatahes on see keelatud, mis nad iganes ka nende instrumentidega lennukis teha võivad. Hmm... Minul igatahes on neile konfiskeeritud esemete eest arve esitada. Äkki paneks siis sildi, et oma viinaga lennukisse ei lasta ja pediküüri lennukis ei teha? Või on veel mõni põhjendus nende esemete päris demonstratiivseks ja häbistavaks konfiskeerimiseks? Potentsiaalselt ohtlik? Mis nad arvavad, et ma olen päris ohutu mees nendesamade metallist lauanõudega (nuga, kahvel ja teelusikas), mis lennu ajal minu kätte söömise tarvis usaldatakse? Kurat, kust nad teavad et ma neid näiteks loopima ei hakka? Seletagu keegi mulle see lugu ära.
------------------------------------------

Täitsalõpetuseks. Selle pildi ma leidsin ühest kokaraamatust: mingi külarestorani menüü all siis selline märkus: ...befor youleave pelease check ticket destinati nand money youpaid for your trip... Aga neid külarestorane tasub vahtida just selle pilguga, et kus kohalikud ise istuvad. Seal on kõige paremad toidud.