Maldito, palju on muresid Santa Maria maal (kohalike peoonide keeles "Maarjamaal"). Lisaks muudele viletsustele, nagu tööpuudus, loodusreostus, "Estonia" uppumine, ajakirjanduse seletamatu põlgus Ladina-Ameerika telesarjade vastu ning abielueelsete seksuaalsuhete ohjeldamatu levik, on Eestis kanda kinnitanud äärmiselt ohtlik bande pahategijaid, keda siinkandis kutsutakse "punkariteks". Õieti arvasin, et punkarid oli hävitanud juba Hispaania inkvisitsioon ja DDT-mürgi juurutamine taimekaitses, kuid oi-oi, kuidas ma eksisin.

Olin just käinud tallis patsutamas oma täkku El Diablot (un macho elajas) ja sisenesin oma haciendasse, et maitseda liitrike tequilat ja suitsetada mõned kanged Havanna sigarid, kui minu pilk langes ajalehtedele. Madre de dios, novedades superbas! Selgus, et kaks vaprat politseinikku olid lausa paljakäsi kinni püüdnud kaks punkarit ja nad vahi alla viinud. Need caballerod ei lasknud end ehmatada karmide punkarite hirmuäratavast väljanägemisest ning õhus lendavate vägisõnade peale tublid mehed isegi ei punastanud mitte. Vapper tegu, minu meelest küll - omal ajal Asuncioni [Paraguay pealinn -Evol] getosid puistates ei sisenenud ma ühtegi majja ilma kümnekonna karabinjeeri julgestuseta ning sellistel juhtudel oli alati abiks ka minu lahutamatud kaaslased tulemasin ja kanister bensiini. Paraku oli üks pättidest tundmata põhjusel natuke ära surnud ja teisel hambad veidi purunenud. Ja kohe hakkasid mingid lumpenid õiendama, et politseinikud olla julmalt käitunud. Vaevalt küll.

Olgem ausad, ilma politsei sekkumiseta oleks kohe järgmine päev kole sigatsemine lahti läinud. Lurjused punkarid on ju tuntud oma ületamatu kurjuse poolest. Nad sülitavad maha, lähevad punase tule ajal üle tee, on metsa- ja hobusevargad, põhjustavad purjuspäi autodega kruiisitades ohvriterohkeid avariisid, on erastanud raudtee ja smugeldavad Venemaalt läände plutooniumi ning Kino albumeid. Mil diablos, on aga rajakad. Kaastunne, nagu öeldakse, on kohatu. Ja ma vannun, et ükskord kui ma linnas jalutasin, tuli mulle vastu üks nn "punkar" ja ma kuulsin oma kõrvaga, kuidas ta ütles "nahui"!! Siis oli ta natuke aega vait ja ütles "raisk". Santisima Virgen! Niikaugele on siis jõudnud asjad Eesti Vabariigis - ropendatakse päise päeva ajal otse avalikus kohas. Käsi kobas juba matsheete järgi, kuid õnneks saabus ennem juba politsei.

Ent võrdleme politseinikku ja punkarit teaduslikke metoodikaid kasutades. Ja öeldakse ka, et üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna:

 
Tüüpiline Eesti politseinik: aus ja usaldusväärne.

Vanus: 22-aastane.
Perekonnaseis: Vallaline.
Nagu pildiltki näha, oskab võõrkeeli.
Hobid: Lennukimudelite korjamine, telekamängude mängimine, auto remontimine.
Lemmikköök: Itaalia.
Lemmikjook: Dom Perignon.
 
 

 
Tüüpiline Eesti punkar: jälk värdjas.

Vanus: Ebamäärane.
Perekonnaseis: Uhh.. järgmine küsimus, palun.
Nagu pildiltki näha, toitub inimajudest.
Hobid: Kassipoegade piinamine, uimastid ja avalikus kohas urineerimine.
Lemmikköök: Surnukuur.
Lemmikjook: Pidurijahutusvedelik.
 
 

Chingaro! Kommentaarid, nagu öeldakse, on pikajuhtmeliste tarvis. Nii et ainult asjatundmatule pilgule tundub, et politseinikud kõigepealt arreteerisid, siis virutasid ja siis alles mõtlesid. Tegelikult on ikkagi tegu tunnustatud õigusriigi põhimõttega - kriminaalpreventsioon ehk kuritegevuse ennetamine. Kui ikka poleks sel tõpral hambaid segi löödud, oleks ta järgmine päev juba halval teel olnud. Punkareid tuleb ohjes hoida, kõigi võimalike vahenditega.. järgi mõeldes, mis siin ikka tseremoonitseda, poogem nad nendesamade ohjadega kohe üles.

Miks, oh miks, ausad kodanikud, ei või ma lakku täis peaga jalutada öises ning oi kui kaunis Tallinna vanalinnas, kevad südames, mescal peas ja tangoviis huulil, ilma et ma peaks iga hetk pelgama, et kusagilt kangi alt kargab välja punkarite hord, kiftipudelid kaenlas ja kompajalad all, kes valjult "Punk's not dead" ja "Raha või paremad riided!" karjuvad. Küsige selle kohta arvamust ükskõik millise meie linna külalise käest ja vastuse saate ühese:

"Helvettin punkkit! Mut' mul' ei oo viinaa.. voi paskanmarjat, minua tosi, tosi, vituuttaa. Urho, missä on puukkoni??"

Ja miks peaksime kannatama nende nagamannide valjut ja närvesöövat muusikat, mis justkui Kunda tsemenditehase tolm Eestimaad katab ning kaunid samba- ja rumbarütmid enda alla matab? Seda nn "populaarmuusikat" lasevad nad kohe päris avalikult kohe. Veel sel suvel toimus kusagil Lõuna-Eestis häbitu üritus nimega "Püha Järve Bitch Party" (kõnekas nimi mis, ja - por sangre Christo! - Püha Järve Bitch - kas sellega on mõeldud Neitsi Maarjat!? ), kus palju noori - ja tihti alaealisi! - punkareid mitu päeva looduses valjut muusikat kuulasid. Seejuures jõid nad viina ja õlut sama innukalt kui minu janus mustangid Rio Grande sogast vett. Ja kui Püha Järv rüvetatud (mille peale Jeesuse kuju minu toa seinal mitu verepisarat nuttis), sõitis kogu see embriagado (purjus) kamp üle Eesti laiali, hirmvali "Exploited" BMW-de lahtistest akendest kostmas, nii et lõokesed taevast alla kukkusid ja raskejalgsetel naistel enneaegsed sünnitused algasid. Fucking punkarid.

Kuid täiesti alatult on mitmed vingus näoga kodanikud hakanud takistama politseinike tööd ja tegemisi Maarjamaa saastast vabastamisel ja väidavad, et ega arreteerimiseks pole tarvis inimest ära tappa (sõna "inimene" võib antud juhul tarvitada vaid tingimisi..). Õnneks mitte kõik neist, ehk nagu kirjutab moodne düsleksik Agne Delfi kommentaarilehel:

"Loodan sydamest et mendid selles syydi ei jää Yks punkar/huligaan vähem. Tänu temale jääb ka yheinimese võrra vähemaks laamendamist, peksmist, varastamist, huligaanitsemist ja ehk Tammsaargi pääseb punasest värvist... Ma ei ole temast kahju, isiklult arvan et punkarid võib vabalt võrrelda asotsiaalidega. Punkar=moodne prykkar."

Ja alati kui ma võtan kätte oma kapsaks loetud "Tõe ja õiguse" köited ning neid hellalt silitan, valguvad pisarad mu punetavaile põskedele. Jah, ei austa punkarid Antonio Tammsaaret, armastatud rahvakirjanikku.

Aeg on koonduda, et muuta Eesti Vabariik heaolu-arkaadiaks, kus lõvi ja lambuke võivad ühest kausist süüa ning kus suvepäikeselistel aasadel trallitavad mustasilmalised lamburineiud (kes on peoonikeeles tuntud ka kui "Murueide tütred"), kellele sihvakad noormehed serenaade laulavad. Ning riigiametisse tuleb võtta ainult inimesi, kes näevad välja vähemalt sama õilsad kui Antonio Banderas, austatud rahvakirjaniku nimekaim. Delfi kommentaaride põhjal tundub, õnneks, et paljud patriootlikult meelestatud kodanikud on minu poolel.

Camaradas! Hävitage punkarid! Eesti tuumavabaks! Lucha hasta el final! Võidelda lõpuni! Minu parima sõbra, diktaator Stroessneri, püha üritus peab jätkuma.

Vihapidamisega ütleb hasta luego,

Sid "El Patrullero" Sanchez
Punkarite verivaenlane

---

PS: on täiesti võimalik, et senor Sanchez oskab tegelikult hispaania keelt vaid niipalju, kui ta Mayne Reid'i raamatust "Peata ratsanik" (ERK: Tallinn, 1959) õppinud on. -EvoL