Pivo bez vodki kak dengi na veter.
(Õlu viinata on nagu tuulde loobitud raha.
Vene vanasõna.)

Kliki, et suurt kaarti näha

KOPLI pole mingi karjakoppel. Koplit peaaegu et polegi olemas, sest et see on nii uskumatu koht. Aga siiski. Kopli algab seal kus lõpeb Volta tehase kvatal. Minu Kopli piir käib seda raudteed mööda, kui Tööstust mööda läbi Kalamaja sõita, siis kohe pärast Hermeliini tanklat. Vasakut kätt jäävad varemed, mis lõpevad Erika tänavaga. Vat sealt sellest raudteest algabki Kopli. Müürist varemete ümber ei maksa end petta lasta. Kui mööda raudteed vasakule jalutada, selgub, et see (müür) on lagunend. Müüri taga peitub umbes hektari jagu tühermaad, varemete ja põõsastega: kõikide suviste joodikute ja narkarite paradiis. Wellkamm. Ärksamad muidugi on juba Robert Nermani raamatut Koplist lugenud ja väidavad vastu, et enne tuleb Hundipea, Sitsi mägi ja alles siis algab Kopli. Põhimõtteliselt, jah, aga tänapäeval... üks pu** kõik...

Kui mätas juba roheline, tasub Koplit avastama minnes käia läbi Kalma pargi (endine surnuaed, ilmatu lahmakas maad, suuri puid täis kasvanud: väga morbiidne koht, 90% tõenäosusega on seal peale teie veel vaid 1-2 inimest) ja sealt raudteed mööda edasi kõmpida. Laevaremonditehase maa-alale mujalt õieti pilku heita ei saa, tasub ära küll. Kvaliteedimärgiga maja on ehk väikseim asi, millele siinkohal viidata. Edasi tulevad garaažid. Kevadel, nädalavahetuse aegu ajavad mehed Mosse ja Žigulli välja, võtavad karteril ja karbussil korgid maha, joovad viina, grillivad vorsti ja ajavad kõik maailma asjad jälle kenasti paika. Vat see on idüll. Siis kui ilmad päris soojaks lähevad, kolivad mehed Stroomi randa kabet mängima.

--------------------------

[Ljuba ja Serena ütlevad Tere! ja siis veel, et "Meie rohkem teisi sõnu ei tea..."]

Kopli highway

Sõle tänav on Kopli highway. Põhiosa Kopli elanikkonnast käib koju ja tööle just seda teed pidi (kui käib). Sõle tänav oli 90-nendate keskel koht, kus toimetati igal aastal teatud protsent Eesti kurjadest tegudest (täpselt isegi ei mäleta, mingi 5-7%, umbes). Üldjuhul on teadmine Koplist umbes selline (keskmise taksojuhi) jutt:

…no vaata, siin, Sõle tänaval, Kolde tänava otsa juures need (litsid) passivad, sada rutsi lugu... No ja vaata seda maja sääl, sinna lähevad kah, ise räägivad, et massaažile, pidi hää olema. Teada küll, ega mina neid usu... No ja seal, sinna käis meil vahepeal püsiklient, Šura, noh, oled kuulnud?, jah?… (khmm..). Aga näe, jah, kinni panivad. Hää kunde oli, maksis ainult sajastega, tagasi ei tahtnud. Ja alati laskis oodata, niikaua kui asja ajas, ja siis Mustakale tagasi (jutt käib Angerja trammipeatuses olevast nüüdseks vist kinnipandud narkourkast). Uhh.. olemegi kohal… ma ju Vana Röövel, heh.. 85 kulli!, hee.. heh-heh-hee…

--------------------------

[Ljuba ja Serena… varastasivad kommi. (Kahepeale…)]

Ristiku tänavat pidi Kopli poolsaarele sõites on esimeseks suureks asjaks, mis silma torkab üks suur maja, üüratu sildiga STANDARD. Saite aru, jah? Standard! See on Standardi mööblitööstus. Mõneti sümboolne, et selle maja ülemistel korrustel tegutses Keskerakond, umbes aastani 2001, pakun. Siis nad kolisid Toompeale. Alati kui ma seda maja näen, mõtlen, et väga paslik sissejuhatus Koplisse. Ja Koplist väljajuhatusena rahustav (kohe-kohe, pff, tuleb Toompea ja siis Kesklinn ja siis Eesti Vabariik, oleneb kuidas sõita). Standardi söökla töötab ilmselt tänaseni, sest kus neil mujal ikka käia on. See paikneb esimesel korrusel, tuleb minna valvurist mööda ja päevasel ajal on korralik kõhutäis ilmselt odavaimate võimalike hindadega kindlustatud. Peale selle eksponeerib Standardi söökla veel klikiaegset polstermööblit, kunagi moes olnud tahvelseinu, kulunud parketti ja sovjeti-ikebaana koolkonda. Igatahes 1000x etem, kui 100 meetrit edasi paiknev Paavli Bistroo (õudne koht!).

Edasi Kopli poole sõites tuleb pärast Standardit natukese aja pärast RISELLA maja. Ja siis tuleb Lukoili peamaja (näeb välja nagu endine taarapunkt). Viimane asub Paavli tänava nurgal. Paavli tänav on iseenesest üks väga inetu tupiktänav ja sellest polegi suurt midagi kirjutada. Tupiktänav tähendab seda, et autoga sealt kusagile edasi ei saa. Jalakäijad ja jalgratturid seevastu saavad otse Sõle tänavale. Selleks tuleb veel läbida Paavli tänava lõpus laiuv tühermaa. See L-tähe kujuline suur maja, mis vasakule jääb, on seesama ühikas, kus elas too tüüp, kes pärast suuremat liiminuusutamist endale erasurnuaia otsustas rajada... Ahjaa, Paavli tänav on kuulus veel sellepoolest, et selle lõpus, ühe vana laohoone teisel korrusel asub ilmselt Eesti suurim Teise Käe pood. Ma arvan et ma ei liialda öeldes, et see on nii keskmise Rimi mõõtu. Teadjad kiidavad.

--------------------------

[Ljuba ja Serena köhivad siinkohal piimasuppi ja baktereid.]

Šanss, Sitsi Kala ja teised baarid…

Iseenesest mõista ei ole see mingi õnnetu "Kopli survival kit", mida parasjagu loete. Ikka lõbu, lust ja lillepidu. Kui Koplisse, siis baari! Edasi tuleb Säästumarket ja Sitsi tänava otsas, rohelise puumaja keldris kohe paiknebki Sitsi Kalabaar. Viimast tuleb eraldi täävitada: AD veebruar 2004, Kõige Urkam Urgas Tallinnas. See on veel jubedam koht, kui Kassisaba õllekas (mõtlen seda kohta Tehnika tänavas, kus hiiglaslik puupeenis on õuele püsititi aetud). See kelder koosneb paksult täissuitsetatud katakombidest. Ühest kambrist teise pääsemiseks tuleb kummargil läbi käikude pugeda… Iseenesest stiilne koht. Seinal on kiri: "Meie sarvede mahajooksmise eest ei vastuta". Seajalad 10.-, Mahu õlu umbes 6.- (!) jne. Ei saa öelda, et hinnad just taskut kraabiksid. Tagasi ma sinna siiski ei kipu ja toidu kohta ei tea kah miskit öelda, "kõht oli parasjagu täis", kui seda menüüd vahtisin. Hoiatusena olgu siinkohal siiski mm-m-märgitud, et sellistes kohtades võib ka mürgitada saada. Balti jaamas, trammipeatuse vastas, Skåne hotelli keldris on näiteks Volli baar. Selle klaasuksest paistab "paljutõotav" sinine valgus… peale sisenemist suundute keldrisse… sumate läbi lirtsuva porivaiba, saate 14.- kroonise Oboloni, joote pool ära ja leiate klaasi põhjas hõljuva meduusi. Vaatlusel osutub see siiski nutsakuks… öjäck! -- muide, baaridaami andmetel tulevad need asjad Oboloni puhul kraani seest… köh-köh. Ja veel: multiresistentse tuberkuloosi omandamise perspektiivist vaadelduna pole need kohad sugugi mitte perspektiivitud… oh ei. Pigem vastupidi.

--------------------------

[Ljuba ropsib, ärge segage.]

Kultuurilise tähtsusega koht terve Kopli noorsoo jaoks on ilmselt PARADOX-baar, mis paikneb Tööstuse tänaval, Volta toidubaari vastas, Balti Laevaremonditehase kõrval. Mis sest, et viimane on ilusam (ärilõunastajate koht, ikkagi), esimene ruulib täiega. Kes käinud pole, raske kirjeldada... Pruunid, mistrataolise kattega ülelöödud seinad, piljard (kohalikele "biljard"), Nigula õlu ja mis kõige tähtsam: reede-laupäevaõhtused pulmad ja tansulkad. Kui ma selle koha kunagi avastasin, viitsisin seal tuttavatega sagedamini käia. Kord oli seal klassiõhtu, 2-duuri koolibändi megakontsert… valus küll. Aga seal mängisivad teinekord ka PX-Band (lahedamaid Tallinna vene-asju üldse; ise nimetavad, et teevad acid-jazzi… misiganes – nende esinemine 2002. aasta Pilvekal jättis kustutamatu mulje) ja ühte Rasta Orchestra tüüpi nägin seal kah paaril korral. Nii ja naa, ühesõnaga. Aktsioon käib seal tänaseni. Kord kui umbes kuu aega tagasi öösi koju jalutasin (-- Shelton San ja kompanii), lõppes seal järjekordne pidu. Mingid tibid, kes uksest välja valgusid (sõna otseses tähenduses), uurisid, et kas mul oli kaa täna pidu, ja et kas korteris või klubis… uuhh! Ei saanudki aru, miks see teadmine neile vajalik oli. Tööstuse tänaval asub veel VESTA baar. Varem oli see üks mõttetu plekkputka, kus päevane toit juba paar aastat tagasi maksis 40-50 eeku (isegi praegu saab keslinnas päevaprae 35.- eest). Tänaseks on see teisenenud mõttetuks europutkaks, kus saab lisaks mõttetule toidule ka mõttetut karaoket laulda. Mõttetutest asjadest ei pole mõtet rääkida.

*

Kui trammiga poolsaare lõppu sõita, on kohe vasakut kätt Sepa peatuses maha minnes legendaarsed LIINID. Seda peab nägema ja varsti võib olla juba hilja. Veel paar aastat tagasi tegutses seal sama legendaarne Sepa baar, kuhu tänaseks on tehtud toidupood. Seal lähedal, nii 200m, Kopli poolsaare (tänaseks restaureeritud) puukiriku vastas asus veidi vähem legendaarne korterbaar, kuhu minulgi oli kord au sattuda. Tegin päevasel ajal tuttavatega lähikonnas jalutuskäiku. Mõtlesime, et küsime soojenduseks tassikese teed. Saime veel seljankat ja täitsa normaalseid pelmeene. Nurgas tiksus üks pohmakas seltskond ja seina ääres vilkusid mõned osavusmängud (kui nokib, saad paljaste tissidega tädi näha, kui ei, oled raisanud paar krooni). Seinal oli suur kiri: "Head uut aastat!" (oli jaanuari keskpaik). Nendel, kes täna-homme seda kanti avastama lähevad, tasub tšekkida endist trammidepoo putkat, kus trammijuhid varem end soojendamas käisid. See olla maha müüdud ja täna tegutseda selles mingit sorti toitlustusasutus... pole ise käinud, ei tea (kujutan ette, et miskit Balti jaama ja Telliskivi tšeburekibaari vahepealset; iseenesest on viimaste puhul tegemist väärt söögikohtadega: mujal linnas täidetud paprikat, korralikku kapsarulli, head tšeburekki ja *viinamarja-lehe-sisse-mähitud-hakklihapastat* -- no ega-ikka (nii normaalse hinna eest) ei leia küll! Troikast, võibolla, aga see on ka teine tera. [Selle lõigu lõpetuseks veel viktoriiniküsimus: millises kohas Tallinnas on võimalik näha trammi ja trolli kõrvuti sõitmas? Mnjah. Minuarust neid kohti rohkem polegi, kui Kopli poolsaare tipus. Sinna sõidab Mustakalt troll nr. 9 ja 1. ja 2. liini trammide ümberpööramiskoht on sealsamas, kus 9. trollilgi. Tramm ja troll kohtuvad tegelikult veel Vabaduse platsi juures, aga seal nende teed ristuvad.]

--------------------------

[Ljuba ja Serena kihistavad kahepeale naerda. (Ühekaupa.)]

Pealkirjas mainitud Šanss jääb rohkem Stroomi ranna poole, kui Sõle tänavast risti üle minna ja siis Malevat mööda edasi. Sealsamas, paremat kätt. Ausalt öeldes pole see koht kunagi kutsunud... Aga vabalt võib olla nii, et see on just Teie Šanss... Sealt kohe edasi on enam-vähem samasuguse arhitektuuriga majad, nagu Tartus Narva mnt 27 ja 25 ühikad (ma pole sinna küll pärast remonti enam sattunud). Modifikatisoon on vast see, et osa rõdusid on kinni ehitatud (!!) ja pässakaid on rohkem. Ja seal sillerdabki meri, Stroomi düünide vahel... Kui paremale keerata ja randa mööda edasi jalutada, tuleb vastu Bekkeri sadam. Seda ümbritsevatest kvartalitest mõned Esimese Vabariigi aegadest ja väga stiilsed... see osa, mis jääb juba rohkem poolsaare tippu, on kole. Seal võib proovida Puki Pizzat. Kui isutab.

Endine Pelmennaja, tänane hiinakas

Kopli ja Erika tänava nurgal oli vanasti Pelmennaja. Selline plekist putka rohkem. Kord võtsin seal lõunaks pelmeenid ja istusin akna alla. Punased sametkardinad, kunstnahaga polsterdatud baarilett. Mistra. Peeglitega kaetud gloobus koos vastava prožega (see, mis teeb pimeda ruumi päikesejänkusid täis). Savipotis pelmeenid, hapukoore, või ja keedetud munaga. (Muide, esimene ja viimane kord, kui kusagil on pelmeenide sisse terve keedetud muna lisaks pandud, ilma et see oleks hinnas eriti kajastunud.) Pipar!
...
Siseneb mees… nu-kak?, eh.. davaika... 200 viina ja kaks kiluvõileiba. Paneb suitsu ette. Esimene mahv (pool sigaretti). Siis 100 viina. Esimene kiluvõileib. Teine mahv (teine pool sigaretti). Teine kiluvõileib. Viimane 100 grammi. Pliks-Plaks. Nu-ka, davaika. Ja uhažu, uksest välja, tšuhh. Maitea, 2 minti vist kestis asi. Kopli. Täna on samas kohas avatud esmaklassiline hiinakas, kus suitsu teha ei tohi. Sestap on seal ka vähem külastajaid. Hinnad odavamad kui Mandariinis, toiduvalik ja tase stabiilselt tiba parem (nad tegutsevad mingi 2 aastat juba).

Karjamaa bussipeatuses

Karjamaa bussipeatusest läheb igal hommikul nr. 3 bussi peale üks tegelane kes kes müüb vaheldumisi Leiburi ja Kunstihoone ees pajuurbasid. Hommikuti ikka küsib suitsu teinekord (teab küll, et ma ei suitseta). Krt, igapäev karjub mulle, osta pajuu-urrbasid!, osta paju-uurrbaa-asid!! Üks kord otsingi, imelik hakkab. Kevadelt võtsin talt ühe pundi sinililli kah. Ise seletab: uhh, ole-sa-meheks, saan nüüd ühe koffi võtta... Raamatukogus olen seda tüüpi kah paar korda näinud. Mida teha?, ma olen sest jamast tüdinenud...

--------------------------

Kord kui Endel mul külas käis (jah, seesama vanamees kes ära suri ja kellele ma paar aastat tagasi postfactumi kirjutasin), teadis ta rääkida, et see maja kus ma elan (nagu enamus Stalini klassitsismist Koplis), on saksa sõjavangide ehitatud (mingil määral võib see isegi tõsi olla). Legend pajatas, et vangid ei olla oma eluga rahul olnud. Siis nad mõelnud välja sellise asja, et panevad järeltulevastele põlvedele põranda alla tooreid kanamune... Ah et miks?... Sa vaata, munad, kui ära hakkavad mädanema, plahvatavad... no sa kujuta siis eesele ette, misuke hais sealt välja tuleb. Kesse seals' enam elada saab!? Jaah... suure vihaga panid. Eks neil ka tüdimus peal oli... [Ilmselt ta seda lugu päris välja ei mõelnud... Saksa sõjavangid olid majutatud mingitesse barakkidesse kuskile sinna ketrusvabriku lähedale, mis praegu Baltex 2000 silti kannab. Ja Endel oli nendes barakkides elektrikuks...]

--------------------------

Ühel hommikul oli väljas külm, umbes miinus viis. Üks mees magas bussipeatuses, ristküliti asfaldil. Naba paljas ja käed laiali, nagu teeks kalli-kalli. Helistasin igaks juhuks 112 (läheb veel mädanema). Üks teine kord oli veel, kui mees magas, aga see ärkas üles ja kukkus suitsetama. Ise värises. Life sucks!, täiesti ilmselt. Ega Kopli joodikutest polegi rohkem rääkida. Tüüpiline nali on, et küsivad tänaval 3 rutsi "…dlja pivo". Harvem kohtab, et värisevate kätega tegelane palub *Õllepudeli Avamisteenust*. Pärast lubab lahkelt pika lonksu oma 7,5-protsendisest. Eino, aitüma. Terviseks!

--------------------------

[Ljuba ja Serena irvitasivad ja panivad suitsu ette. (Kahepeale ühe.)]

Jehoovatunnistajad

Neil on seal Puhangu tänaval, või umbes sealkandis pesa mida nad nimetavad "Kuningriigisaaliks", või kuidagi nii. Ilmselt just seepärast kohtab neid eriti sagedasti just Põhja-Tallinnas. Siin on kaks episoodi:

1.
Käin mööda Kopli tänavat. "Zdrastvuitje.. aa.. a' võ na estonskom?" "Mis te arvate, kas elu on parem järgmise kahe aasta pärast?", küsib mees. "Ee, ei ole..", vastan ausalt. "Aga miks?, piiblis on ju on kirjas, et elu läheb paremaks…" Mees nagu tahaks veel midagi lisada, ja sõnab (litaki!): "…no vaadake, eesti keeles mul kahjuks rohkem ei tule..." Teine mees kohmitseb märsi tasku kallal ja võtab sealt välja pussaka juhiseid selle kohta, kuidas asjad paremaks pöörata. "No mul on siin ainult venekeelsed…".. Rehman käega, et "Jaah, okei, pole ullu, olen juba asjaga *kursis*…" Põgenesin.

2.

Eelmisel nädalavahetusel olid tegelased mul ukse taga. Minu kodu ukse taga, mõistate? "TERE!, me oleme täna külastanud juba kõiki Teie maja kortereid. Nüüd tahaksime ka Teile ühe küsimuse esitada." Faak, mul pea vist valutas sel hetkel, ei mäleta täpselt, mida too säravasilmne noormees mult teada tahtis. Õieti, neid oli kaks, teine luuras ukse taga, see käib mul väljapoole... teda kohe ei märganud. Umbes, et "…aga PIIBLIS ju ON *Sellest* kirjutatud!". Pääsesin Vahitorni lektüürina "aktsepteerimise" hinnaga. See on köögis riiulis praegu, kokaraamatu kõrval. Khmm.. Muide, see lugemine võib kohati päris lõbus olla. Üks lugu pajatas sellest, et Sunday Times'i andmeil eraldati Suurbritannias esimest korda üks vangla tiib eakatele vangidele, kuna pensionäridest vangide arv kasvab peadpööritava kiirusega: röövivad ja müüvad narkootikume; aastal 2000 vangistati 1138 kuritegelikule teele siirdunud pensionäri. Jumal näeb ja müristab JUBA HOMME…!! Minu prepareerit liha seevastu läheb järjest pehmemaks ja mahlakamaks. Eile hospitaliseeriti kaks inimest: nad neelasid keele alla. Vahitorn kokaraamatu kõrval pakub oma vaikset mõju ja paneb asjale vürtsi juurde. Nagu ma isegi, päev-päevalt üha parem mees... Onja?

Paljassaare

Kui Tööstuse tänav ära lõpeb, tuleb keerata Sitsi mäest alla, paremale. Trammitee jäägu vasakule. Kui raudteest üle jõuate, oletegi Paljassaares. Ei ole ta nii paljas ühti. Edasi otse-otse-otse... jõuate lõpuks Katariina kaile. Suveõhtutel on seal hea õlut joomas käia ja kalamehi vaadata. Rauast pollaritel on veel lugeda venekeelseid kirju "Frants Krull. Revel.". Tallinna panoraam koos Pirta teega paistab suurepäraselt kätte ja kajakad karjuvad iga ilmaga. Vahel talvel on luiged kaa seal. Kui aega rohkem, on mõtet teha poolsaarele üks rattamatk. Seal on paksult Vene armeest mahajäänud laohooneid ja angaare, hunnikutes traati ja okastraati ning lihtsalt läbu. Päris poolsaare otsas on Tünder, suur-suur. Selle otsa tasub ronida: on veel viimane võimalus visata pilk Tallinna heitvetele, enne kui need merre uhutakse. Kusjuures – tulevad otse taamal asuvast heitveepuhastusjaamast, ei haise, ega midagi (selles mõttes OK; kui tahate mõne asja ära kaotada, nii et ise kah enam kätte kunagi ei saa, ronige sinna otsa ja visake sinna vette...). Ega see turnimine seal lubatud pole, aga keda see ikka kotib.

Katariina kai poole sõites jäävad teele veel mõned kohad. Esiteks: 24h bensukas, kust saab alati külma õlut. Siis tuleb vasakut kätt endine hotell Merihunt (jajah, täitsa nagu Jack Londoni raamatust; seesama maja, mis puuetega inimeste turvakodu ette jääb, momendil täiesti tühi... öö maksis seal kunagi ~35 eeku, teki sai, linasid mitte; mitte et ma seal ööd oleks olnud, aga kord huvi pärast küsisin). Merihundi baar oli suur ja ruumikas, ehtne klikiaegne läbukoht... Paremat kätt on kogu aeg kraanad ja laod. Mõne aja pärast on tee ääres vasakut kätt üks salapärane valge maja, aknaluukidega, ukse kohal punane sirm. Paistab mahajäetud olevat... teadagi, mis kohad need punase sirmiga kohad on. Noh, ja edasi tuleb veel üks üllatus: vahetult enne kui tee auklikuks läheb on paremat kätt... kohvik – piljardisaal. Sees pole käinud, aga väljast paistab täitsa eurokas. Seal kõrval keset võsa on veel kalastustarvete pood, kah täitsa viisakas. Nubljää, ei usuks, kui oma silmaga poleks näinud. Selle kõrval mingid endise aiandi varemed... Edgari linnavalitsusel oli kunagi plaan pool Paljassaarest teha tööstuspargiks ja teisele poolele rajada linnukaitseala... Ma ei tea, mis sellest plaanist tänaseks saanud on.

--------------------------

[Ljuba ja Serena korjasid klaasikilde ja vigastasid üksteist. Sai palju nalja...]

[Aga vahel meeldib Ljubale ja Serenale hoopis keraamikatehase varemetes kala püüda ja vesta üksteisele lugusid vanadest headest aegadest...]

Kuidas me KO-ga bordelli sattusime

See on niivõrd naljakas lugu, et ei saa jätta rääkimata. Kolisin Koplisse 2000. aasta sügisel. Minu maja vastas, viiekordse hrustšovka seinal oli kinnitet silt "SAUN*BAAR". Miss-iganes, asi nõudis ekspertiisi. Ühel sügisesel õhtupoolikul, kui tuul väljas juba värvilisi lehti tavatses peksta, sisenesime KO-ga nimetatud asutuse uksest. Eimidagi. Tavaline korter. Elutoas vaatas pere eurosporti, vanaisad mängisid malet, üks mees luges nurgas raamatut. Vanaema kudus sokki, sulistas varbaid kuumas vannis ja jõi piima meega. Tõsi, idülli rikkus vaheseina sisse ovaalikujuliselt, ilmselt ketaslõikuriga tehtud "ekraan", kus omakorda käimiseks väike avaus. Selle tagant paistis lett, kust sai tellida Mahu õlut, (6.-) ja soolakala (~3.-). Sisenedes, paremat kätt oli veel miskine "Banketisaal", aga et see oli parasjagu lukus (näppisin ära), ei morjendanud kah eriti. Enam-vähem kõik. Ahjaa. Müüjatar oli ebatavaliselt kole ja paks naine.
[…]
Läks mööda paar-kolm nädalat ja Postimehes ilmus lugu pealkirjaga "Politsei leidis baari tagatoast lõbumaja":
/…/

Reedel, 13. oktoobril nõuavad politseinikud, et naine avaks baarileti taha kaduvas koridoris ukse, mida ehib kahe knopkaga kinnitatud silt "Banketisaal". Jekaterina seisab aknakesega puitukse ette nagu müür ega lase juhtivinspektor Küllike Laiust edasi. «Siin pole kedagi, uks on lukus,» kinnitab vene keelt kõnelev baaridaam, kes teeb siin ka koristaja ja nõudepesija tööd. Viimase kvaliteeti näitavad letile laotud eri mõõtu «pestud klaasid», mille põhjas paks valge sade.

Kui Laius siiski järele ei anna, teatab Jekaterina, et tagaruumis on inimesed, aga neid ei tohi segada. «Tulid kaks neidu ja noormeest. Puhkavad,» selgitab naine käega vehkides. «Devotshki, sdesj paliitsija,» kisab ta hetke pärast ukse poole.

Uks avaneb siiski. Noormees peidab näo saunalinasse. «Banketisaal» on sisustatud peaasjalikult voodite ja diivanitega. Järgmises toas näevad politseinikud kaht alasti naist, kes seisavad keset ruumi, mille ühes seinas on dushsh. Mustadel nahkpatjadel põlvitav noormees keerab näo seina poole. Priske poolpaljas Tatjana (24) itsitab. Nääpsuke Alla (36) jookseb eestuppa, kust leiab kõigepealt oma prillid. Kuni naised riietuvad, vaatab politsei ringi. Laual tuhatoosis vedeleb kasutatud preservatiiv, samasuguseid on lillepotis ja prügikastis.

Ankru baari lõpp

Uksest tormasid sisse ninjad. Petja röhitses ja lõi käega. Ninjad lendasid kahte lehte. Ljohha ütles, et nad on kõik süldist... Ärakalleranud inimesed! Nonoh, ühmas Petja. Frivoolne võbelus läbistas õhku rulluvate lainetena. Petja ja Ljohha võtsid pitsikese. (Järgneb vaba tõlge.)

Petja: "---MAAILM VÕNGUB ju niikuinii, mis vahet siin on… ---miks me joome?"
Ljohha: "---sellepärast joomegi, et ---*võngub*…"
Petja: "---a' persse sellega, LAS VÕNGUB"
Ljohha: "---noh, persse sellega, JOOME!"
Petja: "---mis vahet siin on?"

Siis valitses mõnda aega vaikus. Petja ja Ljohha jõid nohisedes ja kukkusid siis pikali.

--------------------------

[Ljuba ja Serena ei suutnud nende mehelikele võludele vastu panna.]
Pärast seda Ankur plahvatas.
*

--------------------------
[Ljuba ja Serena on nüüd taevas ja teevad --auh--auh!!--auh! auh!hch-kchh!!!…]

Loo lõpp.
No tegelikult ei ole, aga ma ei viitsi sellest lihtsalt rohkem kirjutada.
Nii et ikkagi lõpp.