Hiljuti oli mul ebameeldiv võimalus vaadata filmi "10000 B.C." Reklaam oli väga paljulubav. Film, mis räägib koopainimestest, mammutitest ja nuiadega tümitamisest - mis saaks viltu minna?

Aga võta näpust, õudsalt sitt film oli. Esiteks olid kõik tegelased täiesti kohatult kaasaegsete mõttemallidega, rääkisid täiesti soravas inglise keeles ja väljendasid keerulisi mõtteid, hoolimata sellest, et neile on lapsest saati nuiaga pähe taotud. Teiseks oli pool süzheed laenatud Apocalypto'st ja filmi tegevus kaldus mõne aja pärast mingite Mu või Atlantise järeltulijate ülesehitatud kõrgkultuursesse fantaasialinna. Ja teine pool züzheest oli unustatud üldse valmis kirjutada. Fuck off, mitte sellist filmi ei tahtnud ma näha.

Järgmine loogiline samm oli muidugi mõelda, et mis siis parem film oleks. Ja ennäe, mitu kandidaati tuli meelde.

One Million Years BC (1966)

Hammeri stuudio kuuekümnendatel tehtud animatrooniliste dinosaurustega fantaasiafilm. Ka sellel filmil pole tegelikkusega midagi pistmist, sest inimesed ja dinosaurused ei elanud ju koos (välja arvatud Arthur Conan Doyle'i "Kadunud maailmas", muidugi). Aga Hammeri stuudio ei ole mitte iialgi soovinud olla ajalooliselt või teaduslikult pädev, nii et neile võib selle isegi andeks anda. Küsida, kas inimesed ja dinosaurused elasid koos, on sama hea, kui küsida, kas lehmad lendavad. Vastus on mõlemal juhul: keda see huvitab. Pealegi näevad maadlevad dinosaurused välja palju lahedamad kui kiilakad, konksus küüntega Atlantise preestrid.

Muidu jah, on filmi vaadata võib-olla natuke igavam kui filmi legendaarsus tundub lubavat. Sest ehkki siin saavad tõepoolest kokku mitu kuulsat nime, on tulemus veidi kohmakas. Vaatamist on siiski omajagu - Hammeri stuudio teada-tuntud värvikirev filmitegu, teiseks peaosatäitja Raquel Welch'i napid kostüümid, lisaks Ray Harryhausen'i eriefektid.

Kõigepealt Harryhausenist: tema oligi see nukumeister, kes dinosaurused - väheke värisevatel jalgadel, aga ikka päris muljetavaldavalt - liikuma ja kaklema pani. Kui Berliinis käisime Dead Mooni kontserdil, siis sai külastatud ka suurt kinomuuseumit Sony keskuses. Seal oli üks saal pühendatud Harryhauseni stuudio tegemistele (Jason & The Argonauts, Clash of The Titans jne - filmid täis igasugu koletisnukke). On tõsi, et animeeritud koletised torkavad ekraanil veidi silma, sest nad alati - hoolimata teostusest - jõnksutavad veidi ja ega siin alates King Kongi 1933. a ekraniseeringust kvalitatiivset edasiminekut pole olnud. Isegi veel 1986. aastal näeb Tähesõdade Return of the Jedi filmis Endori lahingus, kuidas Impeeriumi AT-ST Walkerid äratuntaval nukukõnnakul ewokitega rinda pistavad. Aga ma ei nurise ei Harryhauseni ega ka ILM'i mehhaaniliste kollide üle, sest õigupoolest on arvutiga tehtud elukad sama vähemusutavad. Nad liiguvad jälle teist äärmust pidi - liiga sujuvalt... Ja nukud võivad olla vägagi elavad - nagu kunagi Hardi Volmer ja Riho Unt demonstreerisid, pannes omavahel vanas veskis võitlema varesed ja rotid.

Raquel Welch jällegi tõi ürgajafilmidesse tänuväärse traditsiooni - hoolimata sellest, et filmide tegelased on puu otsast just viis minutit tagasi alla tulnud ja suhtlevad üksteisega eelkõige urahtuste ja peeretuste vahendusel, leidub nende seas alati mõni blond tshikk, kes napis kostüümis ringi lippab. Raquel Welch ongi selle filmi kõige tuntum aspekt ja kui eriefektide mõju on aeg kahandanud, siis tema esinemine püsib jätkuvalt kõrgel kunstiväärtuslikul tasemel.

Clan of the Cave Bear (1986)

Esmapilgul ei oskaks kahtlustadagi, et see äärmiselt naiivset muljet jättev film on valminud täiesti lugupidamisväärse ja paksu romaani põhjal. Ning kuigi film ise on päris tõsimeelselt tehtud ja siin on isegi omajagu pingutatud ürgaegse meeleolu loomisel, kaob see kõik peaosatäitja Daryl Hannah'i varju, kelle pikad blondid lehvivad lokid ja muud kunstilised väärtused torkavad teda ümbritsevate neandertaallaste seast silma nagu teletorn botaanikaaiast. Jah, see film peab kajastama vastuolu ja -seisu kromanjoonlaste ning neandertaallaste vahel, kuid hetkest kui selgub, et konflikti ühel pool seisab blond neidis, kellest kasvab kaunitarist amatsoonsõdalane ja tema vastu astub punt karvaseid kirpudest näritud paganmetalliste, ei jää vaatajal muud üle, kui kannatlikult filmi lõppu oodata. Ja see on õudsalt pikk ja aeglane lõpp.

Kui te ei ole just kogu oma vaba aega veetnud Ingmar Bergmani filmide seltsis, siis peaks Daryl Hannah olema üsna tuttav nimi. Blade Runner'is oli ta android, komöödias Splash (mis oli minu põhikooli-aastate aegu vaat et Kõige Naljakam Film Maailmas) mängis ta näkki ja siin on ta siis ürgnaine. Kõik üsna teksti- ja näitlemisvabad rollid. Tema rollide nimekiri on selle poolest legendaarne.

See, et mulle Splash meeldis (porgandpaljas Daryl Hannah jalutab mööda linna, lisaks nabaalused naljad ja muu kaheksakümnendate kila-kola), on mu halvastivarjatud saladus. Clan Of The Cave Bear paraku ei paku isegi selliseid odavaid rõõme, vaid ainult pikka ja aeglast vaatemängu. Filmi absurdne lõpp - arveteklaarimine neandertaallaste ja blondi beibe vahel - vaid kinnitab seda, et selle filmi vaatamiseks kulutatud aeg on raisatud aeg. Positiivsena võib seevastu välja tuua, et filmis on omajagu ürgseksi, mis - nagu ka järgmisena kõne alla tulevas filmis - näeb välja eelkõige koomiline.

Quest For Fire (1981)

Kui vaadata elus üksainus film mammutite ja karvaste inimloomade teemadel, siis see on kahtlemata parim valik. Lugu ise peaks eestlastele hästi teada olema, sest selle aluseks olnud JH Rosny-vanema romaan "Võitlus tule pärast" on ilmunud "Põneviku" sarjas. Nagu arvatagi, on see rohkem põnev kuivõrd teaduslembene romaan, milles kangelaslikud metslased püüavad hõimule tagasi tuua kaotatud tule. Sama jutu põhjal valmis kunagi ka "Pioneeris" avaldatud Raivo Järvi legendaarne koomiks, mille hoogne joon ja võitluslik sisu on eesti koomiksikunstis ületamatuks jäänud.

Aga film pole üllatusena mitte niivõrd põnevus- ja tegevusrohke, kuivõrd väikestviisi antropoloogiline. Rezhissöör Jean-Jacques Annaud uuris teemat päris põhjalikult ja taotles eelkõige realistlikkust, eelkõige muidugi nii, nagu tema tõetruudusest aru sai. Igatahes üritas ta jääda teaduslikult usutavaks. Kas see õnnestus või mitte, tont seda teab, sest tulemuseks on ikkagi hulk karvanägusid, kes liipavad nahkadesse riietatult ringi ja teevad ahvihääli. Tõepoolest, peale algustiitrite ei ole filmis ühtegi meile arusaadavat rida dialoogi. Jajaa, kuid need polegi lihtsalt ahvihääled, vaid spetsiaalne metsmehekeel, sest Anthony Burgess ise palgati neandertaallaste keelt välja mõtlema. Nii et arvestage, et kui peategelane ütleb "uuh!" siis mõtleb ta tõenäoliselt "moloko".

Ron Perlman, tänapäeval tuntud kui Hellboy kehastaja. Siin filmis ilma meigita.

Quest for Fire - nagu pealkiri peenelt vihjab - keskendub kolme metsjeesuse teekonnale tule järele. Film kulgeb väga aeglaselt, sama aeglaselt kui peategelaste mõte, ent kui filmi piisavalt sisse elada, siis igav ei hakka. Muide, neandertaallased võivad olla muidu igatpidi kentsakad, aga peategelane on parimaid kaasaja traditsioone arvestades ikkagi blondide juustega. Sama blond metslane võidab ka ürgnaise südame, millega kaasneb omajagu ürgseksi.

Erinevalt Million Years BC filmist, on siin loodusjõud mõnevõrra tagasihoidlikumal positsioonil. Lõvid ja hundid on näljased küll, aga eepilisi odadega sorkimisi ja paljakäsi lõvikägistamisi sellest filmist ei leia. Selle asemel istuvad meie sõbrad neandertaalid kannatlikult mitu päeva puu otsas. Kuni lõvid ära lähevad. Nii et tegu on üsna vagura stseeniga, kuid see-eest näeb välja väga usutav. Seevastu kohtumine mammutitega on hoopiski õilistav kogemus ja mammuteid näidatakse õilsate (ehkki väga karvaste) elajatena, kelle usalduse metslased võidavad. Kahtlemata filmi üks mõjuvamaid hetki.

Filmis on kokku neli suguharu, igaüks erineval arenguastmel. Meie mõistes inimesed on neist vaid üks hõim. Vähem arenenud suguharud armastavad väga suuri nuiasid, halba hingeõhku ja vaenlast kõvasti materdada. Samuti inimliha, röövretki võõrastesse küladesse ja loomulikult head valusat lõket. See mis neil mõistuses vajaka jääb, teevad nad tasa agressiivsusega ja oma jäsemete haardeulatusega. Ultra-violence (nende keeli UUK-UUK-UUK) on au sees.

Inimeste suguharu seevastu kaunistab end poriga, elab soos ja silkab porgandpaljalt ringi. Tundub ilmne, et neandertaallastest Ulami hõim, kust meie peategelased pärit on, peaksid selle evolutsioonilahingu võitma, aga võta näpust. Meie põlvneme hoopis porinärijatest.

Igatahes 5+ film. Muide, tegu on ühe mu lemmiknäitleja Ron Perlmani esimese filmirolliga. Ja selleks sai neandertaallase osa. No kes oleks võinud seda arvata??

Ice Age (2002)

Haha. See film on 1) realistlikum 2) usutavam 3) parema stsenaariumiga 4) igas mõttes parem kui eelnevalt jutuks tulnud filmid, "Quest For Fire" välja arvatud. Mis ütleb kogu temaatika kohta nii mõndagi.

Mammutid, ürgaja ülimad elukad. Aga Ice Age'i mammuti nimi on... "Manny"!? Manny, mitte "Mörrder" või "Mõrrv"? WTF, nõrk, nõrk.

***

Kuigi Raivo Järvi koomiksitega ajakirja "Pioneer" eksemplarid on vajunud kuhugi vanapaberiladude hämarusse, on Eestis ürgaja populariseerimisel tänuväärset tööd teinud kohalikud multiplikaatorid, ja Heino Parsi "Välek Vibulane" (1980) on läbi aastakümnete olnud ETV "meil ei ole mingit programmi millega terve päev täita LOL" säästukavas. Kuid pole hullu, sest tegu on hea filmiga, mida kõlbab ka mitu korda vaadata. Ja filmis on ka - nagu õigele ürgfilmile kohane - eepiline mammutiküttimise episood. Nukufilm andis väikese tekkeimpulsi kohalikule surf/instro-kollektiivile "Mammut", kuigi ansambel lagunes vist moodustamisega umbes samaaegselt. Igatahes pole neist midagi kuulda kuigi väga hea oleks kuulda.

Samuti astus paar aastat tagasi lavalaudadele Jan Uuspõld sooloetendusega "Ürgmees", Kes nägi selles etenduses palagani, kes mitte, aga etendus veenis mind lõpuks Uuspõllu talendis. See, kuidas mees suutis üksinda üle tunni aja suurt saali oma kontrolli all hoida, oli vinge. Tegu oli üsna lihtsa, kuid mõjusa monoloogiga, kus vaevatud peategelane püüdis eluga toime tulla ja unistas aeg-ajalt sellest, et kui saaks koopamehe instinktidel võimust võtta, et siis oleks hea. Tegelikult, nagu me teame, lõppeks see romantiline ürgelu talve tuleku ja kannibalismiga.

Muidugi kirjutas keegi loll sellele veel pärast ka järje - "Ürgnaine". Tundub, et koopakaru klannil algab uus võitlusraund, naised meeste vastu, woo. Formaalselt on "Ürgmehes" jah juttu meeste ja naiste suhetest, aga tegelikult on ürgmeelsus hoopis midagi enamat - seotud mammutite, ookermulla ja laibamatuste, hammastega kontidelt pooltoore liha rebimisega, öösel lõõmava tulega, mille ümber su kolleegid ooga-booga karjuvad ning varajase surmaga, mille põhjustab kas tüüfus või näljase lõvi käpa hästisihitud nätakas. See ongi ürgelust unistava eskapismi mõte ja eesmärk - ürginimesena ei lähe elu mitte kergemaks, ent läheb lihtsamaks.

Põhimõtteliselt sama teema oli The Kinks'i geniaalses loos "Apeman", milles küll ei soovitud põgeneda naiste, vaid tuumasõja ja muidu moodsate aegade eest.

'Cos the only time that I feel at ease
Is swinging up and down in a coconut tree "

* * *

Paar rida ka ürgmuusikast. Ega me ei tea, mis muusika vanadel aegadel koobastes kaikus. Aga rokenroll ja koopainimene käivad kokku nagu kivi ja kirves, sest kuna rokenrolli peeti vanasti primitiivseks ja loomastavaks muusikaks, siis hakkasidki bändid end ürginimestega samastama. Katsume siinkohal mitte vaimusilma ette manada pilte leoparditäpiliste niudevöödega kitarrikangelastest, vaid mainime lihtsalt, et garaazhipungis on koopakargamine (läänekeeli kui "cavestomp") alati lugupidamist leidnud.

Eestist tuleb veel ära mainida üks KO poolt kunagi soovitatud bänd - Neoandertals, kes teevad tõepoolest päris inimsooeelset mürglit. Iseenesest, kuna ma olen teisest suguharust, mind see muusika väga ei loksuta, kuid pärast Quest of Fire vaatamist olen ma täiesti nõus uskuma, et tegu ongi neandertaallase mõnumuusikaga. Ja päris kindel, et kui näiteks Metsatölli vms folkhevimetalli peale vanad eestlased ilmselt vaid nina kirtsutaksid, siis Neoandertalsi rõõmus ragistamine paneks eelajaloolise sihtgrupi vägagi tõenäoliselt vaimustusest üksteise kolpi kaigastega sisse peksma ja naabri kerelt karvatutte kitkuma. Sest tänapäeva teadusele teadaolevalt ei ole mingit alust Neoandertalsi muusikat (või kuidas seda nüüd nimetadagi) mitte pidada autentseks inimeelse ühiskonna eneseväljenduseks.