Seoses vastikute ilmade jätkumisega tuli mõte oma elamist laiendada. Seejuures otsustasin lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja lahendada samas juba ajudele käima hakanud prügisortimise mure.

Mõte hakkas idanema betoonikotist, mis seisab mul toanurgas juba sellest ajast, kui viina sai talongiga. Kangema kraamiga äritsedes sattusin ühe ehitusmehe otsa, kellel raha üldse ei olnud. Saime kaubale koti betooni eest.

Istusin nüüd kodus ja silmitsesin seda kotti. Aju puhkas, läbi seina kostis naabri kopsimist. Ei tea, mida ta seal kogu aeg kopsib - ja ausalt öeldes eriti ei tahagi teada. Varem käis närvidele, aga nüüd olen juba harjunud ja ei pane tähelegi - nagu seinakell. Las ta kopsib pealegi, vähemalt ei valitse meie majas kurjakuulutav vaikus. Hea on teada, et naaber teeb tööd, mitte ei plaani näiteks minu surma. Ehkki jah - ega see kopsimine tingimata töötegemist tähenda. Võib-olla kopsib niisama või selleks, et mulle närvidele käia. Tutkit, brat! Mina juba närvi ei lähe.

Nagu igas moodsas elamises, on ka minu kodus palju igasugust prahti. Strandberg rääkis kunagi, et kohupiima saab ehitusmaterjalina kasutada. Tegelikult saabki, aga mitte ainult kohupiima - igasuguseid jäätmeid saab kasutada! Sellest Strandberg millegipärast ei rääkinud. Alles see oli, kui ta andis pressile intervjuud poriloigus seistes, seljakott seljas. Nüüd istub Riigikogus perset laiaks ja ei tee väljagi, et jäätmekäitluse mure on rahva seas suurem kui eales varem. Eestlane on ehitaja rahvas ja kui kogu sellest sitast, mis igapäevasest ostlemisest järgi jääb, saaks maju ehitada, vot siis oleksime mäel! Ja mitte Lasnamäed ei pea ma silmas.

Kuidagi nii arutledes tuli mulle meelde, et hoovi peal vedeleb üks hunnik punaseid telliskive. Keegi ei kasuta. Keegi isegi ei märka enam, et nad seal on - aga mina nüüd märkasin. Edasine on juba ajalugu.

Kümne minuti pärast olin juba hoovi peal ja kühveldasin liivakastist liiva. Poole tunni pärast kandsin kive trepist üles ja veel enne päikesetõusu kerkis naabri ukse taha ilus punane telliskivisein. Enam-vähem puhas vuuk. Kui tööga valmis sain, siis läksin oma tuppa ja kuulatasin. Naaber ikka kopsis seal.

Võtsin ühe käega teisest käest kinni ja õnnitlesin ennast saavutatud töövõidu puhul. Nüüd läks vaja mootorsaagi ja bensiini. Sae leidsin voodi alt. Eelmisel talvel ostsin K-rautast - hetkeemotsiooni ajel ja filmi mõju all (ei, mitte "Saag III" vaid vana hea "Teksase mootorsaemõrvad"). Kuidagi nukralt seisis see saag poeriiuli peal, allahinnatud ja tolmune. Mul raha oli ja võtsin ära. Nagu mingi aimdus oli, et see tööriist rajab mulle veel tee õnnele..

Bensiini oli ka. Suvel olin sunnitud bensiinijaamast kankuga tooma, et pükste külge laiaks istutud nätsu eemaldada. Valasin paagi täis, tõmbasin sae käima ja andsin gaasi. Änn-ännn!! Grrrr.

Et mis siis sai, lühidalt. Saagisin naabri seina sisse augu, meeter korda kaks. Paari päevaga kopsis naaber (edaspidi: Töövõtja) selle koha peale ukse. Oma laiendatud elamisega olen ausalt öeldes väga rahul. No ja enda üle võin ka põhjusega uhke olla. Olen korteriühistu esimees, ettevõtja ja Tööandjate Keskliidu liige. Tunnen ennast juba nagu juriidiline isik, plaan on minna börsile..

Tõsi, algul meil oli eriarvamusi. Aga lõppude lõpuks me oleme eestlased, mõistlikud inimesed. Kiiresti leidsime ühise keele. Ütleb ju eesti rahva vanasõnagi, et kes ei tööta, see ei söö. Ja see, mu daamid ja härrad, on sulatõsi. Ei läinud palju aega mööda, kui töövõtja kujundas endale keldriboksist moodsa töökeskkonna. Muide, ta kasutab seda edukalt ka eluruumina. Lasin Ansipi kõned netist välja, et tal õhtul enne magamaminekut oleks, mida lugeda. Nüüd pobiseb mees kogu aeg midagi majanduskasvust ja lubab, et lähme Portugalist mööda. Aga tööd teeb kah - kogu maja jäätmed sordib ära. Muidugi on ta suuteline veel palju enamaks. Panin just ümbruskonna majade trepikodadesse kuulutused, et kes ei viitsi oma prügi sortida, toogu minu poole.

Tetrapakid, kilekotid, hõbepaber, pappkarbid, kaltsud ja ajalehed, sekka mõni vana telekas, kets ja kondoom. Kõik saab puhastatud, kõik saab sorditud ja vedajale edastatud. Hinnakiri on meil väga mõistlik ja konfidentsiaalsus garanteeritud. Osa prügist jätame alles, sellest valmistab töövõtja minu näpunäidete järgi ehitusmaterjale. Mis ja kuidas täpselt, see on ärisaladus. Know-how maksab, palun tellige koolitus ja saage osa edu valemist!

Ühe saladuse võin ma teile avaldada küll. Ma olen nimelt avastanud, et eesti vanasõnad on edu pant. Oma majapidamises järgin neid niisama hoolikalt nagu õiguskantsler riigi põhiseadust. Ja naabrid olen õpetanud neist samuti lugu pidama. "Tänasida toimetusi ära viska homse varna!", "Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal!", "Kes ei tööta, see ei söö" ja "Töö teeb vabaks". Vohh! Meie äris on need väga tarvilised näpunäited. Tööruumis on vastavad sildidki üleval.

See on minu edulugu, palun väga. Nüüd tahaks kuulda teie oma. Ah et mis võiks olla selle moraal? No.. ma ütleks nii. Vanasõnu tuleb austada, kõik muu on puhtalt kättevõtmise asi. Vaja on tugevat tahtmist, sihikindlat tegutsemist ja kübeke õnne. Sest pange tähele, ma alustasin praktiliselt nullist!

* * *

Harri "kommunisti poeg" Mammel (nimi muudetud) on Mari Mammeli (nimi muudetud) poeg. Vt Mari Mammeli kohta