Juuksed kumisesid valust, silmad lõid pilli, kõrvade ees keerles segane saturnaalia kosmograafilisi rõngaid. Ainult et nende tsentraalis ehk keskkohas viirastus kahvatu Saturni asemel värvikas pudel.

Siis hakkas kustki Lähis-Ida - ptüi! - lähismineviku udukogust kerkima unikaalseid või üksikuid memuaare eilsest: kohtumine koolivend Napsbaumiga, minek restosse, iseenesest tühjenevad ja sama kombekalt täienevad karahved, maakera võnkumine minu kamaarinski-tantsu ajal ning lõpuks kaastegevus mingisuguses lennuõnnetuses minu maja kalidoris... Kust tädi Amaalie oli minu maised jäätmed tuppa voodisse upitanud.

Ja nüüd: iga üritus ehk eksperiment tõstatada oma desorganiseeritud organismi hääbus maailmavaluks ja -pöörituseks...

Millistele detailidele plusseerus tädi Amaalie õrn arvamus:

"Kui sedasi jatkad, vennapoeg, kiristad varsti põrgukatlas hambaid, kuna meie siin Kalamajas rõõmsalt jagame sinu maja ja muud varandust!"

Viskas siis mulle paar raamatut:

"Säh ja loe veel enne surma. Ehk päästad vähemalt oma hinge."

Ja oligi läinud.

Oigasin, kogusin jõudu ja mõttevara. Tõstsin siis ühe trükiteose oma tardunud vaimusilmade ette.

Raamat kandis pealkirja "Sõjahüüd". Esimeseks lugulauluks selles oli käskiv jutustus: "Mine ja tee samuti!" See algas järgmiselt:

"Üks mees läks alla Jeeriku poole ja langes röövlite kätte, kes riisusid ta eesli ja riided, andsid veel hoope pealegi ning jätsid ta tee äärde..."

Mine ja tee samuti, kui sa pole võimeline tõusmagi, veel vähem ruttama eeslit röövima!... Seepärast lõin passiivselt käega ja võtsin teise teose.

See oli Karskusliidu "Õnne vaenlane", kust loendasin valikread:

"Kui kahjulik on alkohol, seda tõendab õpetlaste kinnitus, et 7,8 grammist etüülalkoholist jätkub täpselt 1 kg inimliha tapmiseks..."

Mu laubale ja keha spooridele puhkes külm hirmuhigi. Olin ju eile seda inimlihatapjat neelatanud vähemalt 500 grammi! Mu isiklik erikaal on umbes 67 kilo. Seega võis minus säilida veel ainult 3 kg elusolevust! Ülejäänud osa minust peaks juba seaduslikult lamasklema puusärgis, haua, põrgutule ja muude kohutavate perspektiivide ootel... Prr!

Värahtasin kogu kehast. Tõmbasin teki üle pea ja andsin enesele igavese tõotuse:

"Kuivagu mu käsi, kurk ja muud juuresolevad detailid, kui ma veel elu seeski võtan suhu alkoholi. Enam mitte kui üks tilk!"

Rahustatuna kergenenud südametunnistusest uinusin peagi.

Hilisel pärastlõunal äratas tädi mind eineks kitsamas ringkonnas ehk üksinda. Suutsin nüüd vannitoas võtta külma retushshi, jõin sähmaka kraanivesinikku ja tundsin end jälle ligikaudse elusolevusena.

Ent kui poseerusin söögilaua taha lähteasendisse, vallutas mind merehaiguse torm ühes tagajärgedega. Isegi leivatükil sisendatud sinep ei aidanud, purskudes sädemetena silmist.

"Ainsaks arstimiks on naps pipraviina!" tunnetasin.

Tõusin juba... ja ehmununa taastusin toolile.

"Eesav! Alles andsid vägeva vande, ja juba käivad neelud! Kus on su kõva karakter!?"

Korrutasin äsjast tõotust. Söögiisu see ei andnud. Ega vähendanud ka minu südame läikimist. Ent hingel oli kergem ja - peaasi - karakter tundus kindlamana.

Mida vajasin otsekohe. Sest meenus, et siinsamas puhvetikapi paremal riiulil seisis terve kogumik söögialust. Oma ostetud ja tembitud. Muu hulgas ka pudel särtsukat pipraviina...

Foto erakogust, mis selliste piltide koha pealt on äraütlemata rikkalik.

"Mina ei võta neist kas või saja aasta kestes mitte üht tilka!" ütlesin oma minale. Ning läksin hoopis teise tuppa.

Seletamatul kombel ei leidnud ma seal enesele mingit tegelemist. Ainult see tegevusetus, mitte midagi muud, oligi põhjuseks, et tagastusin söögituppa ja nagu eo ipso ehk iseenesest avastasin puhvetkapi ukse.

Ainult tõeline filantroop ehk margikoguja mõistab tunnet, mis mind haaras antud momendil. Silmitsesin kordumatud pudeliterivi - üks ilusam teisest.

Suhu valgus vesinikku. Ja silmadesse ka. Kuid:

"Ptüi! Valan nad kõik kraanikaussi, et igaveseks kaoks kiusatus!"

Enesekindlustuseks sulgesin silmad ja hakkasin pudeleid kaenlasse koguma.

Kas olete kogenud ehk märkeerinud loodusenähtust: niipea kui sulged silmad, hakkavad pimenenud peas mõtted funktsioneerima ikka heledamini. Nii ka minul sähvatas nüüd kohe selge mõte:

Aga sa pead ju kõvendama karakterit, et eales enam ei võtaks tilkagi. Iga rikkumatugi laps teab, et jõud tugevneb vaid pideval trenaazhil ehk harjutamisel. Ei saa ju karakterit harjutada, kui pole harjutusvahenditki!"

Millisel eesmärgil panin pudelid endisse rivvi. Karakteri kõvendamisharjutuste vahenditena.

Jalutades toast tuppa tundsin suurt enesejulgestust. Et: "Näe puhvet tulvil kiusatusest ja pea valust, südamealune nõuab söögialust ka, aga näe, mina ei võta! Karakter on nii kindel, et ei luba."

"Kindel?" seisahtusin. "Aga kui kindel? Niiviisi kindel olla on väga kerge: ise jalutad avalikult, aga pudelid on peidetud kappi. Pane parem pudel lauale, nina ette, harjuta ja näita siis oma iseloomu!"

Mõeldud, tehtud. Käe alla juhtus just too pugukaim pudel pipraviina. Mina toolil, tema laual, nii me põrnitsesime üksteist põlglikult. Suutsin isegi üleolevalt vilistada shlaagrit "Ich küsse dich, Titine". Ning olemine muutus ikka igavamaks, kuna ei tundnud vähimatki kutsumust napsi järele.

"Õigus!" ütlesin iseenesele. "Tõmban pudelilt korgi, aga ometi ei võta tilkagi. Niisugune harjutus forsseerib või tugevdab karakterit veel kiiremini."

Kork väljastus imekergesti, levitades tuppa iseloomulikult lõhnavat aroomi. Mis aina suurendas alkoholivastase võitluse ägedust minu hinges.

"Kardad?" küsisin peagi endalt. "Pudel on avali, aga tunned hirmu et... Argpüks, vala klaas täis ja tõesta siis iseenesele, et sa ei rüüpa. See kinnitab su iseloomu veelgi rohkem."

Valasin. Tõtt ütelda - käsi veidi värises. Aga klaasi sain täis. Ja kohe tuli uus, veelgi sangarlikum võitlusidee:

"See pole mehetegu, ega karastu su juba kindlaks muutunud karakter, kui täis klaas seisab laual su ees, aga sina ei tea ta maitsetki. Parem viska üks ära - aga ainult üks! ning niiviisi näita iseendale ja kogu maailmale, et oled üle kõigist nõrkustest."

Tegingi nii, viskasin ühe ära. Pagana hea maik oli! Ja korrapealt tundsin karakteri olevat juba nii kõva, et ilma edasise ohuta võiks visata veel teisegi... sest topelt ju ei kärise. Nii et - kõvendasin end veel.

Noo-jah. Õhtuks oli mu karakter päris kõva ning pudel tühi, minu kehalisest olemisest aga surnud üle 100 kg, see tähendab - pool minu koosseisust oli surnud juba kahekordselt.

Surm aga, pealegi poolteisekordne, vabastavat kõigist antud tõotustest. Nii et - kuidagiviisi elame edasi.