Kui küsida, mis on see film, mida võib leida absoluutselt iga inimese kodusest filmikogust, siis hetkel on sellele vastata väga lihtne: Ingmar Bergmani "Neitsiallikas". Nimelt paiskas selle müüki Säästumarket ja seda naeruväärselt odava hinna eest, vist 70 krooni. Väärtfilm + märkimisväärne allahindlus = osta! Lihtne ja loogiline tarbimisvalem. Ja nii liginesin minagi südame põksudes ühes SUPERmarketis allahinnatud videokassettide kastile ja viisin koju neli kassetti: "Josie & the Pussycats", "Galaxy Quest", "Asterix ja Obelix" ning "Hedwig and the Angry Inch". Ühtlasi tekkis mul painav kahtlus, kas ma olen sellest valemist ikka päris õieti aru saanud. Aga mis siin keerutada, uurime järgi, mis sest, et kes vana filmi vaatab, sel silm peast välja. Nii et täna tulevad jutuks muusikalised filmid "Josie & The Pussycats" ja "Hedwig and the Angry Inch".

Oh sa. Tuleb tunnistada, et nendeks filmielamusteks ei olnud ma päris valmis.

Josie & The Pussycats (2001)

Mul ei olnud filmi suhtes erilisi ootusi, kuid filmi algus, kus näidatakse poistebändi esinemist, kes laulavad lugu pealkirjaga "Backdoor Lover", oli siiski üsna ootamatu. Heakene küll, satiir või nii, vaatame edasi.

J&TP peategelasteks on kolm tüdrukut, kes teevad bändi "The Pussycats" ja nende liidriks on vastavalt siis Josie. J&TP oli koomiks kunagi 60. aastatel ja nad multifilmistati ka. Multikat ma olen isegi näinud (CNT näitab seda praegugi) ja ausalt, tegu on B-kategooria multikaga nii heas kui ka halvas mõttes. Rohkem halvas. Niipalju kui mina mäletan, tegid nad multikas üsna keskpärast 60-te stiilis rockmuusikat ja kontserdite vaheajal ajasid kurjategijaid taga. Nüüdne filmiversioon kannatab tüüpilise puuduse käes - algsest koomiksist/multikast on väga vähe järele jäänud. Peamiselt ainult kassikõrvade kujuline peaehe, mis bändiliikmete varustuse juurde käib. Ja Josie esinemiskostüümil on saba taga.

Kui filmi sisu kiiresti ära rääkida, siis The Pussycats on täiuslikult edutu ansambel ja keegi nende muusikast ei hooli, kuni äkitselt korjab nad üles suure plaadifirma talendikütt ja pakub neile plaadilepingut, ilma et ta bändi üldse kuulnud olekski. Tüdrukud on loomulikult kohe nõus ja kohe algab bändi suur tähelend.

Aga kurjuse jõud on liikvel ning selgub, et bändi oli plaadifirmal vaja lihtsalt selleks, et müüa teismelistele muusikat, millesse on kodeeritud alateadvuslikud sõnumid teemal "osta toodet X, osta toodet Y". Selleks on plaadifirma maja all - teadagi - suur kelder, kus USA valitsusorganisatsioonid ja meediaärimehed mõnusat koostööd teevad ning ajupesusõnumeid plaatidele salvestavad.

Sõnumite edastamise vahendiks on ansamblid, kes tehakse üleöö kuulsaks ja kui nad midagi kahtlustama hakkavad, leiavad nad oma õnnetu otsa kas lennuõnnetuse või narkootikumide üledoosi läbi. Ja Josie & The Pussycats ongi meediamogulite järgmine suur edetabeliummistus. Kuid loomulikult näevad tüdrukud mõne aja pärast pettuse läbi ja päästavad maailma. See ei ole muide kogu intriig ja ohtralt leidub ka odavat draamat, kuid piisab ka sellest. Filmi lõpp on muidugi õnnelik nagu alati, paha pärib oma palga ja Josie & The Pussycats avastab, et nad suudavad publikut köita ka ilma oma muusikasse salvestatud saatanlike sõnumiteta. Whee.

Ha ha, nii et film on terav kriitika popkultuuri üle, paljastades seda kui võlts see on ning kuidas noorte ajusid pestakse ja nende iseseisev mõtlemisvõime lämmatatakse? Ja-jah, ning Arnold Rüütli uusaastakõned on säravad ühiskonnateadusliku mõtte väljendused.

Kogu see vandenõu näeb lihtsalt õudsalt ebausutav ja primitiivne välja. Kui filmitegijad oma sõnumit "pop is evil" tõsiselt võtsid (võimatu aru saada), siis selle demonstreerimine nii naeruväärsel ja teatraliseeritud viisil annab küll vastupidise efekti. Järgmine kord kui Tõnis Kahu või mõni teine suur "popmuusika kui toode" teooria austaja hakkab rääkima sellest, et Britney Spears või kes ka hetkel populaarne ei oleks, on lihtsalt hästi turustatud fabrikatsioon, siis on täiesti legitiimne vastata, et "sa oled liiga palju Josie & The Pussycats'i vaadanud". Täpselt nagu UFO-uurijale öeldakse, et vaadaku ta vähem X-faile.

Need asjad ei käi ikka päris nii labaselt, nagu filmis näidatakse ja reaalses elus ei kukuta maniakaalset naeru lõkerdavad produtsendid taevast alla lennukeid lootustandvate popartistidega. Vähemalt mitte iga päev. Ei, tegelikud meediasuunajad on vaiksed ja privaatsust armastavad vennikesed, kel on taskus dollaripakk ja ahvikäpp ning "Subtlety is our speciality" rinnamärk kuuerevääri vahele peidetud. Seetõttu J&TP ei parodeerigi mitte niivõrd muusikatööstuse tavasid, vaid teismeliste arusaamu muusikatööstusest, mis selgitab ka, kuidas selline film sellisel kujul üldse valmida sai.

Muide, film on pilgeni täis erinevate kaubamärkide reklaame, väidetavalt kompaniide teadmisel ja täiesti tasuta, et demonstreerida, kuidas tehakse varjatud reklaami. Kuid pigem tundub, et see reklaam arvatavasti töötabki ja olenemata sellest, mis mulje see film teismelisele jättis, suundub ta kinosaalist otse Eviani vurtsuvett ostma. Paus.

Mmm... kaheksa klaasi päevas, siis on hea. Aga kui nüüd filmi headest külgedest rääkida, siis Josie't mängiv Rachel Leigh Cook on päris ilus tüdruk ja, ee.. Rachel Leigh Cook on päris ilus tüdruk. Siiski, päris lahedad kõrvalosad teevad kaks peamist pahategelast - plaadifirma juhtkujud, võltsinglise aktsendiga perfektne (kuid väga kuri) härrasmees ja proua, kelle kirjeldamiseks tuleb lihtsalt nentida, et ta on batshit insane. Pärast selgub, et härrasmees on tegelikult õllekõhuga albiino ja proual on hirmus kõnedefekt. Jällegi, parem kui te täpsemalt ei tea.

Aga muusika? Tahad või ei taha, aga Josie & The Pussycats kõlab väga hästi. Kuna tegevus on viidud kaasaega, siis on kuuekümnendate rock üle parda visatud ja J&TP mängib hoopis pop-punki. Ja väga hästi mängivad ning filmi vaatamise asemel soovitaks hoopis muretseda selle soundtrack (ettevaatust, sealt leiab ka poistebändi DuJour, kelle lugu "Backdoor Lover" juba eespool mainisime). Niipalju ma tean, et J&TP liikmeid kehastanud kaks näitlejat Rachel Leigh Cook ja Rosario Dawson, samuti kolmas J&TP liige Tara Reid, isegi omandasid mingeid pillimängu põhitõdesid, aga minu teada mängisid-laulsid lood stuudios sisse ikkagi päris muusikud. See on selline äärmiselt kõrvasõbralik pop-punk, üsna kiire ka ning mõned korrad kannatab kuulata küll. Igaks juhuks märgin veel expressis verbis, et punkiga ei ole sellel filmil rohkem midagi pistmist. J&TP kui bänd on samapalju punk nagu J&TP kui film on vaadatav linateos.

Võiks ju sellest filmist veel rääkida, näiteks seda, et komöödia kohta on tegelaste tekst kahtlaselt mittenaljakas ning et, eriti filmi lõpus, on nii suured süzheeaugud, et neid võiks silohoidlatena kasutada, aga pole mõtet. Kokkuvõtvalt: sitt film, aga päris lahe soundtrack. Kas ma vaataks seda uuesti? Ma olen neli korda näinud filmi "Bring It On", nii et vastus on ilmselt etteaimatav.

Hedwig & The Angry Inch (2001)

Kui esimesed kümme minutit mööduvad filmi üle naerdes, ei tähenda see kohe kindlasti head. Kuidas filmist jäänud muljet nüüd sõnastadagi. Äkki nii: neitsi Maarja ja seitsme pöialpoisi nimel, WTF?!

Film ise on muusikal ja selle stsenaristiks, rezhissööriks ja peaosaliseks on tunnustamata geenius John Cameron Mitchell. Ta on üks äraütlemata edev inimene, kes selle filmi ongi teinud lihtsalt enda näitamiseks. Hedwig & The Angry Inchi alapealkiri võiks ka olla "10 põhjust, miks vihata rock'n'rolli". Kasseti tagakaanel on esmapilgul süütu väide, "Fantastiline soundtrack ja suurepärased näitlejatööd teevad HEDWIGIST meie ajastu tõetuu rock'n'rolli ajaloo tõlgenduse". Kui seda tõe pähe võtta, saame teada, et rock'n'rolli ajaloo on tegelikult kujundanud Ida-Berliini transseksuaalid, kes abielluvad USA armee seersantidega, tulevad USA-sse, hakkavad bändi tegema ja saavutavad kuulsuse vägevate parukate, võltsripsmete ja ohtra jumestuse abil, mida kulub päevas rohkem kui surnukuuris töötaval balsameerijal terve kuu aja jooksul.

Nii ongi, sest filmi peategelane Hedwig on tegelikult soomuutmisoperatsiooni läbi teinud Hansel. Paraku soovahetus päris hästi ei õnnestunud ja nii ongi tal püksis üksainuke, kuid see-eest väga angry, inch. Teine peategelane on Hedwigi suur armastus, nooruk kunstnikunimega Tommy Gnosis (Just. Tommy f'n GNOSIS), kellele Hedwig õpetas igasugu kelmikaid glamrocki trikke (detailid jätan lugeja kujutlusvõime hooleks), aga kes pärast Hedwigi angry inchi avastamist ehmunult põgenes ja soolokarjääri alustas.

Aga mitte see teema pole filmi peamine probleem, vaid tegelikult ikkagi muusika. Glam rock, ugh. Pärast esimese loo ärakuulamist (kus Hedwigile sekundeerib pikki kitarrisoolosid ja vägevaid taustakoore jumaldav hevibänd) leidsin ma palju rõõmu ja lohutust FastForward-nupust (Disclaimer: kui teile selline muusika mingil põhjusel meeldib, siis pakub see film märgatavamalt rohkem lõbu). Ja neid laule tuli veel ohtralt. Lisaks glam rocki rõõmudele saame kaasa elada Hedwigi seksuaalse identiteedi otsingutele ja nagu sellest veel vähe oleks, on filmis ka poliitiline aspekt, mis räägib meile üsna naiivselt Berliini müüri ehitamisest. Ja kuidas nigel rock'n'roll seda müüri lammutab.

Aitäh John Cameron Mitchell'ile, kes on innukalt üles soojendanud viimase kui kuramuse rock'n'rolli klishee, mis on vahepeal õigusega pipramaale maetud ja kes demonstreerib meile uhkelt oma naeruväärset rokitsirkust. Laulud, mille sõnum on, et pane parukas pähe, tuimestusjumestus näkku, sädelevad rõivad selga ja hõissa lähme peegli ette rukist lõikama ja rock'n'roll-karaoket tegema. Muide, üks laul põhineb ühel Platoni dialoogil (jajah, ma tean seda, sest muidugi loen ma iga päev Platonit... aga võib-olla ka mitte ja IMDB lihtsalt kuvas mulle rohkem infot kui oleks tarvis olnud). Aga see puudri- ja roosveehõnguline ekskursioon filosoofia ajalukku ei muuda filmi heaks. Küll aga, huvitava kõrvalnähtusena, muudab see Platoni halvaks.

Heakene küll, The Rocky Horror Picture Show on paratamatu kuriositeet filmi- ja rokiajaloos, mille ma veel kuidagi välja kannatan, aga kõike seda uuesti Hedwigi esituses läbi elada, tänan ei.

Ja mis transseksuaalsusesse puutub, siis see film peaks vist meie silmaringi avardama ja teadvustama seksuaalvähemuste probleeme või mis iganes. Paraku on nii, et Hedwig & The Angry Inch kinnistas veelkordselt minu eelarvamusi, mille kohaselt sellised inimesed a) armastavad jubedat muusikat ja b) nende riietumiseeskujuks on Elton John. Kuni gei- ja muude selliste kultuuride alustaladeks on The Village People ja "It's raining men, hallelujah", jäävad minu eelarvamused nende suhtes paratamatult alles.

Muide, et asi oleks segasem, siis päris lahe USA protopunk-kollektiiv The New York Dolls sobiks väljanägemiselt kaunistama iga glamrock-teemalist plakatit. Mine võta kinni, kuigi nende muusika pole Hedwigi tigeda tollikese üminatega võrreldav. Aga see oli seitsmekümnendatel, kui jälgid rõivad oli elunorm. Kuid Hedwig eksisteerib samas sajandis kus meie. Lubage korrata: Glam rock = halb mõte.

Hm. Sellised filmielamused siis. Vaadata ei soovitaks neid filme kellelgi, kuid kui on kange tahtmine jälgida turvalist ja igavavõitu komöödiat teismeliste muredest muusikatööstuses, siis oleks natuke, kuigi mitte väga, parem valik hoopis film "Empire Records" (kuigi J&TP soundtrack on parem). Ja kui seksuaalvähemused huvi pakuvad, siis on raske leida lõbusamat filmi kui "Lust In The Dust", kuigi ma ei usu, et seda enam kunagi telekas näidatakse.