Kõiksugu asju siin ilmas toimub ja mitte midagi ei saa aru. Näiteks tulevad inimesed kokku heade mõtetega Hiiumaale mineku asjus, kes tahab minna puu otsa maja ehitama, kes tulevase tearilavastuse jaoks inspiratsiooni koguma, kes oma esimest suvepuhkust nautima. Kõik on kaunis, kõik laabub. Autosse ja padavai linnast välja. Kaspar teab veel rääkida, et tema elus on kõik halvad asjad linnast alguse saanud. Nõustume ja lisame, et see va elutempo on linnas vale, lisaks liiga palju infomüra, mis segab selget mõtlemist jne. Kriitikal ju pole piire, kui on mida maha teha.

Paraku on kõiksus ebatäiuslik ja esimene mõra tuli esimesel kilomeetril esimese õllepudeli avamisega. Minu jaoks olid ilusad illusioonid veel reaalsed, kuna olin autoroolis ning seal ma teatavasti õlut ei joo. Aga paraku on ka nii, et ega see headus polegi alati nii hea. Ja meiega oli kaasas üks hea inimene. Kel süda suur ja lahke nagu universum. Ja ta märkas et ka mina, kõigele vaatamata ihkan ka õlut juua. Aga ega temagi nii omakasupüüdmatu polnud, nimelt on tal küll juhiload, kuid puudub piisav sõidukogemus. Minul jälle janu ja sõidukogemust ülearu. Vahetasime siis kohad. Mina joon õlut ja tema praktiseerib autosõitu. Lihtne. Ja siis see esimene lonks külma õlut. Kogu see mineviku koorem justkui langes õlgadelt.

Kõik need magamata ööd ja Kaspari rõdu ehitusest tulenevad edasised sündmused olid just kui peoga pühitud. Edasi läks kõik tagaspidi just kui lepse reega. Istusime praamis, õlu aiva voolas ja jutt ka. Ja siis Kaspar teadis seal rääkida, kuidas ta Jaapanis neli päeva ilma magamata jõi. Ja mis tagajärjed sel olid. Nimelt saavutas ta selle nelja ööpäevaga sellise kogemusepagasi, mille nimel üks rea-budamunk peab vaeva nägema terve elu. Zen-kogemus nelja päevaga, kas pole vahva? Taavi teadis jälle õlle kõrvale rääkida, et piisav kogus alkoholi lahendab kõik probleemid. Mihkel, juba kogenum mees, andis mõista, et ei maksa selle va vilusufeerimisega asju liialt keeruliseks ajada ja pigem võiks keegi järgmise õlle järele minna. Monika jällegi oli lihtsalt rõõmus, sest polnd ta see aasta eriti linnast välja saanud. Mina nõustusin leplikult kõigega, kuna avastasin praamil koha, kus ilma sabata õlut sai osta. Seda kohta aga ma teile ei ütle. Tempo kasvas. Praamilt Kärdlasse, sealt uued joogid ja liha lõkkel praadimiseks. Siis Luidjale ja edasi nagu polegi midagi mul rääkida, mälestusi napib. Läbi udu nagu mäletan et tapsime läbi interneti kuulipildujaga ameeriklasi või midagi seesugust.

Hommikul kohe uued õlled sisse, et pärast ei oleks piinavalt valus. Ehk nagu Helena isa teadis õpetada: kiilu tuleb ikka kiiluga lüüa. Nii läkski. Ei olnudki hirmus. Väga ilus hommik (hea ikka kui pood on lähedal). Püstitasime ka päeva eesmärgi. Õhtul kell kümme on Kassaris "Kukerpillide" kontsert ja sinna me lähme. Kuna õhtu veel kaugel ja Mihklil oli tekkinud tungiv vajadus (igasugu imelikud soovid võivad ikka purjus inimesel tekkida) oma sugupuu järele, otsustasime sõita sinna, kus elab tal mingisugune sugulane, kel sugupuuga on sotid selged. Kaspar oli oma hommikuse vapruse minetanud ja kobis koju koti peale, aga ta ei unustanud meelde tuletada, et me teda ei unustaks kui õhtul peole minek.

Tee oli pikk, ilm oli palav ja ramm oli otsakorral. Õnneks leitsime autopõrandalt ühe ilusa suure pudeli miskit kanget pruunikat jooki. Jägerfroind või mis ta oligi. Kus abi kõige suurem, seal häda kõige lähem. See pruun ja maitsev vedelik süstis meisse uut energiat. Muutusime jälle lõbusateks matkasellideks, see tähendab Taavi hakkas jälle rõvedalt naerma (iga asja peale), mina ronisin sõitva auto katusele, sest isamaa tundus niivõrd kaunis, et patt oli seda mitte kogeda iga oma keharakuga. Ja Monika harjutas muudkui autosõitu ning omandas üha kasvavas tempos liikluskultuuri. Mihkel minetas selle imetabase joogi mõjul huvi oma suguseltsi vastu ning suunas meie tähelepanu järgneva objekti vastu, mil nimeks ,,Pullu Pubi''. Sinna me maandusimegi. Kadakate vahel mere ääre oli suur kuur. Kõhtki oli vahepeal heledaks läinud ning üritasime sealt kuurist süüa hankida. Sealt oli võimalik osta ebakvaliteetset suppi ja rõvedat hamburgerit. Seda me siis tarbisime. Õlut muidugi ka. Ja kena baaridaam oli seal ka. Muudkui naeratas ja naeratas ja naeratas. Kuna pilt hakkas vaikselt uduseks kiskuma, aga õhtu oli alles noor, läksime sinnasamma kuuri taha merre ujuma. Aitas. No vurasime siis Luidjale tagasi, kus meie joomisest väsinud sõber puhkas (olgu õlu talle kerge). Teepeale veel väike osturalli kohalikus kollaseks värvitud kuuris, mille nimeks oli pood ja kust võis osta kõiksugu kasutatud riideid võileiva hinnaga. Meie Taaviga saime enesele ülikonnad, Monika mitu kleiti ning Mihkel lumeleopardi kostüümi. Pittu minek ju ikkagi ja inimene peab ilus olema. Luidjale jõudnuna olime ennast juba joonud neljaks päkapikuks, kelle eest hoolitseb kaine Tuhkatriinu. Ja meie tuhkatriinu valmistas imemaitsva makaroniroa. Kõht täis ja otse pittu, vahepeal ostsime ühest poest õlut ja teisest poest gini. Teepeal tuletas Tuhkatriinu meile meelde, et olime ,,Pullu'' baaridaami ka pittu kutsunud. No käisime siis sealt ka läbi – mõeldud, pärast ei mäleta, aga ikkagi tehtud, nagu öeldakse. Reis jätkus kuuekesi väikses Shkodas.

Vanad rokkarid nagu me oleme, otsustasime, et ,,Kukerpillide'' kontserdile me piletit küll ei osta. Hiilisime kadakate vahelt sisse (nagu vanas heas Soome filmis). Võtsime jällegi õlutit ja Vigri oli ka sääl oma tipii püsti virutanud. Kobisime siis tema indiaanitelki, et alkoholi tarbimisele vaheldust pakkuda. Tegime väikse mitte-indiaani popsu ja maailm läks justkui palju huvitavamaks.

Jutt aiva voolas ja melu kasvas. Mina isiklikult märkasin, et see kena tüdruk kes mu kõrval seisis on ikka väga kena. Vägisi kiskus tantsuks. Taustaks jorisesid härrased Kukerpillid oma lugusid, näituseks; sigaretid ja viinad ning kirglised naised mul elu on tuksi keeranud nüüd..... Siis ostsin enesele õlut ja siis jälle tüdrukuga tantsuks, siis jälle õlut ja siis jälle tantsuks, vahepeal sai külakiigelt ka veel läbi käidud. Siis õlut ja popsu ja..... Virr varr ja virr ja varr. Mitte midagi ei saa enam aru, aga tore on. Hõk.

Ja oligi kontsert otsas. Tagasi tee. Jaa ja veel milline tagasitee. Autosse ma küll ei lähe, vaid jällegi katusele ja see kord ei suutnud Taavigi kiusatusele vastu seista ja oli kõpsti mu kõrval, kättpidi katuseraami külge klammerdunud. Ja kujutle pilti, mis sealt ülevalt meile avanes. Mida tunneb üks purjus Eesti mehe süda, kui ta seda varahommikusse uttu mähkunud kaunist isamaad näeb ja taustaks päikesetõusust punane taevas ja... oeh. Paisuvaid isamaalisi tundeid oli igatahe võimatu talitseda. Ma täitsa usun, et isegi härg ei suudaks sellist isamaa ilu oma õlul kanda. Aga ega me Taaviga polegi mingid teab mis härjad ja õlut ulatati meile altkorruselt aiva juurde. Hakkasime siis valjul häälel oma vaimustust väljendama. Kuna me ühtegi isamaalist laulu peast ei teadnud (laulev revolutsioon oli ju jupp aega tagasi) Hakkasime neid lennult ise välja mõtlema ning samas kandsime nad ka ette. Õnneks peale Monika keegi neid laule enam ei mäleta. Kuidas me pärast katuselt alla saime ja telki magama ronisime, küll ei mäleta.

Hommik. Kohutav. Tõeliselt õudne. Enam kunagi ma ei joo. Ausõna. Järgmisest nädalast algab uus elu. Päriselt ka. Need paar lauset olid ka kõik, mida mu haige ja kurnatud aju suutis genereerida. Aga siis selgus, et ei olegi hommik, on hoopis lõuna. Minu jaoks väga halb märk, sest pean Monika sadamasse viima. Ja ma sain sellega hakkama. Kaspar ja Taavi jäid minust Luidjale vedelema nagu surnud. Ainult Mihkel meie seas hoidis jätkuvalt lippu kõrgel ja kobis poe ette külaparmudega tinutama. Loomulikult jäime me täpselt hiljaks ja Monika praam sõitis otse nina alt minema. Vestlesime siis seal tunnikese elu põhiväärtustest.

Mõtlesin siis endamisi, et ainuke asi, mis mind päästaks ja meelt parandama paneks, võiks olla romantika. Seda asja seal saarel siiski õnneks leidub. Meenus eilne tantsupartner ning see et mu kaabu ta kätte oli unund. Jälle vurasid autorattad ,,Pullu Pubi'' suunas.

Päris sürr. Suures kuuris on lauad ja baarilett. Olen siin. Mängib uskumatult ebameeldiv Eesti sülditümakas. Baariletis teenendab imekaunis hiiu neiu, kellega eile sai kõvasti tantsu vihutud. Tellin enesele kaks kohvi. Minu kõrvale ronib naaberlauast ärajoonud olemisega külamees, joob õlut ja joriseb süldilaule kaasa. Mööda küüni silberdab alaealine, lõhkise mokaga, silmnaähtavalt purjus ja silmnähtavalt identiteedi kriisis ning armuvalus. Laliseb kõva häälega, kuidas keegi teda ei armasta. Küsib minult suitsu ja lubab ennast ära tappa (huvitav miks küll mulle see kõik nii tuttav näib? :) . Ilus tüdruk jälgib teda murelikult. Külamees ei pane midagi tähele ja joob tuimalt õlut edasi. Purjus alaealine muudkui laliseb, et kõik on mõttetu ja ükski tüdruk teda ei armsta. Räägin talle, et enamus asju on siin ilmas enda teha ja ei tasu ennast nii palju ennast haletseda, siis peavad ka kaaskodanikud sust rohkem lugu. Taustaks kostab telekast valjuhäälne lause: Loomade käitumise järgi saab maavärinaid ette ennustada. Minu kõrval olev vaikiv mees on riided seljast heitnud ning kutsub mind ujuma. Ütlen et ei taha, sest meri on liiga soe. Läbi ruumi kakerdab purjus alaealine ning ütleb kõva selge häälega: Minge kõik perse. Mu pea kumiseb ja tüdruk letis on väga ilus. Raadiost mängib "Modern Fox". Unistan ja mu pohmas ajud mõistavad järjest paremini, et algust ega lõppu pole tegelikult olemas. Nina jookseb rõvedalt tatti ja karvad kasvavad liiga kiiresti.

Olen eilsest autokatusel sõidust ja rokkimisest korralikult külmetunud. Purjus alaealine läliseb leti ääres: "She name is Grete" ja nii kümneid kordi järjest. Iiveldab. Mõtlen, et võtan ennast kokku ja kutsun tüdruku peale ta tööpäeva lõppu romantilisele jalutuskäigule. Nii mõnus oleks ju lasta loojuva või siis tõusva päikese kiirtel ennast koos tüdrukuga kauni valgusega üle kallata. Kaunis Grete letis üritab purjus alaealisele selgeks teha, et ta on tegelikult mees. Nad hakkavad koos laevade pommitamist mängima. Vaikne mees on ujumast tagasi tulnud kannab nüüd ülioranzhi särki ning ostab enesele järgmise õlle. Purjus alaealine teatab kõva häälega, et läheb pissile ning kaob. Mina aga muudkui suitsetan ja joon üha uusi ja uusi tassitäisi kohvi. Kaspar helistab ja pärib, millal ma rohelist lähen ostma. Vastan, et ei tea. Mängin Gretega trips-traps-trulli.Lepime kohtamise õhtuks kokku ja lahkun.

Ja oligi sest kuuriromantikast tolku. Ses mõttes, et ei joonudki ma pohmaraviks õlut, vaid kohvi. Olen mõtlev inimene, olukorra peremees ja joomise jätan maha ning alustan uut elu. Otsus vastu võetud ja ellu viidud. Ka Taavi ja Kaspar ühinesid selle ülla ideega. Ainult Mihkel meie seas ei süvenenud meie ideedesse ja hoidis jätkuvalt õlut käes ning jälgis meie loba mõistmatul pilgul.

Lõpp käes.