I FIRST BLOOD IN THE BLUE LAGOON

Tallinn on paheline linn, kus päise päeva ajal liiguvad ringi pedofiilid. Pedofiil on pervert, keda iseloomustab eriline huvi laste vastu. Noortele pedofiilidele meeldivad enamasti tüdrukud ja vanadele pedofiilidele meeldivad poisid. Tavaliselt arvatakse, et pedofiil on karvane, koera hambumusega värdjas, kes süstib endale heroiini veeni, kuulab hevi metalit ja sööb laste ajusid. Teine stereotüüp on natukene lahjem, see on umbes nagu Operaator Kõpsi allakäinud teisik, kes teeb lasteaia ümbruses aega parajaks, endal kilekott "Komeedi" kommidega käes ja vihmamantel palja ihu peal. Ma ei ütle, et see tegelikult nii ei ole, aga päris elu on palju huvitavam. Kevad on ilus aeg, kui koerasitt sulab lume alt välja ja sellega seoses algab suusatajatel jooksuaeg. Koolitüdrukud vahetavad karupüksid miniseelikute vastu ja keldritest hakkavad päevavalguse kätte valguma mitmesugused jätised, tudengid, nudistid ja muu ühiskonnast võõrandunud element.

Ühel ilusal kevadpäeval läks Janno Zõbin Kadrioru trammi peale. Käes oli tal kitarr ja peas keerles viisijupp, millest pidi peagi saama uus lugu ansambli Kwing Kungks repertuaaris. Samal ajal Toompeal oli Res Publica valitsus viimaseid päevi ametis. Nagu paljud teised korralikud kodanikud, imetles Janno trammi aknast looduse ilu ja jättis kõik ohu märgid tähelepanuta. Ta ei märganud, kuidas linna kohalt hajus uue poliitika kaitsekilp, nulltolerants ja vali kord, mille hirmus mitmed pätid vahepeal juba endale mapi ostsid, selle Riigi Teataja esinduslikumate numbritega täitsid ja riigiametitesse tööle läksid. Nüüd kuivas see joodeldav Alpi unistus kokku nagu kevadine lumi ja saast tuli jälle pinnale. Hoolimata öisest alkoholikeelust täitusid ametnike mapid alkohoolsete jookide ja Nelli Teatajatega. Riigi Teatajad vedelesid kuuri taga maas, tuul räsis neid ja igaüks võis neid lugeda, aga ei lugenud. Janno ka ei lugenud, aga mitte sellepärast, et teda ei huvitanud. Tal polnud lihtsalt kuuri taha asja.

Päevasel ajal oli nr 3 trammis üsna mitu inimest. Muidu olekski see ju üsna vagane lugu olnud. Täiskasvanud istuvad bussis tavaliselt nagu süvaveekalad, mornide nägudega ja vaikides. Õnneks oli selle trammi peal kamp koolitüdrukuid, kes arendasid omavahel väga elavat vestlust. Urbanistliku Fred Jüssi kõrvadele on see puhas muusika ehk kõige puhtam kommunikatsiooni vorm. Janno peas seostus tirtsude sädin poolelioleva viisijupiga, mis ikka mõlkus mõttes. Tekkis täiesti lahe rokenroll lugu, mis kõlab umbes nagu segu The Mummies soundist ja vahetunnisaginast.

Järgmiseks tulid külm dush ja vastikusevärinad. Ootamatult, nagu ikka. Ilmnes, et Janno ei olnud ainuke, kellele kujutlusvõimet erutas troopiline kädistamine trammis nr 3. Üks keskealine onkel, dressides ja vuntsidega, astus ligi ja istus otse tüdrukute taha pingile. Kuna ta ei olnud kuri, vaid üsna elevas meeleolus, siis ei häirinud tema kohalolek plikasid üldse. Või peaaegu üldse. Aga üsna pea hakkas tüüp tütarlaste tähelepanu endale tõmbama, üritas nendega juttu teha ja nalja visata. See tegi tüdrukutele nalja.

Edasi ma hästi ette ei kujuta, aga Janno jutust sain ma nii aru, et mees muutus lõpuks hoopis familiaarseks ja pakkus, et mõni tüdruk talle sülle istuks. Samas tuli peatus ja üks kolmest plikast läks maha. Ülejäänud kaks ei löönud selle peale verest välja ja suhtlesid onuga edasi. Kummaline küll. Janno ei uskunud oma silmi. Teised reisijad istusid ja olid ilmselt otsustanud trammis maad võtvast ilgusest mitte välja teha. Kes vahtis aknast välja, kes luges raamatut. Mõni istus niisama vaikselt. Ja kui järgmine peatus tuli, siis oli tüüp oma asjaga jõudnud niikaugele, et hakkas tüdrukuga koos trammi pealt maha minema. Seda Janno enam välja ei kannatanud. Ei tea miks, aga ta hüppas püsti ja hakkas otsejoones tüübi suunas astuma. Möödaminnes ütles ta plikadele: "Mis te passite, jookske minema!" ja jäi siis pedofiili ees seisma. Seda see mees ilmselt ei oodanud. Ta hakkas kätega vehkima, õhku ahmima ja karjuma: "Mis ma sulle teinud olen? Mul on täna sünnipäev!" Ja "Mis ma tegin sulle, ah?!". Coitus interruptus, nagu Tan armastab öelda.

See oli Tallinna pedofiilide esimene kokkupuude Janno Zõbiniga. Nagu Charles Bronson, ei suutnud Janno seda jama enam kannatada ja võttis pahelise linna oma kaitse alla. Vaadake ette, pedofiilid. Loo lõppu ma ei saa rääkida, sest see lugu ei ole veel lõppenud. Järgmise osa nimi on "NLI II - Return of The Inspector".

Raporteeris

Kadrioru Vaatleja