Jee. Lõpuks üks uudisjutt, kus tegevus ei käi joomise ümber. Kuigi jah, mis siin jälle salata, reisi algtõuke võis anda see küll. Mul muidu ammu on kuskil puhtas ja ilusas ajusopis tiksunud kaunis mõte teha üks jalutuskäik Hiiumaa ühest servast teise. Et see just nüüd pidi teoks saama, no tore ju.

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb jällegist alustada algusest.

Oli pime öö. Kohe väga pime öö oli. Tuul ulus ja vihma tibutas. Taavi oli kadunud. Kell oli juba ammu peale südaööd. Trükimasin undas alumisel korrusel kurjakuulutavalt. Vigri naine käis kempsus tihti, ilmselt oksendamas. Ma ei hakka teile seletama, miks ka mina ei maganud. Aga peale kella kahte oli koridorist kosta lohisevat heli ja kraapimist. Taavi oli Pärnust tagasi. Kuna kaks jalga on ikka kaks jalga, aga jalad ja käed koostöös on palju kindlam liikumisviis - on palju rohkem millele toetuda - siis kasutas ta viimast moodust. Jälle üks isamaa parim poeg oli oma meelemõistuse ära joonud ning oma säravad vaimuanded alkoholi sisse uputanud. Nii see enam kesta ei või. See oligi see mõte, mis mind tiivustas tegema midagi nii elutervet nagu jalgsimatk läbi Hiiumaa.

Hommikul sain Taaviga koridori peal kokku. Rääkisime. Rääkisin talle oma mõttest veeta alkoholivaba nädalalõpp Hiiumaa metsades. Mis tal muud üle jäi kui nõustuda. Oma eilselt päeva komenteeris ta kaunis napisõnaliselt. Alates kella kolmest päeval õlu dzinniga ja mitte midagi ei mäleta. Tellijatega kohtumine , tavaline kosmos. Pidime siis lõunast liikuma hakkama, kui Grete koolist vabaneb. Ma siis läksin ja viisin auto pesulasse et sest vastikust lebrast salongis vabaneda.

Vahepeal võttis ka Mihkel ühendust:

Urmet says: teree
mul oleks vaja üks kapp korda teha
Kurjajuur says: oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi
Urmet says: novot
a jama mul selles et see on mul rahumäel
ma tahaks teada et palju selle korda tegemine maksab
Kurjajuur says: oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi oi
ma ei saa praegast tööd vast võtta
Urmet says: :(
miks?
Kurjajuur says: ma pean ennem selgitama välja mis on elu mõte
muidu ma ei mängi
Urmet says: ma võin ju sulle öelda
siis on lihtsam
Kurjajuur says: aga ütle
Urmet says: kas sa vonneguti tsempionide einet oled lugenud?
Kurjajuur says: olen
see on vale vastus
minu jaoks
Urmet says: elu mõte on olla jumala silmad, kõrvad ja südametunnistus
Kurjajuur says: jaa aga see on alles vihje
sealt edasi tuleb mõte
Urmet says: Kui kristall, kord, elu on lokaalne ilming, ja kui ta ilmneb ikkagi sellal kui üldine taustsüsteem kihutab korratusse, siis järelikult on elu fluktuatsioon.
vihjest ju piisabki
tegelt kas elul saab mõtet õieti olla kuna kas elugi on
See fluktuatsioon on huvitav fluktuatsioon. See fluktuatsioon on nimelt võimeline teada saama, et ta on fluktuatsioon. Ideoloogilis -materialistlikust seisukohast ei ole siin kahtlemata midagi võimatut, aga lohutu on selline situatsioon küll. Materialism ülepea ei tegele elu mõtte otsingutega, vähemalt on seda raske ette kujutada kui mitte võimatu.
Kurjajuur says: kas siis restaureerimisel saab mõte olla kuna taustsüsteem on nii suhteline
Urmet says: Galaktikas levib kuulujutt, et vastus elu mõtte küsimusele on "42", kuid mitte kõiki sedatüüpi vastus päriselt ei rahulda. Nii et enne kui "elu mõtet" otsima hakata, katsuks enne selgitada, kuidas seda põhimõtteliselt ära tunda, millised omadused sel vastusel peaksid olema.
Aga igal juhul on niimoodi, et kui ma sulle nüüd ka elu mõtte ütleksin või ka sa ise selleni kunagi jõuaksid, siis: kust sa tead, et kui too üldine Eesmärk on olemas, kas selle suunas püüdlemine sulle ka tegelikult kasuks tuleb, kas lõpptulemus ja sinna liikumise tee tegelikult meeldivaks osutub?
seega võibolla elu mõtte leidmine on väga halb leid
Kurjajuur says: :)
Urmet says: kui ta olemas on siis võib ka ju juhtuda et elu mõtte leidmine lõpetab su elu
ja siis ma ju ei saa ikkagi kappi
Kurjajuur says: just
Urmet says: seega mina ei leia et ma peaksin sind üldse sellega tegelt aitama
Kurjajuur says: ma ilmselt olengi oma elu sunnitud lõpetama
Urmet says: võibolla saab ka elu mõtet leida läbi kapi tegemise sest alati millegi uuega tegeledes saad sa ju uut infot maailma kohta ja seega tõlgendad seda paremini
võibolla on meie kõigi eesmärk olla lambad keda kasvatatakse sest ega muudmoodi ei saa ju seletada inimkonna viiruslikku paljunemist ja levimist üle planeedi
Kurjajuur says: jAH
Urmet says: varsti tuleb keegi kes meid on kasvatanud ja lihtsalt võtab oma saagi
ühesõnaga tegelt see ei ole üldse mingitmoodi mõtekas küsimus kuna tegelt sa ei saa kunagi vastust
sa ei saa seda vastust kunagi kuna sa ei saa kindel olla, et vastus oleks õige
pole ju kelleltki küsida ega millegiga võrrelda
Kurjajuur says: ma tean
aga see ei välista otsinguid
Urmet says: seega mõtle et oled jumal ja kasvatad neid miljardeid baktereid mis sul on kehas ja kehal
otsingud on ju mõttetud kui otsitav puudub
seetõttu mina ei läheks mõõtma lõpmatut ruumi
tasub lihtsalt leida eneses rahu ja elada elu nii et see oleks ilus
Kurjajuur says: rahu leiab ainult läbi otsingu
see pole mingi jääv seisund
Urmet says: ei, rahu leiab läbi mõistmise mitte otsingu
otsing on siiski rahutu protsess
kuna veel ei teata otsitavast kõike
Kurjajuur says: otsing on liikumine, kas rahulik või rahutu on juba hindamise küsimus
Urmet says: jah aga otsing ei ole siiski ju liikumine sarnane vooluga kaasa minekule
rahu on ju siiski taoistlikus voolavas liikumises
Kurjajuur says: seda küll
Urmet says: otsingutel tuleb tihti vastu voolu minna
Kurjajuur says: aga ei pruugi, oleneb ju mida otsid
mina otsin voolamise mõttekust
mitte vastuvoolu minemise võimalusi
Urmet says: no aga selleks sa ju pead ka vastuvoolu proovima kui voolamist uurid
et teada saada kui tugev on vool või siis et mis juhtub kui liikuda vastuvoolu
vms
Kurjajuur says: ei
mind ei huvita voolamise tugevus ega muud võimalused
ma proovin et kuidas on voolata
Urmet says: :)
hehh, ok proovi
Kurjajuur says: ok
Urmet says:
ma nüüd teen tööd edasi
tead mulle kellegi soovitada kes kappi teeks
Kurjajuur says: annan numbri
Urmet says: ok

Väga vabandan selle vahepala pärast, aga ma lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida. Katsun elu mõtet ja sellega seonduvat rohkem mitte puudutada.

Ja nüüd asja kallale.

Hops matkavarustus kokku ja autoga ajama. Saime ilusti praamile. Lups Luidjale ja mürts magama, et oleks hää vara tõusta ning asja kallale asuda.

Hommik oli kena, väga udune. Upitasime seljakotid selga, Taavi sätitas kompassile suuna peale ja panime siis otse metsa. Ega ma tegelikult nüüd ei teagi, millest rääkida. Olen juba lapsest peale vihanud seda, et kui tahan miskit raamatut lugeda, siis satuvad ette pikad looduskirjeldused. Mida tõesti ei viitsi lugeda. Vesipruul juba omal ajal pani kõik paika, et rohi oli rohukarva roheline ja taevas oli sinine nagu pajapõhi ja linnud laulsivad ja kui nad poleks laulnud oleks kaunis vagane lugu olnud jne. Mul pole midagi selles suhtes lisada. Rohi oli kuivanud rohu karva kollane, taevas oli hall ja kui ta hall poleks olnud oleks ta olnud sinine ja linnud eriti ei laulnud ja kaunis vagane lugu oli. Ma ei tea. Vaadake ise pildi pealt.

Muudkui kõndisime ja kõndisime ja veeretasime väheke jutukest. Arutasime ohtudest, mis ootavad ees inimkonda kui too end liialt arvutitega seob. Siis imestasime selle üle, miks on tänapäeval võimalik raha eest lojaalsust osta. Ka ei suutnud me mõista, miks enamus inimesi siin maailmas on nii ükskõiksed iseenda vastu ning loobuvad olemast oma elu peremehed ning müüvad endid pangale orjadeks jne. Üritasime ennustada millal see kapitalistlik sitaplahvatus Eesti jaoks juba ükskord lõppeb. Vahepeal kohtasime teepeal kolme põtra ja lugematul arvul jõhvikaid. Ja olimegi omadega jõudnud Tihu järve äärde. Hakkas hämarduma, lõime laagri üles. Ja küll läks pimedaks. Nii pimedaks läks, et kohe mitte midagi ei näinud. Kell oli alles kuus õhtul, aga mitte midag ei osanud endaga peale hakata. Mida sa pimedas metsas ikka teed (PS Alkoholi tarbimine polnud päevakorras). Heidsime magama. Nägin unes põdravasikat.

Hommik. Ilus päike paistis jne. Jätkasime oma retke kuni Männamaani. Jutud olid samad. Männamaast edasi ei viitsinud minna, sest metsavöönd oli läbi ja mööda kultuurmaastikut ei viitsinud vantsida. Tegime siis lõkkel enesele lõunasöögi ja tellisime Grete autoga järgi. Tegelt polegi nagu midagi rääkida. Sõitsime autoga linna, õhtusöök "Tommi Grillis" ja magama.

Ma siin jälle vajun mõttesse teemal miks üldse selliseid lugusid kirjutada, et olime need ja need, käisime seal ja seal ja tegime seda ja seda. Äkki keegi teab öelda?