Selle aasta Jaanipäevaga läks kuidagi kiireks. J. nikastas kaela ära + veel lisaks mingid mõttetused. Aga mõeldud-mõeldud-mõeldud -- Stroomi rand külje all – mis ikka. Pealegi, ametnikud lubasid Jaaniõhtuks ilusat ilma, Karl Madist ja DJ Lollpead. Üks kord elus ju võib? Muidugi võib.

Olete talvel Stromkal käinud? – selline kõle ja vingelt jäine koht. Suvi Stromkal on nii reaalne et tundub peaaegu uskumatu. Seda pole peaaegu et olnudki. Minge järgmisel jaanipäeval Stromkale, või isegi suvalisel kuumal nädalavahetusel. Kutsun oskajaid üles maalima pilti “Lihasööjad Stroomi rannas”. Pannood pealkirjaga “Proletariaadi helge suvi aastal 2005”... siin muidugi on teatav oht klassikuks saada (noh, Ando Keskküla on vist tänases Eestis tuntuim neist ennemuistsetest Eesti hüperrealistidest, aga seal olid veel Heitti Polli, Jaan Elken, Lemming Nagel ja krt teab veel kes). Mul on kodus mõned nõukaaegsed pildid, millega väikestele lastele sovjeedielu helgemat poolt selgitati: “Zizn v kolhooze i v bolshom gorode”. Ja veel mõned. “Elu sõna”, ilma kahtlusteta. Kunagi tegi R2 neid matkides ühe suure reklaami... aga see oli paroodia. Teadagi, tegelikkus on palju karmim laks.

Mõned aastad tagasi toimus Stroomi rannas Grillfest. Võibolla tollest ajast, maitea – aga tundub, et venelased on korjanud üles ühe kohaliku traditsiooni. Jaanipäeva, ma mõtlen. Kui nii umbes pealt kaheksa paiku kohale jõudsime, oli rannaäärne rohelus, liivast rääkimata, täidetud grillijatega. Triiki. Selline vaikne ja enesekindel sumin-sumin-sumin... Meie teame, mis me teeme-teeme-teeme... Meie teame... Liha lõhn. Liha – liha lõhn, lõhn, lõhn... “Bear Beer”, “Diisel”, “Blond”, “Rock” ja mis need popimad plastpudelist joodud asjad on. Ja Tuli. Tuli-tuli-tuli... Loomulikult. Pärast etendati muuseas ka jant ühes vaatuses: “vihased beibed peksavad mahlapudeliga lolli meest”. Peksavad-peksavad-peksavad... Kindlasti veel mõni, aga kes neid kõiki vaadata jõuab. Jõuab-jõuab-jõuab... No ja Karl Madis, Madis, Madis, Madis... Seniilsus tuleb, tasapisi ja hiilides. Alguses Stroomi rand, pärast... krt seda teab. Ega 10 aasta pärast keegi naljalt mäleta, kuidas 2005. aasta suvel asjalood olid. Sellepärast siis -- “hüperrealism”.

=======================

Lugu ise on lihtne, nagu tööinimese elugi. Elu suures linnas ja maal võib olla ühtemoodi nüristav ja igav. Püüa siis kala, kasvata kanu, sõida kalluriga mööda linna ringi või tööta teenindavas sektoris. Lõpuks tuleb ikka pidu, nii või teisiti. Pidu tuleb alati, 100%. Õhtul teevad emme-issi kodus koos ettevalmistusi, vanaema koob, vanaisa loeb, võibolla joob. Lapsed mängivad. Naistuttav paneb selga kelmika mini. Jaah, lõige läheb pealtpoolt põlvi, täitsa mini mis mini. Jaanipäev tulekul ja ettevalmistustega on juba kiire. Homme lähme piknikule grillima! Jaanipäev on riigipüha ja võib ennast kasvõi lõhki juua ja järgmisel päeval ei pea ikkagi tööle minema! Mingid tüübid vist teevad rannas tuld kaa, aga noh, meil on siin... igasuguseid.

Heh-heh. Niimodi teise pepu kallal... nokitseda... ise veel avalikus kohas. Kas see on siis kultuurne?! Mina küll niimodi ei teeks. Ja minu sõbrad kaa mitte. Ei, ei, kohe kindlasti mitte. On ajad, on kombed. Õudne!

=======================

Ahjaa.. on olemas veel mitteametlik rand Paljassaares, Katariina kai kõrval. Minge sinna. SLÕL kirjutas: “Päevitajad eelistavad kodu lähedust”. Läheb ruttu sügavaks ja kiirlaevade tekitatud lained on vaprad üle pea käima. Lahe, jajah. Lahe 100%.