(Kodanik E. unistuste ja soovide kohaselt võiks kõike alljärgnevat ümbritseda mingi saladuslik katteloor, mis paneks arvama, justnagu toimuksid sündmused iseenesest.)

Niisiis, alustame! Ühel vihmasel hommikupoolikul, varakult nagu alati, sõidab trollibuss nr. 3 oma tavalist marsruuti mööda "Lehola" peatusesse. SELLEL hommikul viibib trollis, lisaks paljudele teistele reisijatele, ka kodanik E. jaoks üks ülimalt oluline tegelane. Kodanik E. ise seda muidugi ei tea. Tülpinult ronib ta, puhtad viksitud kingad jalas, trolli ja jääb morni näoga aknast välja vahtima. Kodanik E. tunneb täiesti selgelt, iga keharakuga, et täna on järjekordselt selline päev, kus ta kohe kindlasti pole ei füüsiliselt ega vaimselt valmis tööle minema. Mitte et ta kunagi midagi vastupidist oleks tundnud. Igal hommikul üks ja seesama. Olgem ausad. Kafka koridorid teda tööl küll ei oota, aga palju puudu ka ei ole.

Ja siis, ah! Jumalik puudutus on see, mis muudab kõik. Kodanik E. elus toimub täielik ja lõplik pööre. Eneselegi teadmata tormab ta otsekui inglitiivul ülihelikiirusega kirkasse-helgesse tulevikku. Ta . . . Khm. Stopp! Ärgem kiirustagem sündmustest ette.

Kodanik E. loksub trollis, vaatab natuke siia ja piilub pisut sinna, kui ta äkitselt oma õuduseks märkab, et trollibussis viibib vampiir. Ja teine. Ja kolmaski. Aaahhh, ggrrrr! Rohkem ei julge ta ringi vaadata. Kõhutunne ütleb talle selgelt, et vampiire on kindlasti rohkem kui kolm. Äkitsi haarab kodanik E.'d paanika ja ta langeb minestusse.

Kui kodanik E., pisut küll uimasena, taas teadvusele tuleb ja oma silmad avab, siis on tema esimeseks mõtteks: "Ma olen surnud". Ette rutates võime öelda, et see mõte on vale, kuigi mitte põhjendamatu. Aknast avanev vaade viitab sellele, et ta viibib parasjagu pealpool pilvi. Järgmine mõte, mis kodanik E.'le pähe turgatab, on õige. "Ma olen vist lennukis." Sel hetkel kodanik E. veel ei tea, et ta ei näe enam kunagi oma "kallist" kodumaad, sõpru, töökaaslasi, jne. Muidugi korvab kõik . . . Mnjah, järgnevad kirjaread tahaksin ma hea meelega vahele jätta, kuid tõe ja õigluse nimel tuleb siinkohal mainida, et tegelikult peaks just see osa olema kõige pikem. Lühidalt toon ära kokkuvõtte, mis kõik sinna mahtuma peaks:

• kodanik E. hämmeldus selle üle, mida tegid trollibussis vampiirid;
• kodanik E. hämmeldus selle üle, miks just tema sellesse trollibussi sattuma pidi;
• kodanik E. hämmeldus selle üle, miks just tema pidi sealt trollibussist eluga pääsema;
• kodanik E. hämmeldus selle üle, kust kurat ilmus välja vampiiritapja Buffy (Mustamäel!!!, kujutage ette);
• kodanik E. hämmeldus selle üle, miks selline (ülimalt kaunis) imetabane tütarlaps ja vampiiritapja soovis tema elu päästa ja ühtlasi tegigi seda;
• kodanik E. hämmeldus selle üle, et imetabane Buffy temasse armus;
• kodanik E. hämmeldus selle üle, et Buffy ta ära röövis ja endale võttis.

Lisaks:

• kuumad ööd täis sosinaid ja palavaid embusi;
• pikad ööd täis lobisemist oma eluteest ja tulevikuplaanidest;
• vaiksed ööd täis õrnusi ja lubadusi igavesti teineteise kõrval viibida.

Te tahate teada, et mis neist kahest edasi saab? Hea küll, ma räägin Teile. Vampiiritapja Buffy ostab kodanik E.'le ühte üksildasse Argentiina urkasse (100 km raadiuses mitte ühtegi elanikku!) väikese rantso. Suurema osa ajast viibib Buffy tööl (tappes maailma erinevates paikades (peamiselt küll Ameerikas) vampiire), kuid nädalavahetustel ja mõnikord ka pühade ajal viibib ta kodanik E. juures kodus, rantsos. Nädala sees, siis kui Buffy tööl on, tarbib kodanik E. ohtralt konjakit ja mängib arvutimänge. Mõnikord kirjutab ta ka jutustusi ja romaane ja kes teab, mida veel. Nii lihtsalt, oma lõbuks. Väga võimalik, et tal käivad aeg-ajalt ka mõned sõbrad külas, aga see ei ole enam oluline.

Kodanik E. on õnnelik. (Siis kui tema unistus täitub.)