Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum |
M U U S I K A
3. Cardiff City Superstars vs Digital Hardcore
4. Discotheque of the Damned aka
Mulle ei meeldi disko. Ja selle järeltulijad ka mitte. Kas laulud nagu D.O.A. "Disco Sucks", The Business'i "Smash the Discos" ja Not Sensibles'i "Death to Disco" ütlevad teile midagi? Mulle küll. Ja ka Buzzcocks laulis "How I hate modern music/ Disco, boogie and pop/ It goes on and on and on /How I wish it would stop!" Ehk nagu D.O.A. palju elegantsemalt kinnitas - "Disco sucks.. like shit!!".
Kunagi, 19. sajandil juhtus Søren "Johnny" Kierkegaardil väike äpardus. Kord, kui tal väga paha tuju oli, pani ta toime jumalateotuse ja needis Jumalat või tegi midagi sama ettevaatamatut (ta ei olnud just aldis täpsustama, aga võib ju oletada -- läks õhtul üle põllu koju - või mis seal Taanis põldude asemel on -, komistas ja käis ninali. Püksid porised ja puha, eks võtab ikka vanduma küll.). Paraku oli ta aga sügavalt usklik inimene ja jõudis järeldusele, et on suure, seejuures andestamatu, lollusega hakkama saanud ning äparduse vari saatis teda kogu ülejäänud elu. Tulemus? Søren loobus "Johnny" nimest ja hakkas elu mõtte üle arutlema, muidu nukrutsema ja filosoofilisi traktaate kirjutama. Elu oli igal juhul rikutud.
1994. või 1995. aastal sattusin ma "Muti" klubisse. Line-up'i täpselt ei mäleta, aga kindlasti oli seal Dallas. Ja peale seda Lu:k (sp?), selline kaasaegset elektroonilist muusikat viljelev kollektiiv. Saal läks pimedaks, värvilised tuled pandi põlema, tossumasin tööle. Bänd (masinad st) hakkas mängima. Mina ajasin selja sirgu (kes minu Trubetsky-rühti teab, kindlasti naerab praegu..) ja kommenteerisin kahele tüdrukule, kes olid mingid KO groupied, ja keda ma üldse ei tundnudki: "Mis see on 2 Quick Start, VÄ?".
Los ouch! Tundsin, kuidas ma hakkasin läbi põranda vajuma ja tüdrukud mõõtsid mind väga kiftise pilguga. Sain kohe aru, et olin andestamatu rumalusega hakkama saanud ja eesti levimuusika esirinnas sammuva 3l33t-ansambli üle labast nalja teinud. See on solvang, mida saab maha pesta ainult vere või, äärmisel juhul, antibakteriaalse seebiga. Põgenesin.
Ja selle juhtumiga saigi rindejoon tsementeeritud. Disco sucks. Tagasiteed pole. Hot.ee kodulehekülgede konkursi ajal kommenteeris keegi "Sabotaazh. Siin ei ole midagi Vibe'ist juttu. Ei huvita!". Vaat just sellepärast ei olegi siin Vibe'ist juttu. Ma ei saa sellele üritusele minna, sest tean, et kõik jälgivad mind põlgusega ja Helen "I'm like, so awesomely, hip" van der Mahmastol näitab minu peale näpuga ja ütleb "Ah et Lu:k on nagu 2 Quick Start. Päh, kui lame võib üks inimene olla. Securitate! Stick a glow-stick up his ass! Jaazz! La:v!" Mille peale Anu "Yes sir, osaan boogien, siitä vaikka veton lyön" Saagim koerad ketist lahti päästab. Uhh. Parem jään koju.
Just selle tõttu tunnengi ma Kierkegaardiga hingesugulust (mitte küll nii suurt, et ma tema raamatuid oleks lugema vaevunud). Mind ja Johnny Kierkegaardi eristab siiski üks asi. Kui hr Kierkegaardi tema väike õnnetus tabas, hakkas ta kohe filosoofiale pihta andma ja Jumalast raamatuid kirjutama, ühesõnaga tehtut heastama. Kui mina ennast Muti klubis blameerisin, läksin ma Tartusse, sulgusin neljaks aastaks tuppa, lugesin kogu selle aja vältel Salingeri ja kuulasin Sonic Youthi ning leidsin, et selle maailma disko ja mured pole üldse minu asi. Tulemus? Kierkegaard on 19. sajandi tunnustatumaid mõtlejaid. Mina olen.. noh, üks minu tähetunde oli see, kui ma Final Fantasy 7-e läbi mängisin ja Sephirothi 2-tunnises lõppvõitluses võitsin. Isegi tema Supernova spell oli minu charidele nagu hane selga vesi! Ja Aeris ei oleks tohtinud poole mängu pealt surra! Ahem.. vabandust.
Helen Love on (oli st) ansambel Wales'ist ("Cardiff City Superstars"). Tegutses 1990.-te teisel poolel. Bande kunstiliseks juhiks oli Helen Love'i nimeline naisterahvas, lisaks oli algkooseisus veel kaks tüdrukut - Sheena ja Roxy. Ühesõnaga, nii bändi kui ka bändi liidri nimi on Helen Love.
"You should get some psychotherapy."
"She is in love with Joey Ramoney."
Helen Love'i Ramonesi-maania tähetunniks oli loo lindistamine koos Joey Ramone'i endaga.
"Bubblegum, punk, pop, disco, don't stop."
Aga. Selle asemel, et olla traditsiooniline kitarri-pop-punk ansambel, on Helen Love'il hoopis teised prioriteedid. Nimelt meeldib Helen Love'ile koledal kombel popmuusika ("pop anthems", nagu dekadentlikus läänes öeldakse) ja disko. Kitarride-trummide asemel kasutavad nad hoopis ohtralt süntesaatorit ja trummimasinat. Ja Helen Love'il ongi kaks poolt. Ühel hetkel on nad puhas Ramones'i kloon. Teised lood on jälle puhtad pop- või diskolood. Ja kõige paremad palad jäävad kuhugi vahepeale. Disco-punk, anyone?
Jube raske on Helen Love'i muusikat disko-aspektist kirjeldada, sest ma ei tunne vastavat terminoloogiat. Ühe bändi loo nimi on "Happy Hardcore", nii et võib oletada, et vähemalt mõned lood on selles stiilis, kuigi õieti kõlab "Happy Hardcore" lugu ka täpselt nigu Ramones. Igal juhul olen 90% kindel, et gabba acid happy darkcore jazz house stiiliga pole siin midagi pistmist. Kui need sõnad mõnda teise järjekorda panna, siis ma enam nii kindel pole.
Tuleb lihtsamalt läbi ajada. Kujutage ette Pet Shop Boys'i, kuid bändi liikmed ei ole mitte zombied, vaid täiesti lihast ja luust tüdrukud, bändi lugusid mängitakse kolm-neli korda kiiremini ja meeleliigutusest nutmapuhkemine kontserdil on tsaari ukaasiga keelatud. Või kujutage ette Depeche Mode'i laval polkat tantsimas ja Ramones'i kavereid mängimas, seejuures Ramones'ist veel kiiremini. Helen Love on midagi taolist. Kuigi mitte päris.
Helen Love on muide, üleüldiselt, ja ükskõik mis aspektist vaadata, ennekõike lõbus ansambel. "Mõtle positiivselt, situ sugestiivselt," nagu vanasõna ütleb. Muidugi, lisaks, on Helen Love veel palju muud - küüniline, sarkastiline ja mis kõike veel (kitch, bitch ja mis need teised tähtsad sõnad on), lisaks palju postmodernistlikum kui enamus Eesti postmoderniste end eales kiita jõuavad (yeah, kergitage saba, Una Bomba), kuid sellest ei olegi mõtet kirjutada. Isiklikult ma ei ootagi üheltki ansamblilt midagi muud, see on nagu enesestmõistetav.
Punki vaatenurgast on asi palju lihtsam. Kujutage ette Ramones'i, naislauljaga. Mõelge veel kord Ramones'ile. Just - Helen Love on nagu Ramones. Ja igalt poolt kostavad "gabba gabba hey hey" ja "hey ho let's go".
"Each night I get down my knees
No shit, Sherlock.
Nad olid ka piisavalt naiivsed (?), et igal võimalikul juhul meenutada, et muusikategemine peab olema eelkõige lõbus ja propageerisid Do-It-Yourself süsteemi. Ja nad said kõigega hästi hakkama ka, vaadates seda värviliste 10-tolliste vinüülide hulka, mis nad oma lühikese tegevusaja jooksul välja andsid.
"Can't stop Julie havin' disco fun
Ja kuhu see entusiasm bändi siis viis ka? Kõige otsemat teed ajaloo prügikasti. Helen Love'ist ei ole juba ammu enam mitte midagi kuulda. Isegi webis on info juba mitu aastat vana. Lausa uskumatu, et üks ansambel võib niimoodi maapealt ära kaduda, eriti irooniline, et tegu on bändiga, kes tõenäoliselt unistas suurtest kontserdisaalidest ja möllavast rahvamassist. Ma ei oskagi midagi muud öelda, kui et Helen Love on ilmselt liiga punk diskosõpradele ja liiga disko punkaritele. Muumia needus maksab kätte.
Muide, mida tähendab Bang Shang-A-Lang? Kui Gorit tsiteerida, siis "lamptsidiritsatsa ja trummipõrin".
3. Cardiff City Superstars versus Digital Hardcore
Atari Teenage Riot, digital hardcore. ATR on eriti radikaalne ansambel. Muidugi, see on seotud ka sellega, et candy-raver'ite maailmas omandab ansambel, kes teeb loo, mille nimeks "Sick to Death", kurikuulsa reputatsiooni lausa automaatselt. Lastel on suurepärane võimalus ATR kontserdile minna ja oma teenage angsti läbi/välja elada. Muidugi, teine põhjus, miks ATR nii populaarne on, on arvatavasti ka see, et neil on mõned ikka ilgelt head lood, näiteks seesama "Sick to Death", mis võiks olla väga hea punklugu, kuid on ka ATR müramasinatel esitatuna täiuslikult kõrvulukustav.
ATR'i ühendab Helen Love'iga see, et ka tema üritab istuda korraga kahel toolil - ühendada punki ja elektroonilist muusikat. Ja mõlemad leerid põlgavad neid. Samas, kui Helen Love on sihuke happy-go-lucky band, siis ATR on veendunud, et palju ägedam on mustad rõivad, must huulepulk, poliitilised manifestid, sünged laulud ja väga vali müra (ja einoh, niipalju kui ma nende laive telekast näinud olen - andku aga hagu, minugipoolest).
Ma ei tea, mis kana Helen Love'il ja ATR'il kitkuda on, ja kas neil üldse on mõni kana, keda kitkuda, aga Helen Love'il on selline naljakas laul nagu "Does Your Heart Go Boom".
Üks nooruk, kes on pikemat aega olnud "under medication and heavy sedation", ei suuda kannatada, et maailmas on ansamblid, nagu Kula Shaker ja Bush, kes teevad rõõmsaid laule.
"...'cause he couldn't believe
Seega pani ta Kula Shaker'i prooviruumi pommi ja tulistas Bushi kontserdilava tankist (või tankirusikast). Ja siis on süda rahul ka kõige depressiivsemal prozac'ist sõltuval ATR fännil:
"but now things are getting better
Eh-heh. Minu meelest väga peenelt mõnitatud, ja (köh-köh) meenutab veidi mu Tartu-aastaid (Einstürzende Neubauten, Lydia Lunch ja Sonic Youth -- ajavad igaühe lolliks). ATR võiks ju nüüd justkui tsiba solvuda selle peale, aga Helen Love lõpetab ettenägelikult:
"Baby I love you
Üleüldse, Helen Love hüüab igas teises laulus "I love you" või "We love you, yeah yeah". Kui nad ikka seda nii ohtralt kinnitavad, siis võib-olla armastavad nad äkki mindki. Woah.. soe tunne tuli südamesse. Pühin kähku kohvipleki särgilt.
Päris õpetlik laul, minu meelest küll. Kuigi Kula Shaker ja Bush.. bleh.
4. Discotheque of the Damned
Kui nüüd mõni veel pole aru saanud, siis mulle meeldib Helen Love. Muidugi, kui ma kuulan näiteks The Donnas' "I Wanna be a Unabomber" lugu, siis ei tule mulle pähegi, et võiks ka midagi inimsõbralikumat kuulata. Ometi, on Helen Love'i disco-punk meeldiv vaheldus tavapärase punkmüra vahele.
Sellest, et ka Helen Love'i kõige diskomad lood mulle mokkamööda on, annab tunnistust järgmine salajane dialoog Helen Love'i ja minu sisemise mina vahel, mis mul õnnestus talletada allaneelatud mikrofoni ning kahe pudeli vermuti abiga (Helen Love'i read pärit lugudest "Better Set Your Phasers To Stun" ja "Jump Up And Down").
Kas tasubki mainida, et minu sisemine mina on praeguseks pagendatud Korsika saarele, kus ta iga päev peab hambapesuks kasutama arseenikuga vürtsitatud hambapastat. Pathetic.
Moraal on selles, et Helen Love õpetas mind diskot pimesi mitte vihkama, vähemalt juhul kui diskogrupp veenvalt ja järjekindlalt demonstreerib, et ta jumaldab Ramones'i ja Motor City Five'i. Ja ta nimi on Helen Love. Ja tänagi - näe - tõmbasin netist elektroonilist muusikat, Lolita Storm'i. Kuigi see mind suuremat ei vaimusta. Digital hardcore, my ass. Kuigi lahedam ikka kui Armand van Helden.
* * *
"She says she's gonna live one day in Tokyo
Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on diskosaal. Ja küllap lähen ka mina ükskord Vibe'ile ning minu kohal hõljub säravas inglikostüümis Helen Love, kes lilleõisi mu jalge ette loobib. Ja roostes naelu kõigi teiste jalge ette, loomulikult.
Parimat,
Sewercide Lo-Fi, 2001
|
|
Helen Love, Jumalateotus ja Shifty Disco Girl
Helen Love armastab Ramones'i. Iseenesest pole see mingi näitaja, sest kõik armastavad Ramones'i. Välja arvatud inimesed, kes on surnud ja maha maetud, ja inimesed, kes neid öösiti välja kaevamas käivad. Ja kui nüüd Helen Love otsustas kokku panna ansambli ja Ramones'ist inspireeritud muusikat tegema hakata, siis selliseid juhtumeid on maailmas tuhandeid. Välja arvatud Eestis, millegipärast.
Lisaks oli Helen Love viimane briti indiebänd. Nad tegid isegi väga patriootliku loo "Long Live the UK Music Scene", kus väitsid, et Shed 7 on UK music scene'i päästjaks (WTF, vaevalt küll..).
