Haapsalu Hõudusfilmide Festival (HÕFF, nagu teda lühendatakse) toimus, ee... Haapsalus ja langes seekord kokku kevade ootamatu saabumisega Eesti Vabariiki. Sewercide Lo-Fi meeskond tavapärases koosseisus Evol - KO - Pescador saabuski laupäevaks kohapeale, et saada osa sellest mõnevõrra erandlikust üritusest. Kuigi tulime eraldi, jõudsime kõik esimest korda kinno täpselt ühel ajal, Itaalia õudusfilmi "Viimane maja metsas" linastusele. Festival toimus päris sobivalt tondilossi meenutavas kohalikus kultuurikeskuses ja saalis viibis nii sadakond inimest.

Einoh, päris mõistlik on küsimus, et miks õudusfilme vaadata? Sellele on mitu pikka ja igavat vastust, mida võib esitada iga pädev filmihuviline või psühholoog. Ja neid vastuseid pole põhjust praegu korrata.

Õudusfilme võib kirjeldada ja nimetada mitut moodi ning kokkuvõtvalt moodustub teatud skaala:

Kuid seda skaalat võib kirjeldada ka nii:

Õudu - hellitlev
Õudukas - omamehelik
Väärfilm - vastandav
Ull orror - üleolev
Käkker - halvustav
Pornuhha - mõnitav

Üldjoontes kajastab see pingerida ka vägivalla värvikust filmis. Selge, et "õudu" on vaid leebelt ärevusttekitav, samas kui "pornuhha" meenutab mõnda Discovery dokfilmi hüäänide söömakommetest - veri, soolikad, krigisevad kihvad kondi vastas. Nagu ikka. Heal õudusfilmide festivalil peakski igaüks endale sobival tasemel filmi leidma, mis tema ootustele vastab.

Isiklikult mina vaatan õudusfilme rohkem meelelahutuseks. Nad on põnevad. Viimasel ajal ongi mu õudusfilmide huvi mõnevõrra langenud tänu üsna koledatele ("kole" mitte tähenduses "õudne", vaid "inetu") filmidele nagu Saw II ja III, Amityville Horror (remake) ja Haute Tension. Nad on kuidagi tüütud, sest need filmid ei tekita enam võbinaid, vaid lihtsalt ebameeldivustunnet - mitte ei taha vaadata kogu aeg kügelevaid-rüselevaid higiseid ja habetunud onusid sitastes maikasärkides. Kui mõni lugeja praegu sihukest särki kannab või on ansambli "Kurjam" suur austaja, siis vabandust.

***

Dario Argento "Phenomena" ja tema filmid laiemalt ongi sitase maikasärgi horrori vastandiks. Sellised, leebed õudusfilmid sobivad mulle viimasel ajal paremini. Argento filmides on palju meeleolukat kaameratööd ja dramaatilisi plaane, samuti pinget ja naiivselt, kuid efektselt korraldatud äkilisi ehmatusi, mis vähemkogenud vaataja kindlasti toolist kinni hoidma panevad. Ootamatult hüppav ja kräunatav kass ei vea kunagi alt!! Mäu! (ehkki õudusfilmide kassid ei tee kunagi normaalset kurnäud, vaid kriiskavad alati UÄÄÄRGH. Mida looduses üsna harva kohtab ju.) Kõike seda vastandina Saw-filmidele, mis ainult vastikust tekitavad. Muidugi, ka Argento filmid võivad venida pikaks ja on kohati läbimõtlemata stsenaariumiga - ega pildi ilu ei loo veel süzhee elu - aga noh, arvestades, et kino vaatame muuhulgas ka silmadega, võiks ka palju halvemini minna.

Üks Eesti filmiasjatundjatest (kelle nime ma ei nimeta ainult seetõttu, et olen selle unustanud) nurises ühes intervjuus, et miks ei kasutata filmikriitikas sõnu "kadreering" ja "psühholoogiline usutavus". Ausalt öeldes oli see uudne mõte, sest "kadreering" jms tehnilise teostuse kriitika jäägu pigem filmikoolide teemaks. Või äärmisel juhul Teater-Muusika-Kino veergudele, kui on tahtmist filmitegijale tehnilisemat sorti tagasisidet anda. Tänapäeva rasketes filmioludes olen nõus huvitava filmi nimel rezhissöörile ükskõik mis apsakad andeks andma.

Siiski mainime nüüd justnimelt kadreeringut, sest Dario Argento on üks äraütlemata veendunud kadraator, kelle kadratsioon on meisterlik ja tema filmides sisalduv kadrenaliin läheb tihti päris liiale. Tema õudusfilmid on - parema sõna puudumisel - ilusad. Samuti on nüüd põhjus sisse tuua termin "psühholoogiline usutavus", sest kogu aur läheb Argentol kadreerimise peale ning tegevuse usutavuse tagamiseks aega ja energiat sugugi ei raisata. Argento filmide kangelased on ainult nukud, keda rezhissöör liigutab sinna, kuhu filmi sisemine kaunidus seda tema meelest nõuab. Mõnikord see töötab paremini ("Suspiria"), teinekord tundub, et süzhee jääb ikka täitsa tagaplaanile. Igatahes tulemus on alati ühesugune - filmid on uimased, ebausutava sisuga, kuid ikkagi huvitavad vaadata. Vähemalt kui kannatust on.

***

HÕFF'i kava oligi õnneks üsna laiahaardeline, õududest enam-vähem stiilipuhta pornuhhani välja. Kõige rohkem tahtsingi näha filmi "Zombi, enesekaitse rünnakrühm", mis võis minu arvates olla eriti tugeva pornuhha-faktoriga, vähemalt kui rezhissööri eelmist tööd "Stacy: Attack of the Schoolgirl Zombies" arvestada. Aga ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Need filmid, mida ma lõpuks vaatama jõudsin ("Viimane maja metsas ja "Murtud lilled") olid täiesti eri zhanri filmid.

Võib-olla oligi festivali kava veidi liiga eklektiline, sest nii mõnedki filmid võisid olla küll põnevad (seesama "Murtud lilled"), aga mitte just õudsad. Muide, asjaoludel, mis jäidki saladuseks, linastus ka multifilm "Kolmanda planeedi saladus". Siinkohal zhanrikumm plaksuga katkeb.

Kinosaalis viibis ka "Viimane maja metsas" produtsent, kes tagasihoidlikult, kuid väga tõsise näoga rääkis kriisist Itaalia filmikunstis (seal tehtavat ainult melodraamasid) ja kuidas "Viimane maja metsas" pakub tõeliselt värsket verd Itaalia filmis, nende sõnade äärmiselt otseses tähenduses loomulikult. Lisaks tegi ta õhtujuhi innustusel väikese kommentaari, et peab oma filmi olemuslikult pornograafiliseks. Selles mõttes oli tal kahtlemata õigus. Kui tsiteerida A. Kõnnot, siis:

"Pornograafiline "süzhee" on funktsionaalsete (füsioloogiliste) elamuste teenistuses. Ülekantud tähenduses kasutatakse sõna porno rutiini kohta. Selles mõttes on koduse hakkliha väntamine samuti pornograafia."

Võtteplatsiks renditud loss oli mõistlikult kilega kaetud. Et mitte ära määrida.

Samas, eks õudusfilmide puhul ongi kombeks üht ja sama lugu ikka uuesti jutustada ning õudusfilmide puhul ei ole kombeks liiga kriitiliselt sellisesse kordusesse suhtuda... Õudusfilm ongi traditsioonidest lugupidav zhanr, kus pigem oodatakse, et vaataja võtab "laenu" kui "tsitaati" ja kus käibki väikest viisi äratundmismäng selle peale, et millisest loost siis seekord manti on võetud. Järgmisel hommikul võiski itaallasi koos võõrustajatega kohata Promenaadi hotelli kohvikus, kus nad omavahel lõpmatuseni rääkisid sellest, milline Nightmare on Elm Street osa oli ikka kõige ägedam. Siit ka üks asi, millest sõltub HÕFF-i kasutegur vaatajate jaoks - uute õudusfilmide vaatamine eeldab suuresti vanade filmide tundmist, seepärast oleks vaataja harimine väikeste retrospektiivide näol oleks väga abiks asi. Seda on ka väikestviisi tehtud, muidugi.

Itaallaste seekordne toode oli igatahes päris pinev ja täiesti köitev. Verd ja liha oli jah palju, aga samas ei keskendunud film siiski ainult hakkimistseenidele, seetõttu ei muutunud film liigselt nüristavaks. Samuti oli filmi - erinevalt Argento filmide ebamäärasest kosmopoliitsusest - integreeritud ka kohalikku koloriiti ning Itaalia machod oma pisikeses Fiatis olid päris meeldejäävad Ja usutavad. Samas, filmi puändi kohta võib öelda vaid seda, et Argento "Phenomena" lõpp oli otseseks eeskujuks võetud. Eraldi tuleks märkida filmi muusikatausta, mis oli tõesti suurepärane.

Eelpooltoodud porno-kommentaar seondus mulle kohe loomulikult HÕFF-i omamoodi esindusfilmina reklaamitud Jörg Buttgereiti nekroofilse armastuslooga "Nekromantik". Kunagi, kui ma olin noor ja seda Eestis näidati, siis läksin ma seda kinno vaatama ainult ühel põhjusel: arvasin, et tegu on õudusfilmiga. "Nekromantik" on lihtsalt sihuke ähvardav pealkiri, kas pole. Must maagia tuleb meelde. Naljakas lugu on aga see, et kuigi film on vist tõesti õudusfilmiringkondades menukas, ei olegi seal midagi õudsat. Seks laipadega on jälk jah, on küll, pole põhjust selles kahelda, aga zhanrilt on pigem tegu ikka mõtliku melodraamaga, mis on aga samal ajal kenasti nendesamade füsioloogiliste elamuste teenistuses. "Rakkauttaa ja Anarkiaa" festivali kataloogis oli ära trükitud Jörg Buttgereiti kommentaar, et ta teab küll, et maailmas on palju inimesi, kes tema filmi saatel masturbeerivad ja tema meelest on see täitsa okei. Nii et porno ja porno piirid selles filmis olid väga hägusad. Muide, jäädeks truuiks odavate zhanrite põhitõele - kehtib veel eriti nii õudusfilmide kui porno kohta - et kui film väärib tegemist, väärib ta ka uuestitegemist, valmis Buttgereitil ka film "Nekromantik 2", mis on täpselt samasugune kui esimene. Ainult seal on veel rohkem laibaseksi.

Tõepoolest, mis on "Viimane maja metsas"? "Nekromantik"? "Saw 2/3" või "Hostel"? Pr0n. Odavad reivid.

Laibaseksi double feature. Jajah, kinos "Eha" näidati ära mõlemad filmid järjest. Vahepeal said need, kel süda pahaks ei olnud läind, fuajeest võileibu osta.

***

Argento 1985. a valminud filmiga "Phenomena" sain ma kokku sel suvel, juhuslikult nagu ikka. Roomas, püramiidikujulise (ent mitte Egiptuse) hauakambri ligidal olevas pargis toimus suur poliitpidu Itaalia saksa okupatsioonist vabastamise tähistamiseks. Tegu oli suure rahvaüritusega, kus olid bändid-värgid ja söögi-, joogi-, raamatu- ning plaadiletid. Muuseas paljud letid olid ideoloogiliselt ja poliitiliselt määratletud, näiteks müüdi kurdi lippude ja plakatitega varustatud lahvkast kebabi ning kaks magusaletti olid kaunistatud vastavalt Itaalia kommunistliku partei ja Che Guevara piltidega. Miks kommunism ja kommid itaallastele mõistliku kooslusena tunduvad, vääriks vast eraldi uuringuid.

No ja nii ma siis ostsingi pargi pimedamas nurgas olevast plaadiletist (millel küll poliitdekoratsioonid puudusid) Dario Argento "Phenomena" ja Lucio Fulci "Demonia" DVD-d. Sest kui arukas inimene tellib oma plaadid mugavalt ja soodsalt Internetist, siis minu ostud toimuvad millegipärast alati kõige ebapraktilisemates kohtades. Kirjutan selle oma hämmastava mõistlikkuse ja taiplikkuse arvele. Vahemärkusena: Rooma saabudes sattusin ma rongijaamast väljudes kohe second-hand plaaditurule. Hoolimata raskest seljakotist suundusin innukalt müüjate poole, kuid esialgne entusiasm kahanes mõnevõrra, kui sain aru, et 75% pakutavast kaubast olid kasutatud... loomaporno DVD-d.

Lahkusin ostuta.

Muidu teavad itaallased väga hästi, kes Argento on ja seda arvestades saab alati vestlust arendada:

Evol: You know Dario Argento?
Patriits: Yes, he's very good
Evol: Yes, good good
Patriits: Si, si, good.

Lucio Fulci - kelle filmides oli palju rohkem ultravägivalda kui Argentol - ei ole nii rahva meeles ja keeles, kuid ometi on temagi lahutamatu osa Itaalia filmist, mõnikord isegi siis kui see otseselt välja ei paista... Näiteks demonstreeris võõrustaja meile näitleja Alberto Sordi populaarset 1950-te komöödiat "Ameeriklane Roomas", mida vaatasime loomulikult itaaliakeelsena ja ilma tõlketa. Kujutage ette näiteks "Noort pensionäri", mille kõik tegelased vehivad vahetpidamata kätega ja räägivad 200 sõna minutis. Sordi film oli midagi sellist. Itaalia energia lööb siin välja, samas kui Argento melanhoolsetes linateostes seda küll kusagil näha pole. Ega ilmaasjata ei ole nii "Phenomena" kui "Suspiria" tegevus üle viidud hoopis rahvusvahelistesse tütarlasteinternaatidesse kusagil ebamäärases heaolu-Euroopas.

Itaallaste kõige armastatum filmistseen läbi aegade: Alberto Sordi sööb sphaghette filmis "Ameeriklane Roomas". Sordi, sphagettid, kino - võitmatu kombinatsioon.

Aga "Ameeriklane Roomas" avatiitritest vilksatas (assistant director, ütleb IMDB) läbi tõepoolest ka Lucio Fulci nimi. Jah, pikk ja töörohke oli see karjäär ja tee, mis Fulcil tuli läbida enne kui ta sai lõpuks ometi filmilindile oma elutööd defineeriva stseeni autos istuvast naisest, kes ootamatult oma soolikad välja oksendab (NB: järgnege sellele viitele ainult siis, kui te seda kindlasti oma silmadega näha tahate). Aga näe, jõudis ikka ära filmida selle stseeni. Tõepoolest, väga töötahteline kunstnik.

Lühidalt - sest õigupoolest lugege ise Wikipediast - Dario Argento alustas puhtakujuliste rämpsfilmide tegemisena (giallod, nagu neid nimetati), aga siis selgus, et need kukkusid tal kole hästi välja. Kõik vaatasid ja imestasid. Siis tegi ta kaks õudusfilmi, "Suspiria" ja "Inferno", mis veel paremini välja tulid (ja mõlemad filmid on loomulikult äärmiselt "kadreeringu"kesksed ja "psühholoogilise usutavuse"-vaesed). "Phenomena" valmis mõni aeg hiljem ja säherdust ilutsemist saab tõesti harva näha.

Film ise räägib noorest tüdrukust (Jennifer Connelly, muide), kes läheb erakooli ning avastab, et ta käib unes ringi ja et tal on üleloomulik suhe satikatega. Kärbsed ja muud putukad armastavad teda ning teevad tema tahtmist mööda. Teiseks, on kooli ligiduses sisse seadnud end saladuslik mõrvar, kes mitu tüdrukut on ära tapnud. See film ongi "kaks-ühes" - ühelt poolt tüüpiline giallo nagu Argento eelmine film "Tenebrae" ( tundmatu sarimõrtsuka verised ohvrid ja lihtsameelne detektiivitöö), teiselt poolt on ka üleloomulikud jõud mängus. Ja ega need kaks aspekti hästi kokku mängima ei hakka, aga Argento tüürib filmi siiski enam-vähem kindlal käel (kas ma olen juba maininud "kadreeringut") ning pinge hoitakse üleval kuni päris lõpuni välja.

Seda aeglast linateost ilmestavad loomulikult ka üksikud, kuid see-eest väga verised ning kõikenäitavad tapmisstseenid. Ringiga oleme jõudnud jälle kadreeringu fenomeni juurde, sest: kuigi Argento ilumeel on teada-tuntud, siis mis te arvate, mis avaldab keskmisele õudusfilmisõbrale rohkem mõju, kas ilus kaameravaade või kui detailselt näidatakse, kuidas nuga (või ora) silma (südamesse, selga, jalga) surutakse? Või pea labidaga maha lüüakse, nagu kapsas? Ah? Sama vahetu vägivaldsuse armastus kehtib ka teiste Itaalia õudusfilmide kohta. Kui paljudes USA filmides siiski loobutakse kõige verisematest lõigetest, siis Itaalia nõuab vere värskust ja vägivalla värvikust.

***

Pärast "Viimast maja metsas" igatahes tegi toimetus Haapsalus loomingulise pausi, luulet müüakse Haapsalu kesklinnas kuni kella 10-ni õhtul ja aega tuli otstarbekalt kasutada. Samuti leidub Haapsalus vaikseid haljasalasid luule lugemiseks. Nii juhtuski, et toimetuse filmihuvi jäi kuidagi tahaplaanile ja oma üllatuseks avastasime, et kell 23.00 algama pidanud Taiwani õudusfilm hakkas tõepoolest - täiesti ootamatul moel - kell 23.00 ja aeg oli sellest juba palju hilisem. Etteruttavalt tuleb märkida, et ajataju viperustega kohtusime veel hiljemgi. Nüüd olime aga üsna luulelises meeleolus ja nii juhtuski, et mina ja Merje läksime hotelli magama, kuid KO ja Pescador (viimane ongi rohkem proosasõber) siirdusid vapralt kinosaali vaatama filmi "Hellevator". Kuna ma seda ise ei näinud, siis võin ainult edastada Pescadori hinnangu: viis pluss.

Hommik üllatas meid omakorda filmifestivali uue aspektiga. HÕFF-i ilmne lisaboonus on see, et võis saada suhteliselt odavalt toa Promenaadi hotellis ja ärgata täitsa mere kaldal, võimalusega otse hotellitoast paari sammuga veepiirini jõuda. Ja pärast seda on terve hommikupoolik vaba (filmid algavad pärastlõunal) ringiuitamiseks. Nimelt oli ilus ilm, kevad oli just saabunud ja seega seiklesime terve hommikupooliku mere ja muude veekogude (Haapsalus on raske öelda, mis on mis) ääres - Väike Viik, Suur Viik ja Burgermeistri Holm said kõik läbi uuritud. Värskes õhus kadusid eelmise õhtu õudused ja luule kiirelt.

Korralduslikult tundus festivalil kõik väga paigas olevat. Ainus üllatus saabus kell 14.30, kui me saabusime esimesele filmiseansile. Filmiks oli "Dog Soldiers" ja õigupoolest tundub mulle, et see DVD leidub kusagil supermarketite odavate DVD-de hunnikutes, ja ma olen seda plaati juba oma käes hoidnud ja ta ära põlanud; et muudes tingimustes seda filmi libahuntide ja sõdurite konfliktist ma küll vaadata ei viitsiks. Aga sellised argumendid ei kehti filmifestivali ja suure ekraani puhul, eksole. Igatahes selgus fuajees, et kinosaalist kostab kõva urinat ja rähklemist ning et - film käib juba tükk aega. WTF tegime suured silmad ja siis saime teada, et just täna öösel oli toimunud üleminek suveajale.

Ega's midagi, läksime lõpuks meie ka üle suveajale ja lõime aega surnuks filmi "Murtud lilled" oodates. Filmi juhatas sisse Tõnu Karjatse, kes väitis, et filmi lõppu te küll ei oska ette aimata. Seejärel lahkus ta kiiresti saalist. Ma ei võtnud seda siiski liigse ohumärgina, ja õieti tegin, sest tegu oli päris huvitava filmiga mehest, kes registreerib end Interneti kaudu ühte mängu mängima ja siis selgub, et mäng käib lausa tema elu peale. Jällegi, selliseid filme on tehtud teisigi ja loomulikult - selle filmi lõppu oli ikka päris lihtne ette aimata. Tegu ei olnud just õudusfilmiga, kuid päris põnev oli küll.

Kokkuvõtvalt on HÕFF suurepärane koht veeta väike nädalavahetuse puhkus eemal muu maailma muredest. Sest kui PÖFF on siinsamas Tallinnas ja risti-põiki ees, sest kino tuleb muu päevakava vahele ära mahutada, siis Haapsalus võib lihtne inimene täielikult pühenduda filmivaatamisele ja/või puhkusele. Samuti on kõik käe-jala juures. Ja kuigi hotell maksab midagi, siis näiteks võrreldes Rabarockiga on kaks päeva Haapsalus veeta ikkagi odavam. Ja kui Rabarockil oled tara sees suure rahvamassi keskel ja ning lõputu arv heviansambleid ei lase rahus elada, siis Haapsalus võid jalutada mererannas, kuulata kuidas merelinnud käratsevad (vagane see kevadine lugu tõepoolest ei olnud) ja vaadata kuidas luiged nokivad. Ning õhtu saabudes varjuda süngesse kultuurikeskusesse ja vaadata väärfilme.

***

Ühel täiesti mittemidagiütleval õhtul asetasin nõela plaadile ning mängima hakkas Claudio Simonetti lugu "Phenomena". Selline tõsine, pidulik, veidi ärev lugu, mis kõlab, no mis te arvate, mis filmi alguses? Lugu sai just hoo sisse, kui Merje tuli tuppa ning märkis kohe: "proget kuulad, jah?".

Mul oli väga piinlik. Proge? 0wned. Kust ma pidin teadma sihukest asja.

Põhjus oli väga lihtne - mõni aeg pärast Roomas-käiku jalutasin läbi kaubamaja ning leidsin sealsest plaadiletist ootamatult väga odava (49 kr) vinüüli, mis nägi välja selline:

Väga tähelepanuväärne, sest "Phenomena" DVD kaas nägi välja hoopis teistsugune:

Sulnis neidis nuusutab kaunist liblikat. Mitte kusagil filmis ei kohta kusagil säherdust koledat, mõnda Iron Maideni albumikaant meenutavat kaadrit. Siiski on tegu sama filmiga, vähemalt mõnes mõttes. "Creepers" on nimelt "Phenomena" USA turu jaoks kõvasti lühemaks lõigatud variant. Loomulikult lõigati välja need kohad, kus üritati isegi segast lugu veidi lahti mõtestada ja selgitada. Aga et mitte häirida tundlikke ameerika hingi, jäid kääride vahele ka kõige verisemad kohad. Ehk siis välja jäeti kõik see, mis teeb Argento filmist Argento filmi.

Nii et pooljuhuslikult sain ma siis "Phenomena" soundtracki omanikuks. Juhusest ei saa rääkida eelkõige seetõttu, et plaati omandama innustas ka asjaolu, et Argento filmide helitaustad on väikestviisi kuulsad (kasutades sõna "kuulus" muidugi äärmiselt liberaalselt). Nimelt palkas Argento oma filme helindama Itaalia progressiivrockisõbrad, kes koondusid nime "Goblin" alla. Mina mäletan neid eelkõige "Suspiria" heliribalt - filmi kandev meloodia oli tõesti väga meeldejääv ja meelirõhuv ka. Eelkõige sellepoolest, et seda ühte ja sama, kaunis ärritavat meloodiat korratakse terve filmi vältel lõpmatu arv kordi.

"Phenomena" muusika on mõnevõrra tavapärasem ja muidu päris meeleolukate ja süngete viiside veenvust kahandab kõvasti see, et klahvpille tallaks justkui Lauri Laubre või mõni teine kaheksakümnendate klahvpilligeenius, tuues kuuldavale eht-"Vitamiin"/"Proov 583" stiilis pinisevaid süntesaatorihelisid. Proge, youknow. Muide, just sel suvel esines Hiiumaal Rootsi progeansambel, keda iseloomustas samuti a) õudusfilmide muusika mängimine b) klahvpilli (mellotron) kasutamine, mis on nii eksklusiivne ja keeruline, et seda polegi võimalik kunagi päriselt töökorda seada. Ka Goblini süntesaatorite töökord on minu meelest vähe kahtlane.

"Phenomena" soundtrack ei piirdu siiski ainult Goblini atmosfäärilise muusikaga, vaid heliribale lisandub ka korralik heviriba. Jah, Iron Maiden ja Motörhead - parim, mida 1985. aastal hevist võtta andis. Pärast kõike seda pingutust, mida Argentolt nõudis oma luuleliste kaadrite ning Goblini edumeelse heliloome kokkumiksimine, on filmivaatajale kindlasti parajaks üllatuseks see, kui mõnes pinevas kohas asendub Goblini taktitundeliselt vaikne, kuid ärev musitseerimine äkitselt Iron Maideni keevitamise ja Bruce Dickinsoni huilgamisega. "Kohatu" oleks sellise lähenemisnurga kohta vähe öeldud. Teisest küljest LP-le kui eraldiseisvale üksusele tuleb vali hevi ainult kasuks, kuna on teretulnud vaheldus Goblini ja teiste italoprogeässade loomingule. Igatahes võin plaati soojalt soovitada, arvatavasti vedeleb neid siiamaani mõne poe vinüülikastis.

Tundub, et siinkohal tuleks tunnustavalt mainida ka Lucio Fulci saavutusi heliriba vallas filmis "Demonia". Iseenesest on see, üks Fulci viimaseid filme, väga sitt film ka Fulci kohta, mainigem vaid, et filmi lõpp oli täiesti laest võetud. Aga Fulci (ja kahtlemata mängib rolli ka üsna piiratud eelarve) on "Demonias" läinud hoopis teist rada kui Argento "Phenomenas".

Noh, esialgu on kõik arusaadav ja ehtõudulik: pime öö, blond neidis vaevleb telgis painajate käes, talle viirastuvad iidne klooster ja saatanlikud nunnad ja selle taustaks mängib mis?

Purjus iirlaste dzhiig, mida kraaksuvad lakku täis arheoloogid ja üks neist plännib eriti närvesööval moel kitarri ka. Sama episood kordub kolmel ööl, kuni saatanlikel nunnadel lõpuks - ilmselt talumatust lärmist - hing täis saab ning kaks kõige hullemat lakekaussi orade otsa surnuks kukutatakse.

Igatahes see lõkkeõhtu-stseen on ainus, mida siit filmist vaadata tasub.

***

Kadreering.