Kunagi laulis "6. Kolonn", et "Eesti rock see hakkab juba ära tüütama" ja et talle meeldib hoopis Hortus Musicus ning et "selles mineviku bändis tulevikku näen". Kui rääkida Eesti garaazhirocki ajaloost, siis on see loomulikult üsna fiktiivne, nagu ka garaazhirocki scene on määratletav üsna tingimisi. Aga täpsed definitsoonid polegi nii tähtsad ja ometi on mõnevõrra õpetlik vaadata seda asjade käiku, mis on meid tänasesse päeva toonud. Millised tähtsad sündmused on siis tinginud olukorra, et Pika Hermanni tipus lehvib sini-must-valge, rong ei sõida enam Virtsu, kuid Kuivastus ootab endiselt praam, Saksamaalt sõidab meile esinema Los Bandidos, Levikas on ikka avatud (mille leti taga hea õnne korral tervitab meid Heajuur) ja muusikamasinas mängib Zahiri "Betty Ford Clinic"?

Ja - kuna garaazhirock on selline läänepärane sõna, ja keldribänd tähendab justkui midagi muud, siis milline oleks sobiv maavillane ja -vallane termin tähistama sellist muusikat? Aidarock? Puukuurirock?

Niisiis, ajalugu. Faktid on valitud - ja vajadusel töödeldud - parima äranägemise järgi. Aastaarvud on täpselt nii täpsed kui nad on.

1170

Muistsed eestlased kohtuvad Ölandi all kuningas Valdemari vägedega. Taani kroonik Saxo Grammaticus kirjeldab eestlaste meeleolu lahingu eelõhtul:

"Et ei paistaks, nagu oleksid nad julguse kaotanud, tegid nad näo, nagu oleksid nad rõõmsad, ning lõbutsesid, laulsid ja tantsisid ülemeelikus tujus, taanlased aga veetsid öö nukras vaikuses."

"...vägeva kisa saatel taplusse, arvates, et taanlased lasevad end lärmist hirmutada ja põrkavad juba esimese rünnaku peale tagasi. Ei puudunud palju, et see lootus olekski täitunud, sest barbarite ulgumine ja röökimine oli nii hirmuäratav, et taanlaste tagumised mehed mitte üksnes ei kohkunud, vaid hakkasid ka põgenema."

Pigem meenutab see, eriti kui arvestada ulgumise ja röökimise hirmuäratavust, tüüpilist halva rokenrolli kontserti 21. sajandi Eestis. Eestlased pole mitte ainult laulurahvas, garaazhirocki ideaale on nad alati kõrgelt hinnatud.

1958

Riigitruu karikaturist Stanislav Malahhov avaldab "Pikris" mitte eriti sõbraliku zharzhi ebausaldusväärsest noormehest ja kirjutab alla "Rock'n'roll". Ajakirjast "Pikker" kujunebki tahtmatult asendamatu infoallikas Eesti rämpskultuuri uurijale, kuna karikatuurid ja följetonid hukkaläinud noorsoost võimaldavad meile pilguheidu tolleaegsesse tegelikkusesse.

1965

Ivo Linna saagis vineerist välja kitarri ja ujus Saaremaalt Eestimaale, telesse-raadiosse esinema. Algas ansambli The Beatles' vaimustus ning ka Eesti sattus briti muusika ohvriks. Biitansambleid kerkis nagu tuumaseeni pärast väikest eksitust tuumakohvriga.

Igasuguse jama kõrval salvestati ka palju lahedaid muusikapalu (repertuaar kippus küll üsnagi cover'itele toetuma), mida ka lääne garaazhirocki huvilistele häbi mängida poleks.

1966

Arhitekt Mart Port jäädvustas end eesti rämpskultuuri ajalukku, kirjeldades oma raamatus "Arhitekti pilguga Inglismaal" modide ja rockerite võitlust, tehes seda nii sõnas kui pildis. 3-aastase Tõnu Trubetsky tulevik sai sellega määratletud.

Väikese Tõnu õhtujutt

196?

Lauri Nebel laulab halli-gallit. Salvestust on nimetatud ka esimeseks eesti punk-looks, kuid eelkõige ja ennekõike on ikkagi tegu suurepärase garaazhipungiga, olgu siis see paroodia või mitte.

1979

Valter Ojakäär avaldab teatmiku "Rockmuusikast", kus ta konspektiivses vormis kirjeldab briti biitmuusika võidukäiku USA-s ja sellega seonduvat garaazhibändide lainet 60. aastatel. Nimesid küll eriti nimetamata.

Lisaks leiab raamatust sissekande Iggy & The Stooges'i ning jälkide tegude kohta, mida Iggy Pop laval korda saatis. 1983. aastal avaldatud raamatu teisest, täiendatud trükist oli The Stooges juba välja lõigatud.

Vaevalt, et ta ise neid bände kunagi kuulnud oli.

ETV teeb retrosaate 50. aastate muusikast, selleks formeerub kollektiiv Rock Hotel, kes ajab nahktagid selga ja mängib päris ägedaloomulist 50.-te rockabillyt. Tõnu Kõrvits esineb psühhopaatse trummarina ning Margus Kappel matkib lahedalt Jerry Lee Lewist. Järgnevat teate isegi, Rock Hotelist sai kõige popim ansambel Eestis ning Artjom Troitski (vene rokikriitik, keda alati tsiteeriti, kuna Eestis ühtegi kriitikut polnud) sai tuntuks oma väitega, et Rock Hotel tapab Eesti rockmuusika (vrdl The Drags "I Killed Rock'n'roll", The Mummies "I'm Gonna Kill My Baby Tonight", Sinister Six "I'm Gonna Kill You Tonight".)

1982

Punk T esitab rahvalikud lood "Capri saarel", "Tiigrikutsu" ja "Belsen Was A Gas". Järjest, ühe hooga. Budget rock, woo-hoo.

Väike Evol, alles jõmpsikas, arvab hoopis et Ivo Linna "Rockabilly rock" ning Mick Jaggeri "Just Another Night" on vapustavalt lahe. Muide, lasteaia välisseinale on kirjutatud "Punk on lahe" ja mõlema sõna tähendus jääb tookord arusaamatuks nii talle kui ka emale, kelle käest selgitust küsitakse.

1989

Kooperatiiv "Kuldnokk" annab välja kasseti "Young Rockers". Rocki küll napib, kuid punki (JMKE), Briti popi (JA & The Anachrones) ja paduhevi (Varaan) kõrval astub üles ka Ba-Bach ("Tahan oma raha tagasi" ja Russkaya Vodka). On rokenroll küll, kui ka mitte just väga sütitav.

Asuurne plastmass, sini-must-valge lipp: õige rockikasseti tunneb ära kaugelt.

"Vanemõde", armastatud nii hevimeeste kui punkide poolt, viib budget-rocki täiuseni, võttes repertuaari AC/DC "Shake The Foundation" ja Slade'i "Olen Noor" (inglisekeelne pealkiri ei tule meelde). Edasi pole kuhugi areneda, Sal-Saller põgeneb Soome ja hakkab ette kujutama, et ta on Rod Stewart. Ja tema kassi nimi on Glitter.

1990

Ansambel The Cramps leiab Eesti ajakirjanduses esmakordset mainimist, seda nii sõnas kui pildis. Ajakirjas "Noorus" raporteeris ehmunud ning valutava peaga Priit Hõbemägi Provinssirocki festivalilt:

""The Cramps" oli tõeline peavalubänd. Viibinud terve päeva Seinajoel, oskasid nad konsterdipaigale ikka veerand tundi hilineda. Poison Ivy Roschach, Lux Interior, Nick Knox ja Candy Del Mar segasid nagu hiigelmikseris rockabilly't, 60. aastate garaazhipunki ja psühhedeeliat. Kahel miniseelikus naispillimehel oli vaid ähmane ettekujutus kitarrist kui muusikainstrumendist, mida nii bassikäigud kui soolopartiid ilmekalt tõestasid. Siiski, kui suhtuda rock'n'rolli kui ärritusvahendisse, siis selle ülesande täitis "The Cramps" hiilgavalt."

1991

Ikka oleme öelnud, et provintsis ei teata täpselt, kuidas muusikat teha ja ikka oleme lisanud, et nii ongi huvitavam. Võrumaal astus üles muusikaline kollektiiv... igatahes mingit sorti kollektiiv, Atwist ja laulab-mängib... või midagi ta igatahes teeb, ja seda nii valjusti ja sütitavalt, et kuulajate silmad olid suured kui katkised suveniirtaldrikud ning kõrvad muutusid sügavaks kui Sadako surmakaev, rajades helidele tee aju kõige saladuslikemasse mõnu-, kuid peamiselt siiski valukeskustesse. Ansambli laulud "Pall", "Sall", "Pill", "Mõdu" ja need teised, kes neid suudaks unusta, isegi kui püüaks (või kõigi nende hiidpikkade laulude sõnu meeles pidada?). Ja loomulikult "Nä-nä-nä-nä-nä-nää, kala, Kala-Valter", eks ole see laul palju kordi läbi öö kajanud, seda paraku ka SC Lo-Fi tagasihoidliku toimetaja suu läbi. Lisaks veel lugu "Kärridzh". Ehk Garage. Kuulajad (live-salvestuse käteplaksude järgi otsustades, kõik kolm) olid sillas ja aastatega on ansambli Atwist müüt ainult süvenenud.

1991 või 1992

Sewercide Lo-Fi toimetaja Evol kaotab oma maailmavaateliku süütuse Pika tänava videokinos. Esiteks näidati seal pornofilmi, ja teiseks näidati enne pornokat muusikavideosid, s.h The Cramps'i "Bikini Girls With Machine Guns". Siit saigi alguse Evoli pornrokenrollihuvi.

The Cramps: parem kui Sinu lemmikbänd. Alati.

1993

Sally Cinnamon annab Tartus välja igasugu ülivõrdeid vääriva kogumiku "Sue Darling", kahtlemata 90. aastate parimaid albumeid Eestis. Kasseti lõpus hakkab mängima ansambli Weissernegger lugu, kes suudab lühikese aja jooksul usina kitarri- ja sündipiinamise tulemusena lakke ajada nii vere- kui õhurõhu, kui ka mitmete põrandaaluste börsiindeksite näidud. Samuti populariseerida Eestis (koos oma lingvistiliste aatekaaslastega ansamblist Kulo) saksa keelt, sest loo nimi on "Regenbogen".

PS F.M Violet on samuti väga hea bänd.

1994

Ilmselgelt on tegu eksitusega, kui ausate indiebändide, nagu Borax ja Dallas, ning vasttekkinud, kuid väga tüütute elektroonikakollektiivide, vahele pressib ennast ansambel Zahir, kes, kui läbi lillede öelda, mängib ikka sitaks valjult. Aga rahvale see tundub meeldivat. Kõik kulmineerub Dallase ja Zahiri split-kassetiga Silo/Dubbing Good Morning. Olgugi, et juhtivad teadlased on täheldanud teatud sarnasust USA bändi GodHeadSilo albumiga "Elephantitis of the Night", jääb Zahiri "Silo" jääb meid hämmastama ning innustama veel paljudeks aastateks.

Nelli Teataja avaldas usutluse Zahiriga, mille alapealkirjaks oli "200 kg toorest noorlooma liha". Siin peakski olema artikli skänn. Mis on kadunud.

Kord nädalas istub plaadimasina taha Soome Radiomafia DJ Miettinen ja mängib tänulikele kõrvadele maailma parimat ja tihti ka halvimat garage'i, punki ja muidu lõbusat muusikat. Raadiolained levivad vaevaliselt ka üle lahe Tallinnasse meie juurde ja on ka neid, kes raadiod Miettise "Räkärodeo" ajaks lahti teevad (tegel't algas "Räkärodeo vist u 1993 vms).

1995

Läbi pimeda, kuid väga talvise Tartu hangede vangub noor ja rumal Evol, taskus värske kassett, millel Tartu Ülikooli fonoteegist salvestatud The Cramps'i 1983. a kogumikalbum "Off The Bone". Loengusse hilinenult hiilib ta auditooriumi tagapinki. Õppejõud kibrutab kulmu, kuid jätkab siis: "Kurjategija, tema, teate on nagu "Kuningriiklane" - arvab, et temale seadused ei kehti". Evol paneb kasseti pleierisse ja... esimesed "Human Fly" hetked lummavad teda täielikult. Kõik ootused-kartused The Cramps'i osas on täitunud. Vapustatult ulatab ta kõrvaklapid KO-le. Ah sa kurat.

1996

Enamvähem esimese moodsa garaazhipungi ansamblina penetreerib Eesti rockiinimeste Iron Maideni logodega kaetud tagisid Rootsi bande The Hellacopters. Laiemas plaanis on algamas Skandinaavia rokenrolli võidukäik nii Läänemerel kui ka laias maailmas.

Eesti rockabilly esiisa ja -mees Ivo Linna alustab projekti, mida võiks kirjeldada kui "saatanlik lõbusõit Ameerika raudteel läbi vulkaani kõige valjemalt mulksuva laavajõe". Eesmärgiks distantseeruda igasugusest rokenrollist. Alustuseks ilmub välja "Kollane Allveelaev G" (koos Jaak Joala ja Tõnis Mäega), mis produtseerib tohutu hulga kauneid kuid väga hambutuid lugusid ning lõppes see loomulikult Eurovisiooniga. Ivo Linna, kunagine rokenrolli superstaar, minu lapsepõlve lemmik, poetame sinu mälestuseks suure pisara. Andke mulle sibulat.

1997

Ansambel Tüse Asi salvestab loo "Libahunt". Ja paneb kuulajad nutma. Lohutult.

See ei puutugi tegelikult artikli teemasse, kuid väärib märkimist kui kohutav, verdtarretamapanev sündmus, mis märgib kodumaise punkmuusika absoluutset madalseisu. Palju aastaid olen ma üritanud seda unustada, kuid ikka libaulub unetutel öödel akna taga tuul ja unenägudesse tungivad kitarrikaelu oma kollaste hammastega järavad habemikud hevimehed; kostub piinatava pilli südantlõhestav ja -tarretav hala ning bändimeeste naerunägudest võib järeldada, et seda kõike tehakse - tohoh - justkui väikese naljategemise mõttes. Huumor, see on Gogol, Zostshenko, Avertshenko, Harms. See ei ole saamatu hevibänd, kes nalja pärast punki teeb. Sihukese naljaga saavad punkbändid ise ka hakkama, thankyouverymuch.

1998

KO kraabib talvise Tallinn-Tartu rongiakna härmatisele kirja "Do you know where the action is?" ja plaanib Tartu Hellacoptersi ja Bad Afro Recorsi plakateid täis kleepida, et korraldada Suurt Sõitu Hellacoptersi kontserdile Helsingis. Huvilisi leidub: null.

Muidu üsna kahvatusse muusikaellu astub korraks tütarlastest koosnev ansambel Zriamuli, kes oma kentsakat nime ja kesist pillioskust kompenseerivad peamiselt entusiasmi, kisaga ning päris andekate lugudega. Igal juhul pidas Soome "endine vihane mees" Miettinen nende lugu "Kabistaja" igati raadiovääriliseks palaks. Bändi jääb mälestama ka album "182 kg" (väljaandjaks "Kosmos Control"). See kõik mitu aastat enne The Micragirlsi tulekut.

Sellele bändile saab põhiliselt ette heita nimevalikut. Zzz-riaa-muli?? Ah?

Tallinnas eksisteeris ju veel Kosmos Controli nimeline kauplus, kust rootslaste Hellacoptersi plaate ja Burning Heart Records'i kogumikke osta sai. Hellacopters oli sel ajal veel heavy metali vitriinis. Pood läks ka sewercide.ee ajalukku, nimelt sellega, et Kosmos Controli pankrotipesa vooderduseks läks muuhulgas Sewercide Lo-Fi väljaantud ansambli Guruhark CD "Saba ja Sarved" müügist saadud raha. Siis tehti poeruumidesse vist sekspood, sest nagu ennegi mainitud, pr0n ja r0ck käivad ikka käsikäes.

2000

Parema verstaposti puudumisel võib esimese täielise garaazhipunki ilminguna Eesti Vabariigis pidada ansambli Kwing Kungks teket, kes keldrivaikuses salvestab The Cramps'i loo "Human Fly".

2001

Garaazhirockil on sellest pohu, kuid webzine Sewercide Lo-Fi alustab ilmumist, esialgu hot.ee tasuta lehetegemise võimalusi arvestades. Kõige esimesena valmis Evoli kirjutatud Harry Potteri teemaline artikkel. Meenutuseks -- oli selline lasteraamat tookord aktuaalne. Oh jah.

Pimedate Ööde Filmifestivalil linastub "Psycho Beach Party". Kesköösel, et keegi jumala eest seda filmi ei näeks. B-filmirõõmu, verd ja surfmuusikat igaks elujuhtumiks.

2002

Jaanuaris sõidavad Evol, KO ja Johnny Pescador Helsingisse, The Hives'i ja The Nomads'i kontserdile. Teate ju stereotüüpi purjus Soome turistist? See on ilmselt riivanud SC Lo-Fi muidu väga tasakaaluka toimetuse õiglustunnet ning toimetus teeb nüüd soomlastele kõik tagasi. Sõna "Martini" omandab hoopis uued tähendusvarjundid. Kuidagi õnnestub siiski laevalt maha saada ja õhtuseks kontserdiks toibuda.

The Hives, Helsinki, Riemufestivaali, Nosturi klubi

Kui kauaoodatud The Hives lavale tuleb, läheb rahvas täiesti hulluks ja hakkab kollektiivseid tiritamme kasvatama. Tulevikupilt saab kohe selgemaks. Poole aasta pärast on The Hives juba rahvusvahelise kategooria rokenrollistaar.

Kõige heldinumalt meenutab toimetus siiski siiani The Nomadsi laivi, mis oli tõesti äraütlemata sümpaatne.

Septembris toimub esimene täismõõduline garaazhirokenrolli kontsert Eestis -- üles astuvad Zahir ning The Micragirls ja The Mutants Soomest. Mõlemad bändid on väga head. Isegi nii head, et Evol teeb üllatusest suured vaimusilmad ning tema astraalne monokkel kukub vupsti von Krahli teatri baari põrandale, kus see puruneb entusiastlike kontserdikülaliste saabaste all. Alguse sai Von Krahlis baseeruv "Teenage Kicks" kontserdisari, mis kestab siiamaani.

Edaspidi saabuvad Soomest meile veel Slideshaker, Boomhauer, Branded Women. Korduvalt. Tegemist on hoopis nende tagasisaatmisega. Kontserdid on olnud väga lahedad, kuid praegu kisuks nendest kirjutamine veidi pikale.

Branded Women

Siiski - The Micragirls, tüdrukutest koosnev bänd Kuopiost, käib Eestis veel mitu korda esinemas, nii et saab täitsa tuntuks ja seda üldse mitte omal maal. Umbes nagu Dean Read N.Venes. Nende seiklused Eestis kulmineeruvad ülesastumisega mängufilmis "Sigade Revolutsioon" kus nad etendavad koolibändi, peituvad kappi ja korraks kõlab ka nende muusika.

"Sigade revolutsiooni" soundträkile sattus kummalisel kombel ka Guruhark'i lugu 2000. aasta Riia vabaõhukontserdilt, mis ilmus plaadil "Saba ja Sarved" (Sewercide Lo-Fi väljaanne).

2003

Esimese Rootsi garage-bändina astub Eestis üles naisansambel "The Voladoras". Nüüd hakkab ansambleid ka Rootsi poolt külla tulema. Kuningas Valdemari järeletulijatele amnestia ei laiene.

Aasta lõpupoole (taas)ilmub välja ansambel Kwing Kungks. Janno Zõbin on välja kujundanud äärmiselt tegusa ja paljulubavalt lärmakõlalise kollektiivi...

2004

... ning aasta alguses hakkab keevitama ansambel Shelton San, kellest saab veel üks Eesti kärridzhi tugisammas. 17. jaanuaril 2004 esinesid koos Soome Cosmo Jones Beat Machine'iga, külalisesineja, kes väärib eraldi esiletõstmist kui hästi lõbus bluusiansambel.

Aprillis 2004 avalikustavad oma uued demod Kwing-Kungks ja Zahir. Kõik ümisevad lugudele kaasa. See inspireerib Sewercide Lo-Fi toimetust, nii et...

...1. juulil 2004 ilmub Sewercide Lo-Fi märgi all Eesti esimene garaazhipungile pühendatud kogumik "Garage ja Mürage". Tegu on garaazhipungiga, sest me ütleme nii. Ja pealkirjas on sõna "Garage". Nii et vaielda pole midagi.

Väga head - ja eelkõige valjud - plaadid. Ostke plaate! Ee.. palun?

Mart Ramone viib ellu ammuse unistuse ning kui The Ramones'i read järjekordselt hõrenevad, asutab ta lugupidamise avaldamise ettekäändel Ramones'i cover-ansambli The Rawones. Mis üllatuslikult kõlas väga hästi. Kuid sellest ei ole küll ja...

Von Krahli teatri baar on traditsioonilises suitsuvines. Laval läkastab The Rawones

...septembris debüteerib Mart Ramone'i ja Janno Zõbini kõrvalprojekt Mammut, mis pühendatud surf/instro-muusikale. Kahjuks kõrvalprojektiks see jäigi.

Mammut. Muide, 15. detsembril peab Evol loengu surf/instro-muusikast, nii et tulge kuulama! Piinlikud pausid! Habemega naljad! Mahaunustatud plaadid! The Trashmen! Loeng tuleb väga pikk-pikk-pikk! Yay.

Nüüd alles mõtleb Mart elu ja muusika üle eriti kõvasti järele, analüüsib seda ning peab senitehtut liiga kerglaseks. Seega asutab ta päris oma grupi, paneb sellele nimeks "Les Diamants" ja astub 2004. a lõpul ka heatahtliku ja -tujulise publiku ette. Teisisõnu, tegemist on Eesti esimese spetsiaalselt moodsa garaazhipungi mängimiseks kokkupandud grupiga, mis kõlab täpselt nagu lääne analoogid. See on nende suurim tugevus, kuid ka nõrkus.

Mart Ramone'i (kõige parempoolsem) üheksas bänd Les Diamants, kümnes Nälg.

Zahiri laulja Tambet hakkab end tasapisi pidama Elviseks. See teeb temast Eesti Elvise number 2. Esimene on Carl Danhammer.

Love me tender, love me true

Garaazhirocki retseptsioon kujuneb Eestis väheke kentsakaks, kuna keegi ei tea asjast mitte midagi. Üks Õhtulehe retsensent (Vader sth) arvab, et kõik rockbändid on Black Sabbathi ja Led Zeppelini kloonid. Mart Juur kuulab The Hives'i esimest suurele plaadifirmale salvestatud plaati ja arvab, et küllap see plaadifirma mõtleski bändi välja. Ja alles hiljaaegu arvas Agent M-i esimees kusagil foorumis, et kui bändis on klahvpillid, siis on see Stranglers'i kloon. Oeh.

Janno Zõbini eestvedamisel MTÜ Rampade Org algatatud rahvavalgustusliku loengusarja "Subkultuurid aja kaleidoskoobis" alguseni oli jäänud veel pisut vähem kui aasta.

2005

Zahir, Kwing-Kungks, Les Diamants ja Shelton San jätkavad endises suunas ja valjuses.

Shelton San'i laulja Valter.

Seksound, uus kodumaine label avaldab Eesti muusikakogumiku "Kohalik ja Kohatu" kus sõna saavad ka garaazhibändid. Suve lõpuks paiskab Seksound turule ka Shelton Sani esik-EP. Tegu siis pärast Zahiri kunagist split-kassetti esimese bändiga, kes oma plaadiga maha saanud.

Aasta läheb ikka edasi, nii et siinkohal jääb lugu katki.

Ka Sewercide Lo-Fi tegutseb tasapisi edasi.

[PS: Mälestuseks vanadest aegadest, kui muusika levis musta lipu all, kassetilt kassetile, on osa illustratsioone pildistatud Kariibi mere taustal. Port Royal! - toim.]