Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum |
F I L M
Alustuseks ei ole palju öeldud, et Julien Temple on kõige kõvem punk-dokumentalist. Lisaks nimekale dokile Glastonbury festivalist (2006), suurfilmidele Sex Pistolsist "The Filth and the Fury" (2000), "The Great Rock 'n' Roll Swindle" (1980), pluss veel terve rea popkultuuri nähtuste kajastustele, on ta ka näiteks situatsioonikomöödia "The Comic Strip" (1981) ja narkomängufilmi "Bullet" (1996) rezhissöör. Tasub välja uurida. Põhialaks on tal siiski dokumentaal, ta on kaameraga kohal olnud päris pungi algusaegadest peale. Ei teagi, kuidas Temple'i dokk töötab teemasse täiesti pühendamatu inimese peal (ilmselt ei tööta), aga nii-öelda edasijõundule on iga uus dokk informatiivne kaloripomm, täielik laks lagipähe. No aga meiesugustele need ongi tehtud.
"Joe Strummer: The Future Is Unwritten" a.k.a "Strummer" (2007) on Julien Temple'i portreefilm The Clashi frontmanist, Joe Strummerist (vähetuntud fakt, et tema nimi on tegelikult John Graham Mellor ja et ta sündis Türgis Briti diplomaadi pojana, et ta käis karmi korraga koolis, et ta vend tappis ennast noores eas ära ja muud sellised faktid tuuakse kõik ilusti välja, aga väga vale oleks arvata, et tegemist on mingi kuiva eluloofilmiga). Temple annab sõna mõnele neist, keda The Clash ja Joe Strummer on oma loominguga mõjutanud - seal on meie aja kangelased nagu Martin Scorsese, Jim Jarmusch, Bono ja Johnny Depp. Istuvad ümber lõkke ja räägivad Strummerist jutte nagu päris inimesed.
Olgu öeldud, et üles astuv seltskond on veel hulga esinduslikum kui Alex Coxi ("Repo Man", "Sid and Nancy") post-spagetti-vesternis "Straight To Hell", millele kõnealuses dokis leidub mitmeid viiteid nii pildi kui sõna kujul. Mäletatavasti mängis Strummer "Straigt to Hell'is" (1987) koos selliste tüüpidega nagu "hambutu" (ha-ha) Shane McGowan, filmigeeniused Jim Jarmush ja Alex Cox ja kes kõik veel - Elvis Costello, Courney Love jne. Jah, muidugi, Clashil on ka samanimeline lugu, Straight To Hell.. "There aint no need for ya / Go straight to hell boys". Räägib Vietnami sõjast, täpsemalt lastest, keda USA sõdurid Vietnami naistega tegid ja nende soovist USA-sse elama asuda. Ainult et see ei ole see Ameerika jne. Olgu sellega kuidas on, aga The Clashil oli ameeriklastele hoopis vahetum toime kui Sex Pistolsil. Scorsese näiteks räägib seal, kuidas The Clashi tulekuga Ameerikasse said tema filmid uue hingamise. Taustaks De Niro ja "Raging Bull" (1980). Tõele au andes oli ta punk küll juba enne, sest kui ta "Taxi Driver'it" (1976) filmis, oli The Clash alles asutamisel.
Clashi lugudes on teadagi globaalsed teemad, selles suhtes oli The Clash täpselt nagu üks korralik Jamaika ska/reggae orkester. Tüüpiliste armastuslugude protsent on seal väga madal, võrreldes mistahes lääne popmuusikaga, kus see protsent pidi olema midagi üheksakümmend. The Clash laulab sellest, mis toimub, neid tõesti huvitab see, mis toimub. Ja see on hoopis teine teema kui mingid n-ö sõnumiga poliitbändid, kes lihtsalt kraaksuvad nagu papagoid seda, mis uudistest tuleb ja mis neilt kuulda tahetakse. Strummer laulab inimestest ja maailmast tema ümber, tänaval, squatis, lõkke ääres ja silla all.
Kuna "Strummer" on dokfilm, ilmuvad osatäitjad enamasti kaadrisse rääkivate peade kujul. Aga samas on seal palju muud, vägagi palju, mis kokkuvõttes loob tervikliku kunstilise jälje ajju. Esiteks on Clashist õnneks säilinud hulgaliselt kroonikamaterjali. Siinkirjutaja on varem näinud vähemalt kahte dokki sellest bändist. Endale omaselt käib Temple kroonikakaadritega visuaalselt vabalt ümber, segades neid väljalõigetega muuhulgas 1950-ndate filmist ("1984") ja multifilmist ("Animal Farm"). Filmi pikitud originaalkunstist tulevad esimesena meelde plekist märklaudadeks stiliseeritud bändimeeste pildid, mis vastavalt sündmuste käigule alla lastakse. Vesterni-esteetika: Straight To Hell, jällegi. Ja muidugi Esperanza Romero animatsioon ja animeeritud comic-stripid. Must-valged lihtsad joonistused, mis annavad elu hoopis ehedamalt edasi kui mistahes ülipüüdlik filmi-rekonstruktsioon (Joy Divisioni "Control" tuleb kohe meelde, mis linastus sealsamas "Sõpruses" päev varem - filminädalal "Rock on screen").
Julien Temple ikka oskab. Ja võrreldes "The Great Rock 'n' Roll Swindle'i" või "The Filth and The Fury'ga" on ta läinud veel paremaks. See infovoog, mis ta vaatajale näkku paiskab, peaks kõigi eelduste kohaselt üsna kiiresti väsitama, tüütama ja panema toolil nihelema. Aga tegelikult on vastupidi - naelutab hoopis paigale ja kruvib tempot nagu vana mees. Tulemuseks on virgastav ajumassaazh, muusikaline õhulend ja sukeldumine läbi lugematute audiovisuaalsete kihistuste otse kümnesse. Temple film on nagu ajamasin. Ja mehel on haruldane rütmitaju, aastatega nagu meres lihvitud. Nagu hea tõlke kohta öeldakse, et seda ei pane üldse tähele, nii on Julien Temple'i filmides rezhissööri käekiri, miksimismeetod ja rütm vaevu tajutavad - ja seda enam viivad nad meid segamatult aine endani, selle sisse ja sellest läbi, liikuvad pildid ja helide vaheldumine on kroonika, luup ja mixtape samal ajal.
Kokkuvõttes, dokumentaalfilm oma parimal kujul + tugev muusikaline ajumassaazh. Kaks ühes.
Ah jaa - lugu "Brand New Cadillac" selles filmis ei kõlanud - ei The Clashi ega ka mitte The Mescaleros'e esituses. See oli siis kriitiline märkus.
***
Sewercide Lo-Fi, 2008
|
|
