Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum |
M U U S I K A
Vaatasin ära selle viimase Lynchi filmi ja mul tekkis seos ühe minu vana objektiga. Ma pean silmas Black Francist. Aga mõelge kaasa.
1926. aastal valmis osana Los Angelese veevarustussüsteemist San Fransisco kanjonis, St. Clara orus St. Francise tamm. See oli 180 jalga kõrge ning 600 jalga pikk (jalg = 30,48 cm -- vastavalt siis kõrgust 54,86 m ja pikkust 182 m).
Vaid kaks aastat hiljem, 1928. aasta 12. märtsil vajus asi lihtsalt kokku. 3 minutit enne keskööd. Vaikne ookean jääb St. Clara orust umbes 100 km kaugusele. Paisust vallandunud laine kõrguseks mõõdeti esimesel 10 kilomeetril ca ~24 meetrit. 67 km tammist eemal, Santa Paula linna juures määrati laine kõrguseks tühised 7 meetrit. Õnnetuses hukkus umbes 500 inimest, keerulisemates kohtades olnud järgmisel päeval mudakiht ligi 20 meetri paksune. Music.
Kui sellest jäi väheks, siis peaks lugeja nüüd manama vaimusilma 20 meetri kõrguse veeseina liikumas umbes 100 km/h läbi Tallinna kesklinna. Võtab tummaks? Nii sünnivadki legendid (koledamatest seostest meenub siinkohal Estline ja hiljutine Welcome to Estonia! – see seos muide sai ka mõnede väliskommentaatorite poolt ära märgitud).
Pixies ja Black Francis (kodanik Charles Micheal Kitridge Thompson) alustasid umbes 1986. aasta suvel Bostonis. Et loo mõte selgemaks saaks, viitan esmalt mõnedele sümptomaatilistele lõikudele Black Francise lüürikast.
Nende esimeselt albumilt “Come On Pilgrim” (1987) leiame toreda palve:
[Levitate Me:]
“Surfer Rosa” albumil (1988) demonstreerib Francis meile kuidas saab eelkristlikust pärimusest midagi päris deemonlikku kokku miksida. (Austet lugeja uurigu ise Euphratese jõe kohta.)
[River Euphrates:]
Midagi päris-päris laastavat ja hümnilaadset on võimalik kuulata 1989 ilmunud albumilt “Doolittle”. (Vihjeks olgu öeldud veel, et lisaks kiirele plaadiversioonile on loost olemas nii kontsertvariant, kui ka BBC aeglane ja eriti pidulik variant.)
[Wave of Mutilation:]
I've kissed mermaids, rode the El Nino
1990. aastal ilmus Pixise eelviimane album “Bossanova”. Kui eelnevad albumid olid lihtsalt metsikud, siis Bossanovas on midagi uut. See on muusika mis pritsib nagu lõdvast põiest ja särab otse ajju. Ka siit leiame midagi, mis muutub hiljem tähenduslikuks. (Ma ei pea silmas mitte ainult leemurinaha peegeldust meres, ehkki ka see küsimus põletab. Aga lugege ise.)
[Velouria:]
My Velouria, my Velouria
Say to me
We will wade in the shine of the ever
1991 – “Trompe le monde”. Maakeelde võiks selle tõlkida kui üleskutse, käsu: eksita maailma!, elik siis aja maailm segadusse! See on hullumeelseim, kuid mulle tundub ka – et läbitöödelduim Pixies mis üldse kunagi oli.
[Palace of the brine:]
Tõesti. See muusika kõlab nagu karjus see naerukrampides uppuja, kelleni äkitse jõudis teadmine, et nende peakohal kokkupeksvate lainete eest tal pääsu ei ole. Mitte et just igas nende loos leiame ookeani ja Euphratese jõe, aga Te takseerige selle pilguga… leemurid, mereahvid, vampiirnaised, tulnukad, S&M, kosmos, inglid ja cupidod. Meri. Ja seda mitte väikestes kogustes. Kuulsaim näide selle muusika sugestiivsest mõjust on ilmselt hr. Kurt Kobain. Ühes intervjuus pihtis mees, et “Smells like teen spirit” kangastus talle “Gouge away” mõju all olles …gouge away, you can gouge away, stay all day, if you want to… a missy aggravation, some sacred questions, you stroke my locks… gouge away… Nojah.
Põnevaks läheb alles nüüd. Vahepeal sai Black Francisest Frank Black. 1994. aasta sooloalbumilt (järjekorras teiselt, esimene oli lihtsalt “Frank Black”) “Teenager of the year” leiame 4:41 kestva loo pealkirjaga Olé Mulholland.
Hey, sleepy monster in the sand
Vahepealsetel aastatel maadleb Black erinevate mütoloogiliste ja vähemmütoloogiliste tegelastega, kuid kergus, millega ta karjus Olé, olé, olé for Mulholland!!, on kuskil mujal. Ilmusid veel albumid: “The Cult of Ray”, “Frank Black and the Catholics” ja “Pistolero”. Ning eri plaatidelt väljajäänud lugude kogumik “Oddballs” – vist oli 2001. Muide, samal aastal ilmus ka Pixiese completed B-sides, millele me tõsi küll, momendil rohkem viiteid ei tee.
Tähtis on, et alles 2001. aastal pöördub mees tagasi oma arché juurde. Albumi pealkirjaks saab “Dog in the sand” [Hehee… Hey, sleepy monster in the sand! ] ja albumilt leiame loo pealkirjaga:
[St. Francis Dam Disaster:]
*
Peale 1928. aasta õnnetust oli skandaal muidugi suur ja süüdlane pidi karistada saama. Asja muutis dramaatiliseks asjaolu, et väidetavalt oli tamm lekkinud juba mitmed päevad enne katastroofi. Rahva seas levis ka legend (nagu ikka), et tamm õhiti dünamiidiga, mille terroristid olid sinna peitnud juba 1924. aastal, mil tammi ehitama hakati. Põhisüüdistus langes loomulikult William Mulhollandile, kes ka tunnistas end teadlikuks ühest tammi varasemast pisilekkest. Siiski leidis tema väide, et pisilekked on suurte tammide puhul tavalised, ka vannutatud ekspertide poolt kinnitamist. Ja ehkki Mulholland mõisteti õnnetuse eest kaudselt vastutavaks, ei rakendatud talle kriminaalkaristust. Kohus otsustas, et tammivaringu põhjustas nende kaljude murdumine millele tamm oli toetatud. William Mulholland suri 1935 aastal, 79 aastaselt. Räägitakse, et viimased 6 aastat oma elust veetis ta erakuna.
1992. aastal modelleeriti õnnetust tänapäevasemate meetoditega. Selgus, et Mulhollandi aegsete teadmistega geoloogiast poleks ka kõige parema tahtmise juures olnud võimalik ette näha, et tammi vundamendi alused kaljud ei moodusta tektoonilist tervikut. See tähendab – kui aluspinna nõrgem pool andis survele järele, lagunes terve tamm. Järgnes see, mida minuarust võiks nimetada mulholland driveks.
Black Francise sümpaatia David Lynchi vastu on üldiselt teada. Intervjuudes nimetab ta selle armastuse alguseks Eraserheadi (1976). Pixies at the BBC albumil leidub ka üks selle filmi kaver – “In heaven (lady in the radiator song)” – lindistatud 1988. Mööngem, et ka skandeerimine Levitate me's – elevator lady, elevator lady!! – riimub radiatoriga päris hästi.
Põhimõtteliselt võiks loo sellega ka lõpetatuks lugeda, sest mulle poeesia kommenteerimine eriti ei istu. Ainus asi, mis mind veel huvitab on Mulholland kui arhetüüp, legend ühe keskmise ameeriklase ajukäärus. Huvitav, et kas Lynch panigi sellise pealkirja, et tal virvendas 100 km tunnikiirusega liikuv 20 m kõrgune veesein? Igatahes päris paras kiirus millega end oimetuks sõita. Muidugi – keegi võiks seda Lynchi enda käest küsida, kui juhtub nägema. See oleks päris huvitav kommentaar.
Igatahes – kui F.B. poleks oma viimases albumis nostalgitsema hakanud, oleks me sellest ilusast etümoloogiast ilma. Black Francise alias Frank Blacki muusika ON mulholland drive – (ülekantud tähenduses, loomulikult) – seda juhul, kui me lepime kokku et see tähendab 20m kõrgust veeseina liikumas 100 km/h. Mis iseenesest kõlab ju ka päris lynchlikult.
==============
PS:
St. Francise ehk siis Asissi Fransiscuse kohta niipalju, et tegemist on frantsiskaanlaste kerjusmungaordu rajajaga – see juhtus juba 13. sajandil. St. Clara ehk siis õde Charitas algatas 16. sajandil frantsisklaste liikumisega analoogse õeskonna. Teemaga tutuvudes selgus ka, et keegi M. de la Bedoyere on kirjutanud raamatu pealkirjaga Francis of Asissi: The man who found perfect joy. Lihtsalt fakt, mis teile ühel hetkel bumerangina vastu pead võib lajatada.
Kaadrid pärit videost "Here Comes Your Man". Hippie colours galore!! [-toim. märkus]
Sewercide Lo-Fi, 2002 |
|
Jääb veel vastata küsimusele, kes oli see salapärane Mulholland, kellele Frank olé – olé karjus. Saame tuttavaks: Mulholland, William Mulholland. St. Francise tammi arhitekt.
