Filmirezhissöör Rainer Werner Fassbinderist on palju kirjutatud. Peamiselt küll sellest, milline inimene ta oli - pede, antisemiit ja töönarkomaan ühes isikus, kelle esimene film valmis 24 aastaselt ja surm saabus 13 aastat hiljem, antibeebipillide üleannustamise tagajärjel. Üle kõige armastas ta kaamera taga alluvaid kiusata. Mis on liigagi usutav sakslasest, kes sündis 1945. aastal - samal aastal, kui Hitler suri.

Võrdluseks, siia vahele. Enne Walkeri, Teksase korravalvuri võimuletulekut oli Ameerika presidendi nimi Bill Clinton (seesama, kelle naisest Mark E. Smith laulis). Oma ametiaja jooksul tuli tal tõrjuda mitmeid tõsiseid süüdistusi seoses oma lõtvade elukommetega. Kõigepealt ilmusid välja tõendid selle kohta, et president oli kooliajal kanepit tõmmanud. Narkomaania ei ole naljaasi - sellised saadaks Keskerakond Siberisse. Anyway. Pidanud aru Valge Maja PR-shefi ja rahvusliku julgeoleku nõunikuga, lausus Clinton kuldsed sõnad: "Jah, tõmbasin, aga ma ei tõmmanud alla". Fassbinder oleks tema asemel võinud rahulikult öelda: "ma tegin üle 40 filmi". Tal ei olnud midagi varjata.

Brigitte "BB" Bardot on saanud laiematele massidele tuntuks kui erutav blondiin - definitsiooni poolest selgrootu inimene. Vast pensioni-eelikud võiksid veel mäletada "köh-köh" (tingimusel, et neil oleks mälu ja et nad 60-ndatel viibisid lääne kollase pressi levialas) - Rooma paavst pani Bardot' kirikuvande alla. Täpsemalt kuulutas ta BB saatana kehastuseks maa peal. Mõelge, mis aeg see oli - seksrevolutsioon polnud veel lapsekingadest välja saanud! Masturbeerimine oli kuritegu, selle eest loobiti koha peal kividega surnuks. Palja BB pildi omandaminegi pidi olema väga radikaalne samm. Mis pededega tehti, ei ole teada, aga arvatavasti seoti nad okastraadiga tanki taha ja lohistati Triumfikaare alt läbi või midagi.

Uuriva ajakirjanduse andmetel ei olnud Rainer Werner Fassbinder ümberlõigatud. Aga see ei teinud teda 40'ndate Saksamaal veel eriliseks. Ei tasu ka arvata, et kunstiinimesena kasvas ta üles hipide perekonnas nagu Björk, sest hei! - 40'ndate Saksamaal oli populaarse noorteliikumise nimi mitte "Flofer Pofer", vaid "Hitler Jugend".

Mõni hea aasta tagasi ütles keegi kuskil, et Von Trieri "Europa" naispeategelane on "Fassbinderi nägu". Ma usun, et mu mälu ei peta praegu. Fassbinder oli väga karvane mees. Ta kandis samal ajal nii bakenbarde kui täishabet ning juuksed olid pikad nagu väädid. Kole, kole. Ma kohe ei taibanud, et see fraas oli mõeldud tunduvalt kiiretaibuisematele filmikunstisõpradele kui mina. Lühidalt - mõeldud oli Fassbinderi naisi - naisnäitlejaid tema filmidest.

See tükike informatsiooni oli nii huvitav, et pani mind mõtlema. Kas Fassbinder valis naisi teatud näotüübi järgi? Või hakkasid naised temaga töötades teatud nägusid tegema - ja muutusidki selliseks? Von Trier on ju samuti kuulus näitlejate kiusaja (vaadake, mis ta Björgiga tegi!). Tagasi mõttekäigu juurde - esimene variant tundus kuidagi tõenäolisem ja nii ta mulle meelde jäigi: Fassbinder - rezhissöör, kelle filmides mängisid aaria iludused. Üsna varsti pudenes see teadmine kadunud asjade hulka nagu köömes hundi kõhtu.

Aga siis tuli Heajuur Sewercide foorumisse ja kõik tuli meelde. See juhtus juuni alguses, kui Katariina kirik-kinos linastus Pimedate Ööde Filmifestivali retrospektiiv "Fassbinder ja Scygulla" (tervitused Helmut Jänesele). AK (tuntud ka kui semiootik) saatis mulle sellise kirja:

Pealkiri: fassbinder
kui vähegi võimalik, ilgelt soovitan. ma ise sinna rohkem ei jõua, aga see eilne film oli küll lahe. nagu vana lutsu kevade ekraniseering. kohati sümfooniline muusika, selle taustaks prostitutsioon, kupeldamine ja mingite sündikaatide vahelised arveteõiendamised. vahele ca 3 minutilised ilma dialoogita kaadrid linnamaastikust... pff. midagi sellist polnd varem näinud. [Armastus on külmem surmast, 1969]

Film meeldis, isegi väga, hoolimata sellest, et ta nii pikk oli (2h + ketaste vahetused) ja lõpuks natuke külm hakkas (ikkagi kirik, kuid ma leevendasin seda hiljem ühe bloody mary'ga. Oli abiks!). Sattusin tõenäoliselt õigel ajal seda filmi vaatama, sest minu isiklik keeruline hingeelu saavutas vähemalt selleks korraks hämmeldava selguse ja puhtuse, või kuidas seda ütlema peakski. Tõenäoliselt võib süüdistada mingisugust 'german soul' fenomeni, mis mulle sobib. Noh, sinna alla kuuluksid ehk sarnane temperament ja ajalooline mälu, mis lubavad sündmusi arusaadavalt edasi anda ja tajuda. Meeleolud olid stiilselt välja joonistatud. Selline ajas tagasi rändamise tunne tuli peale (ma olen üsna kindel, et ma olen oma eksistensi jooksul ka sõjas viibinud). Lisaks teatavad nüansid, mida tavaliselt ei oskaks sakslaste puhul oodata. Meenub näiteks suur paks alasti neeger (põlvikud olid jalas!) embamas sõjast koju tulnud meest. Embamine tähenduses kinnihoidmine. Ega see olukord neegrile head ei toonud, kuigi tema kavatsused olid vast isegi õilsad. Paraku-paraku oli see tema viimane tegu üldse, mis ta maailmas tegi (surm naise käe ja pudeli läbi, oh kui alandav ühe kõrgema ohvitseri jaoks). Nii, ja kuna ma ei kirjuta hetkel artiklit, siis lõpetuseks ütlen, et naised filmis olid lihtsalt ilusad. Ma mõtlen kõik kokku, mis ühe naise juurde kuulub.

PS Ma lihtsalt pean end käsile võtma ja uuesti saksa keelt õppima hakkama. Ma võisin üsna kohtlase mulje jätta, kui terve kodutee iseendaga elavalt saksakeelseid fraase vahetasin. [Maria Brauni abielu, 1978]

Kui osa Fassbinderi filme on tuntud ja tunnustatud, siis suurem osa seda ei ole. Film, mida mina vaatama sattusin, kannab nime Die dritte Generation ehk kolmas põlvkond. Hoolimata nimest pole kuskil näha moodsaid 3G telefone. Küll aga müüb üks Ameerika kapitalist seal arvuteid. Filmis peitub veelgi päevakajalisem iva, vähemalt kui autorit uskuda. Tsitaat Fassbinderilt, kes ise pidas "Kolmandat põlvkonda" oma üheks kõige õnnestunumaks tööks: "Terrorism on kapitalismi poolt väljaarendatud idee, mis peab õigustama kindlamaid kaitseabinõusid kapitalismi säilitamiseks". Tuleb välja, et Fassbinder esitleb siin kolmanda põlvkonna terroriste, kelle peamine erinevus võrreldes varesemate põlvkondadega on see, et neid ei ajenda tegutsema mingid eesmärgid, vaid põnevus. [Die dritte Generation, 1979, Eestis võitleb kapitalistide vastu Minut.ee]

Punastan kui tunnistan, et nii globaalseid paralleele mul filmi nähes küll ei tekkinud. Lihtsalt lahedad tegelased olid. Ei mingit progressi, kõik said surma. Meelde tuli hoopis üks ammunähtud film: Alexander Makendrick'i "Mees valges ülikonnas" (1951). Alec Guiness (kes ei tea, on loll) mängis seal veidi eluvõõrast teadusemeest, kes leiutas kanga, mis ei purunenud ega määrdunud - ja lasi sellest valge ülikonna õmmelda. Aga oh häda! Nagu Babski pelmeenimasin, ei toonud seegi leiutis maailmale õnne.

Aga see selleks, ma vihkan masinaid. Fassbinderi naised on ilusad.