Üldjoontes Sewercide Lo-Fi veergudel välditakse poliitilisi teemasid. Esiteks, on selleks otstarbeks palju kohasem Minut"I hate gringo scum".ee ja teiseks puuduvad enamikul SCLF kaastöölistel väljakujunenud poliitilised vaated (Johnny "Armutu Võrdsustaja" Pescador muidugi välja arvatud). Ent mõnikord tuleb ikkagi käsitleda ka keerulisi ja vastuolulisi teemasid. Nagu täna.

Kui saabub kaunis mai, saab Eestist Euroopa Liidu liige. Ja Objektiivse Tõe (TM) eest võitlejatena ei saa me mitte vaikida paratamatutest kaasnähtudest, mis sellega kaasnevad. Ning Euroopas on tõepoolest palju nähtusid, aspekte ja faktoreid.

Tänane teema on seetõttu eurosurf. See on tore termin, mille ma just praegu välja mõtlesin ja mis on umbes sama kasutu ja mitte vähem müütiline kui eurokülvivolinik, euroremont, euroarbuus või europarlament. Ehk teisisõnu euro + surf on lihtsalt Euroopast pärit ansamblid, kes viljelevad surf/instromuusikat. Mis iseenesest on täiesti gringokultuurne nähtus ju. Aga järgnevalt väike valik Euroopa surf/instro ansamblite loomingust (ehk artikkel sarjast "every fucking record I own").

V/A - Instro Mania! Vol 2 (Saksa, Holland, Hispaania)

Alustagem vanadest aegadest. Nii et kui koguda kokku tundmatuid kuuekümnendate instrumentaalbände ja pakendada nad värvilise CD-voldiku vahele, saabki tulemuseks järjekordse garage-kogumiku? Täpselt nii see tundub olevat, vähemalt saksa plaadifirma Gee-Dee arvates. Hispaania, Saksa ja Hollandi noorte ansamblid esitavad siin oma instrumentaallugusid, mis tänapäeva kontekstis kõlavad õieti kaunis vaguralt. Muidugi, mul on - nagu ikka - eelarvamused, sest isiklikult olen ma rohkem The Trashmeni sõber kui puhtakõlalisema The Ventures'i austaja. Ent aeg oli teine ka, ei maksa liialt iriseda.

Selgub ka, mis eristab Euroopa bände USA bändidest. Nimelt leiavad euroinstro tegijad materjali (euro)traditsionaalidest, mis USA-s eriti aktuaalsed pole. Nii võibki plaadil kuulda igasugu hispaania ja mustlasmeloodiaid, shotiteemalist muusikat, kreeklast Zorbast ja vist isegi "Viiuldaja katusel" on kaverdamist leidnud (kuigi ma siinkohal päris kindel pole). Etc, etc. Mõned lood neist kõlavad päris huvitavalt, aga enamus on siiski rohkem pulmabändi tasemel.

The Rascals

Pooled ansamblid on sellised, mille kohta ka infovoldikul tunnistatakse, et kes nemad on ja mis nad tegid, sellest pole meil aimugi. Ja mõne bändi puhul võib paraku teha ka motiveeritud oletusi, miks neist keegi midagi ei tea. The Moon Riders on kogumiku tugevaim grupp, kes suutis vältida kiusatust tuimalt latiinorütme plõnnida ja päris kobedat originaalmaterjali salvestas. Ei midagi erilist, aga õhtuse pikutamise kõrvale kõlbab suurepäraselt. Ent mu lemmikuks jäi ikkagi sakslaste The Rascals, kelle ulja pillimängu ja nässuläinud lo-fi salvestuse kombinatsiooni tulemuseks on päris hävitav The Ventures'i "Walk don't run" cover ja täiesti punk-alatoonidega eurotraditsionaal "Ein Schiff wird kommen."

Anyways, pakub see plaat ilmselt rohkem huvi ainult pühendunud garaazhi/instro-sõpradele.

Robert Johnson & Punchdrunks - Aloha From Havana (Rootsi)

Rootsi bändi salvestus 1997. aastast (PS: Robert Johnson pole mitte too ameerika muusik, vaid nime on rootslased lihtsalt vuuki pandud).

Punchdrunks on bänd, kes leiab, et surf/instro muusika kuulamine ei pea niiväga lihtne olema ja on oma viisid tänuväärselt kõva müra ja vile sisse sobitanud. Tulemuseks kolmkümmend minutit kõrvukriipivat mono-muusikat, mis meiesugusele väga hästi sobib. Ka Punchdrunks hindab kõrgelt europärandit ning nende plaadilt leiame The Persuaders'i (Eestiski näidatud telesari, mille peaosades Roger Moore ja Tony Curtis) ning Les Adventures de Tintin (ja nagu teada, Tintin = superfun) tunnusmeloodiad. Teine kiiks on see, et bänd käis Tuneesias puhkamas ja oh mis inspiratsiooni tekitas napsutamine liivarandadel, nii et paar lugu on ka sellele pühendatud ("Stuck in Tunisia" nt). Koos lugudega "Thrilla in Manila" ja "Aloha From Havana" on see peaaegu nagu turisti käsiraamat. Samuti leidub plaadil iga surf/instro-kollektiivi jaoks kohustuslik Link Wray kitarripala ja järjekordne "Cecilia Ann" cover, aga rõõm tõdeda, et bänd saab ka ise lugude kirjutamisega suurepäraselt hakkama.

The Wangs - On Target! (Prantsusmaa)

Prantsusmaa muusika jääb mul millegipärast alati kahe silma vahele, eriti ma sealseid bände ei tea (No-Talents ja Metal Urbain välja arvatud muidugi). Ja The Wangs'i album on niivõrd marginaalne nähtus, et isegi Winamp ei suutnud netist laulunimesid automaatselt välja võluda.

Aga aastal 2001 on kolm ninjamaskides noormeest, kes armastavad lennukeid rohkem kui neile kasulik oleks, kusagil kokku saanud ja salvestanud päris laheda surfi-albumi "On Target!" mille üks Bretagne'i kaluriküla plaadifirma (Banana Juice) on välja andnud.

See pole lo-fi, vaid puhas ülikiire kraam ja sobib tõesti lühemateks kamikaze- retkedeks "Pamjat Azova" pardale. Osa lugusid on pealkirjastatud mingis täiesti tundmata keeles, aga kuna tegelaste maskide taha ei näe, siis täpselt ei tea. Tegelikult nad laulavad ka natuke, kuigi nagu ikka, lauljad pole tavaliselt instro-bändide tugevaim külg. See-eest kitarrid on nende kätte nagu valatud ja helivooge juhivad nad sama kindlalt kui amfetamiinilaksu all olev piloot pikeerivat sööstpommitajat. Ja need lennundusteemalised võrdlused on kaunis tüütud, tõepoolest, kuid ega see minu süü ole, et kogu CD-voldik on kujundatud nagu aviofiili haige unistus. Ent see on niivõrd tüüne ansambel, et ma andestan isegi loo, mis on pealkirjastatud kui "Keanu Reeves".

Thee Andrews Surfers - Rip Off!
Speedball Jr. - Whiplash (mõlemad Belgia)

Belgia ei tundu samuti siit minu toaakna perspektiivist vaadatuna eriline rokenrolli keskus olevat, muidugi ta jääb paratamatult Hollandi/Amsterdami varju ka. Aga vähemalt Gentis asub pisike plaadifirma Drunkabilly Records, kes kunagi alustas plaadidistro tegemisega, aga siis arenes nagu kahepaikne eelajaloolisest süldist ja hakkas ise plaate välja andma. Ja veel missuguseid plaate.

Thee Andrews Surfers ei olegi päris bänd, vaid projekt, kelle tegevus piirdus üldjoontes albumiga "Rip Off!". Tegu on üsna klassikalise surf-albumiga, nii et midagi imestamapanevat siit ei leia, kuid see mis on, on vähemalt kompetentselt vormistatud. Miinuspunkte saab bänd paraku selle eest, et voldiku siseküljel on pikk ja igav artikkel teemal a la "keegi meid ei armasta ja rokenroll Belgias on täiesti surnud, maha maetud ja haud plastmassist meelespealilledega kaetud". Duh. Muidugi ei armasta teid keegi. PS Disco sucks.

Speedball Jr. album "Whiplash" oli vaat et minu eelmise aasta lemmikplaat. See trio (keda toetab moraalselt ka üks go-go tantsija) mängib minu suureks rõõmuks sama entusiastlikult nagu timurlased, kes koolipeol taidluskava raames Texas Chainsaw Massacre'it üritavad etendada. Pierre de Coubertin-tüüpi loosungid "kiiremini, valjemini, ee.. veel kiiremini!" kehtivad selle plaadi puhul täiel määral. Avalugu "Los Vampiros" algab küll tasakesi, kuid juba varsti tekib tunne, nagu sõidaks lumesahk läbi vanametallilao. Boonusena on plaadile lisatud veel üks video, kus väga minimalistlikult must-valges vormistuses võib näha, kuidas need bändimehed oma pille ikka täpselt mängivad ja tantsijanna teeb oma imelikke liigutusi.

Speedball Jr. "V8"

Hypnomen - Supersonico (Soome)

Tegelikult on kõik epiteedid mul praeguseks juba otsa saanud, nii et ütlen vaid, et soomlaste The Hypnomen väärib kindlasti meie teravdatud tähelepanu. The Hypnomen kõlab küll natuke "teistmoodi", sest neil on komme klassikalist surfi veidi moderniseerida, kuid ärge laske end sellest segada. Ükskõik mis lugu ka kuulata, "Supersonico" (1997) avaldab muljet. Hypnomen võib mängida iga valjusega ja igast asendist, kuid siin albumil demonstreerivad nad eelkõige oma rasket kätt. Ääremärkusena soovitaks Soomest ka Larry & The Lefthanded'i albumit "Diabolika" (1996), olgugi et tegu pole päris instroplaadiga.

Ja et mitte jätta päris tähelepanuta idapoolsemaid Euroopa riike, siis - Horvaatia häbi ja hirm on The Bambi Molesters, täitsa talutav surfbande. Igatahes Eestil pole mingit lootust täieõiguslikuks Euroopa riigiks saada, enne kui siia esimene surf-ansambel tekkinud on.

Nii et kumb on siis parem, kas eurosurf või ameerika surf? Tobe küsimus, aga euroopa bändidele tuleb kasuks justnimelt võimalus kasutada teisi inspiratsiooniallikaid, kui ameeriklased. Muidugi, enamus lugudest on nii või naa nimetatud tavapäraselt segaste pealkirjadega ("Death Came From Durango" - Hypnomen, "Thrilla In Manila") aga mingi kohalik koloriit ikkagi jääb. Sest samal ajal on meil ka "Helsinki Nocturne" (Larry & The Lefthanded) või "Lothar Goes Berserk", muusikaline kirjeldus viikingite raskest elust Robert Johnson & Punchdrunksi esituses. Vaheldust on vaja, nii et tavapärase Trashmeni, Man... Or Astroman? või Satan's Pilgrimsi kõrvale on Euroopa bände kuulata mõtet küll. Sest olgugi, et rokenroll on olemuselt internatsionaalne, ja tema keskpunkt asub umbes 3 km kirde pool Austinist, TX, tekivad tihti parimad bändid just kusagil kolkas, kus ei teata täpselt kuidas kanooniliselt "õigesti" mängida ja siis ise midagi lahedat välja mõeldakse.