Kaks Pikachut

Teadagi, et Tallinnaid on kaks tükki ja too teine Tallinn asub kusagil Kopli kandis, mida vaprad Livingstone'id-Stanley'd tasapisi avastavad, uurides salaviina ja muude salateaduste müsteeriume. On selgunud veel, et selles teises Tallinnas asub veel ka Nintendo salatehas (nagu Kõnno salaja tehtud fotoplõksud juba tõendasid), mis rahuldab täielikult Sewercide Lo-Fi toimetuse Pikachu-vajadused. Koplis ühes trammipeatuses asub väike pudipadiputka ning aeg-ajalt külastabki seda Kurjajuur ja toob mulle mõne uue Pikachu. Ja mitte enam Jaapani, vaid Kopli päritolu.

Võtmehoidja-Pikachu:
Üsna usutava väljanägemisega, kuigi veidi koolnuvärvi, pokemon seisab meie ees. Võtmehoidjaks on ta muidugi liiiga suur, eks katsu sellist taskusse toppida. Is this a pokemon in your pocket or what?

Ja ta piiksub. Justnimelt, tegu on tavapärase pehme loomaga, millel on auk sees. Kui teda pigistada, kostab - ei mitte "pikaachuuu!!" - vaid tavaline piiks. Einoh, muidugi on hea, kui saad võtmeid otsides vastu taskuid patsutada ja kuulata, kus piiksub. Kuigi äärmuseni punnitav tasku peaks juba iseenesest selge vihje olema. Kokkuvõtvalt, ebapraktilisuse skaalal saab see võtmehoidja 10 punkti kümnest, aga mis siin õiendada - ikkagi Pikachu. Yay.

Muna-Pikachu:
Mul on teadupärast üks Pikachu, kes on end lubamatult paksuks söönud. Käesolev Pikachu kes, nagu Võtmehoidja-Pikachugi on Kopli liinide aus kasvandik, on jällegi liiga kõhn. Deformeerunud jäsemed ja ebaloomulikult pisike pea. Üsna inetu näeb välja. Siiski on sel Pikachul tore omadus, nimelt saab ta kõhu lahti teha ja siis on kaks võimalust - Kurjajuur soovitas seal asju hoida, kuid tähelepanelikumal vaatlusel selgub, et Pikachu jäsemed, pea ja saba saab sinna kõhtu kenasti ära peita. Ja kui kõik hoolega ära pakkida, on tulemuseks on kollane muna [üllatussumin toimetuses]. Lihavõtted on tulekul ja võin kinnitada, et.... see muna-Pikachu on ka lihavõtete aegu endiselt täiesti kasutu.

Detroit Cobras - Mink, Rat Or Rabbit? (SFRI, 1998)
Detroit Cobras - Baby (Rough Trade, 2004)

Kuigi KO oma uusimas kontserdielu kajastavas aruandes rääkis Zeke'i kontserdist Helsingis, ei maininud ta millegipärast sõnagi, et detsembris 2004 esines Tavastias veel üks dekadentliku lääne ansambel, nimelt Detroit Cobras, pärit -- just, Detroidist. Mul endal jäi laiskuse ja haiguse (mis tihtipeale ongi üks ja sama asi, eksole) tõttu mõlemale kontserdile paraku minemata. Seetõttu sain DC etteastest aimu vaid KO meenutuste kaudu (kui Pif-Paf klubis sitaks hilinevaid bände ootasime) ja bändi viimase kauamängiva "Baby" abil, mille KO Helsingist ostis ja jopevoodri vahel üle piiri tõi.

Mulle meeldib väita, et garaazhirokist on mulle kõige südamelähedasemad Estrus'i wall-of-sound laadis bändid - jah just needsamad, kelle pill kõlab ilgelt valjult ja haiglaselt - aga Detroidi kobrad meeldivad mulle ka. Nad on natuke nagu garaazhiroki Meie Mees (ainult et mitte halvas mõttes..), mängivad üsna rahulikult ja lustakalt ning 99% ulatuses cover-lugusid. Valik pärineb 60. aastate vähemtuntud garaazhilugudest. Kui nad tahavad, võiksid ise ka lugusid kirjutada - nagu lugu "Hot Dog" bändi uuel plaadil tõestab, aga üldiselt nad ei viitsi, vaid seavad vanad lood sellisesse äraütlemata mõnusasse olekusse. Ja Rachel Nagy lahe lauluhääl garanteerib, et selle bändi esinemine juba kahe kõrva vahele tähelepanematusse ei eksi.

Õigupoolest arvasin, et Detroit Cobras on ammu laiali; nende esikplaat ilmus Sympathy For The Record Industry all juba 1998 ja tavaliselt sihukesed bändid nii väga kaua vastu ei pea. Aga ennäe, praegu on hoopis kõva comeback käimas. Too "Mink Rat Or Rabbit" plaat evib ühtlasi täiesti maailmamastaabis ebaõnnestunud plaadikujundust, kuna esikaanel on pruunides toonides hägune strippari pilt. Omamoodi naljakas küll, aga ostma ka eriti ei kutsu. Ja mul on meeles, kuidas Brüsselis plaadipoe müüja plaati minu käes nähes keelega "tsk-tsk-tsk" tegi ja mulle silma pilgutas... et sihuke pervoplaat pervodele inimestele siis. Kuid muidu on Mink, Rat Or Rabbit väga tasakaalukas, isegi natuke liiga turvaline, garaazhiplaat, millel hittlugu järgneb hitile ja kõik võivad vaikselt kaasa ümiseda "cause I'm too good for you, my Scooby Doo" [jajah, sama lugu esitas The Oblivians filmi "Wild Zero" heliribal]. Ja mis puudutab nende uut albumit "Baby" - rõõm kuulda, et selle bändi energia pole kuhugi kadunud ja uus album on all killer no filler. Ning endiselt on plaadi esikaas täiesti kohatu kujundusega, seekord poseerib retrostiilis esikaanel mustanahaline pruutpaar. Eesmärk on seega endiselt mitte anda lihtsaid vihjeid plaadi sisu kohta.

Detroit Cobras. Väga hea bänd. Kuulake.

Bruce Campbell "If Chins Could Kill: Confessions of a B-movie Actor"
"Bubba-Ho-tep" (2002, R: Don Coscarelli, O: Bruce Campbell, Ossie Davis)

Kui te olete Bruce Campbelli talendi austaja, siis pole vaja vist selgitada, et raamat "If Chins Could Kill - Confessions of a B-movie actor" tekitab esmakordsel kättevõtmisel vähemalt kergeid põnevusvõbinaid. Seda enam, et raamat on ohtralt illustreeritud lõbusate fotodega Bruce Campbelli pikaajalisest karjäärist - nii amatöörfilmidest, Evil Dead triloogiast kui ka igasugu suvalistest telesarjadest.

Raamat räägib põhjalikumalt Bruce Campbelli tegevuse algusaegadest, nt Evil Deadi filmimisele on pühendatud kohe päris mitu peatükki, kuid Army of Darknessi mainitakse seevastu kaunis põgusalt. Evil Deadi peatükid, mis räägivad rahaotsimisest, raskest filmimistööst ja pingutustest film pärast maha müüa, ongi kõige põnevamad, kuid samas ka BC intervjuude kaudu üsna teada-tuntud lood. Värvi lisab igatahes ohter fotomaterjal.

Ei ole kahtlust, et Bruce Campell pole suu peale kukkunud, aga paratamatult on raamatut veidi igav lugeda. Esiteks -- mis siin salata, arvututest kõrvalosadest suvalistes TV-sarjades ja kahtlastes filmides on veidi tüütu lugeda. Teiseks, on Bruce Campbell eelkõige töötav, mitte töötu, näitleja ning tahab suppi, leiba ning salaviina-martinisid. Ja seetõttu on ta kohati ka üsna diplomaatiline ja jätab rääkimata enam, kui üks põnevil lugeja ootab. Sa ei hakka ju sõimama oma võimalikke tööandjaid. Samuti võiks veel enam juttu olla Sam Raimist, Rob Tapertist (kui küsite, kes need on, siis IMDB aitab) ja nende tegemistest, kuigi heakene küll, see on ikkagi BC autobiograafia.

Igal juhul on "If Chins Could Kill" kindlasti väärt vaimuvara, kuigi sobib vast rohkem sujuvaks sirvimiseks kui kamina ees istudes kaanest kaaneni lugemiseks.

Kuna raamat sai valmis juba mitu-setu aastat tagasi, ei kajasta see loomulikult BC elu- ja ajalugu täies mahus ning lõpeb Xena: The Warrior Princess'iga (kus BC mängis Autolycuse nimelist vuntsidega varast). Sestap ei ole siin sõnagi ka filmist Bubba Ho-tep, mis on minu meelest üks viimaste aastate lahedamaid filme.

Bubba Ho-tep on kahjuks film, mille vaatamiseks enamik Eesti väärtfilmisõpru ei ole päris valmis. Mõelge ise, mida hüüab filmisõber CCP saalis, kui tunneb, et järjekordne bojevik hakkab närvidele käima ja rinnus lämmatab? Kas "ma ei saa hingata, andke mulle Ozoni!" või "tahan vaadata muumiafilmi!"? Keegi ei ole nõus minema vaatama filmi, mis räägib muumiast, kes vanameestel tagumiku kaudu hinge välja imeb. See on ju kaunikesti labane, mistõttu Bubba Ho-tepit ei saaks kuidagi kirjeldada kui hõrku filmielamust, mis maitseb justkui küpse vein - või mis fraasid kulinaarkriitikas parajasti populaarsed on. Bubba Ho-tep on paraku rohkem nagu sinep silmas. Või küüslauk kurgus.

Elvis

Kõik tuleb lihtsalt konteksti asetada. Bubba Ho-tep on palju parem film kui "Verefarmerite sissetung". Või "Vägivaldne pask 3 - Hukatuse jalavägi".

"Bubba Ho-tep" ei üritagi midagi enamat, kui ära kasutada mõned vanad lood. Esiteks lugu muumiast, kelle kast kogemata autokastist avarii tõttu tiiki kukub, mille peale muumia tiigist välja ronib ning surma külvab - analoogilised sündmused leidsid aset ka Hammeri-stuudio kunagises "The Mummy" nimelises väärfilmis. Ja teine lugu on muidugi - Elvis elab. Elab, ja on põdur voodihaige ühes vanadekodus, kus ta möödunud aegu meenutab ja unistab, et saaks veel korra omal jõul poti peale. Teate küll stereotüüpi Bruce Campbellist kui veidi rumalast, kuid väga jõulise lõuaga action-kangelasest? Elvise roll on midagi hoopis vastupidist ja see tekitab omajagu elevust.

No vaat, ja siis ründabki see muumia vanadekodu ja hakkab penskareid hävitama. Elvis ühendab oma jõu ja nõu teise vanadekodu elanikuga, kes - mitte eriti üllatuslikult - väidab, et tema on tegelikult John Fitzgerald Kennedy. Seejuures on ta mustanahaline, kuid tunnistan, et ta esines nii veenvalt, et poole filmi pealt olin ma nõus täiesti uskuma, et tegu on Ameerika presidendiga.

JFK

Üheskoos astuvad Elvis ja Kennedy muumiaga võitlusse ja kõik see kulmineerub äärmiselt ebaeepilise võitlusstseeniga muumia ja ratastoolis elvisehääli tegeva vanamehe vahel. Uhh. Ning tõepoolest, see film ise on üks suur võitlus labasuse ja geniaalsuse vahel. Aga mida muud oodatagi Don Coscarellist, kes muuhulgas on ka filmi "Phantasm" (ja selle kolme järje..) uhke autor. Mida veel tahta?

Veel mõnda filmi Eesti vabadusvõitlusest, kuulen Eesti filmitegijaid kooris vastamas. Neid pole kunagi liiga palju.