HUH? NATURAL HIGH!

[Just sai selgeks, et laul "Väikeste linnade mehed on lollakad" ei pärine Vaiko Epliku sulest, nagu ma oma artiklis ekslikult väitsin. Sõnade ja muusika autor on Aapo Ilves. Tänan tähelepanu eest, Aivo. - KO]

Neljapäeva õhtul (6.10.2005) oli endise vanalinnastuudio ja praeguse no99 teatri ruumides kontsert sarjast HEA UUS HELI. jõudsin väikse hilinemisega, soojendusesineja (kui sellist sõna kõlbab kasutada kammerkontserdi kohta teatrisaalis) MUSCHRAUM oli juba täies hoos. Kitarr, süntesaator ja tantsija lõid täpselt sellise kõhedusttekitava meeleolu nagu stanley kubricku "eyes wide shut" filmis, kus hiljem saientoloogina tuntud meespeategelane imbus sisse salapärasele peole, kus tal lõpuni tundmatuks jääda ei õnnestunud. maskid olid ees ja esinemine sujus väga väljapeetult, ehkki midagi oleks ikka veel oodanud - lavale oleks võinud tormata verine diamanda galas.

tegelikult lõppes muschraum ära ja järgmise esinejana astus lavale pikkade tikk-kontsade ja nokamütsiga NIOBE. Kontrast oli täielik, väljanägemise järgi sobinuks see dj küll igasse kluppi, aga üksi teatrilaval mõjus tema nägemine pisut haledalt. aga kui ta laulma hakkas, siis ma sulasin. see oli segu jazzist, brasiilia tänavamuusikast, NATURAL HIGH fiilingust ja unevõpatustest. Sisse ujusid, või triivisid mööda moloko, björk, gothan project, stiina nordenstam, laurie anderson. ma vajusin magusasse poolunne ja kui ärkasin, siis olid silmad nagu alustassid ja vaatepiir terav 180 kraadi. (sarnane asi juhtus mul ühel talvel pöffil, kui ma Mika Kaurismäe musadoki "Brasiilia helid" seansi ajal tukkuma jäin. pärast teised rääkisid, et oli ikka jama film, aga mina sain une piiri pealt igatahes vägeva filmielamuse).

kuna see juhuslik huh-i külastus ületas kõik mu lootused, seadsin järgmise päeva õhtul sammud krahli, kus arvasin et esineb keegi "kaka null", nagu tõnu karjatse õhinal kinnitas. nimi oli muidugi imelik, aga kuna tegemist pidi olema kurja jaapanlasega, siis tulid mulle kohe meelde ACID MOTHERS TEMPLE ja DAMO SUZUKI tallinna lived (esimese magasin maha, teist nägin oma silmaga). head asjad juhtuvad, kui sa neid kõige vähem ootad

KK.NULL

kk.null on üks mees, selline "tüüpiline" jaapani võll nagu mingist SOGO ISHII filmist. kogu esinemise aja kummardas ta keskendunult laua kohale, mis oli kaetud jaapani illegaalse elektroonikatööstuse uuemate saavutustega (peale peaaegu tavaliste plaadimasinate oli tal seal mingi arvutihiirt meenutav aparaat, millega ta algul mööda lauda sõudis aga hiljem, pinge kasvades tõstis endale suu juurde ja karjus sellesse nagu mikrofoni). kulminatsiooni hetkel kattis pool saali endal instinktiivselt kõrvad kinni, nagu enne lennukist allasadava pommi plahvatust. vot see on müra. kõva!

tõele au andes tuleb öelda, et kõrgepinge ei väljunud kordagi jaapanlase kontrolli alt. intensiivne lõpplahendus saabus kiire maanduse ja ipponiga. mees tõusis masinate tagant, tegi "rei" ja läks minema.

elektriarve oli muidugi mee-le-tu

HIGH-TENTION LINE!

mõni minut hiljem, kanuti gildi eesruumis seisis jaapani tüdruk ja müüs plaate. neid oli seal terve rida, kk.null pluss teisi asju sama leibeli alt, nii et silme ees läks kirjuks. küsisin tüdrukult, milline talle neist endale meeldib. oleksin tahtnud talle ulatada paki geisha shokolaadi, aga seda mul ei olnud ja sularaha jätkus ka ainult ühe plaadi jaoks: "PRIME RADIANT" müdiseb ja viliseb praegu klappides, kui ma neid ridu kirjutan. see muusika kõlab äärmiselt ohtlikult nagu äikesevihm kõrgepingeliini all, kusjuures ma arvan et see mõjutab mu aju praegu ja selles mõttes ei kirjutagi neid ridu mina vaid kk null. kes on näinud jaapani filme "SERIAL EXPERIMENTS LAIN" ja "ELECTRIC DRAGON 80000V", see saab aru millest ma räägin, ülejäänud võivad arvata, et ma olen lolliks läinud. mõnes mõttes on neil muidugi õigus. aga hea küll, selle eest aitäh aivar tõnsole. huh, olen hämmastunud

viimati tutvusin tõnso lemmikmuusikaga vist 96. aastal, see oli linnamüüri äärses keldris viru väravate lähedal, kus ta mängis mingil peol tantsuks. siis olid hausi ajad ja haussi ma olen lapsest peale vihanud. tõnso suutis siiski muljet avaldada - keset setti, kui rütmimuusika hakkas mulle tõsiselt ajudele käima, kostis ootamatult kolm kummaliselt rahustavat elektriorelipiiksu - piip, piip, piip.. ja siis "the x is subsitute crucifix of christ.. ja hakkas peale: "live at the witch trialss!!" The Fall, 79. aasta peel sessioni plaadi pealt. neid müüdi 94. aastal tartus riia mäe kangapoes 1 krooniga. ma võin nüüd midagi segi ajada, aga minu meelest oli zahiri tambet ka seal peol ja tal olid mustad lokkis juuksed.

ANTICON LABEL SAMPLER 1999-2004 ja NAPALM DEATH 2005

http://www.southern.net/southern/band/VD038/ABR31

hea küll, aitab kk nullist tänaseks, kisub liiga diibiks kätte. kõrvaklappides mängib juba anticon label sampler, mille tõin möödunud suvel douri festivalilt, belgiast. Väga hea on seda kuulata vaheldumisi Napalm Deathi uue plaadiga.

http://www.enemyofthemusicbusiness.com/

Dour oli festival missugune - kolm päeva kõrvetava päikse käes ja öösel maa mürtsus, nii et magada ei saanud. jah, tänu sewercide'i pressiakrediteeringule sõidutati mind festivalialale lahtises sportautos, sain tasuta käepaela ja nägin lives stereo totalit, electrelane'i, NAPALM DEATHi ja mida kõike veel. kohal olid ka tambet, margo ja koit similar; esimene neist sai päiksepaistest tõsiseid kehavigastusi, teised kaks tegid pilte. tõsi, see kõik väärib omaette ausat ja tasakaalustatud reportaazhi.

OPERATSIOON B

Linnakultuuri festival Operatsioon B toimub 12. novembril krahlis, korraldab Rampade Org. Peaesinejaks pidi olema võrratu tütarlasteansambel ELECTRELANE, aga neist jäime seekord ikkagi ilma, kusjuures viimasel sekundil oli veel lootust (viimasel sekundil enne seda, kui nad ära ütlesid .)

Kohale tulevad: AAVIKKO ja 22 PISTEPIRKKO soomest, poola-ameerika punkrevisjonistid nimega GROOVSKI, kivikõva autotallirokki viljelev THE MAKEOUTS rootsist, LES DIAMANTS eestist ja lõpuks rahvusvahelised staarid DAWN OF GEHENNA (vahepõige hiina-tuurilt, mis kestab järgmised 80 aastat) ja RÖÖVEL ÖÖBIK (neile sooviks seekord pikka pidamist ja täis kummi nagu vanadel headel aegadel).

Mis puutub "vanadesse headesse aegadesse", siis neist on igaühel mõistagi oma arusaam. Sellest ma tahtsingi rääkida, sest siia on koer maetud. "Operatsioon B" oli 90ndatel igaastane sündmus, kuhu kogunes kohaliku raskeroki austajate eliit, kui pehmelt väljenduda. vt ka http://www.zone.ee/blackmetal/est/index_est.htm. Kõik oli ilus, kuid sajandivahetuseks oli kunagisest nahkpükstes hevikate kultusüritusest järel ainult riismed, hambutu industriaal ja nu-metal, halb inglise keel ja veel halvem arusaam sellest, mis maailmas toimub. Eelmine aasta Op B-d enam ei toimunudki.

Aga surm ei ole veel lõpp: tulid noored ja tugevad mehed, õngitsesid Op B lipu konnatiigist välja ja joonistasid sinna "A" tähe peale. Need mehed on meile täitsa tuntud mehed - Janno "Tallinna pedofiilide hirm" Zõbin (Kwing Kungks) ja Mart Ramone (Les Diamants). Rampade Org. Organisatsioon, mille eestvedamisel sai teoks Kriminaalbuugi, 15. oktoobril tuleb Teenage Factory Kicks ja lähenevat sügis-talve valgustab loengusari "Subkultuurid aja kaleidoskoobis". "Ühiskond on muutunud softimaks", nagu Janno ütles, rääkides oma vägivaldsest noorusajast Tallinna-lähedases kohas nimega Kohila (muide, ühe teise tuntud Kohila elaniku sulest on lugu "Väikeste linnade mehed on lollakad" - see on muidugi Vaiko Eplik, kes juhib sellest sügisest saatesarja "Kaks takti ette").

Moraal? Lihtne: Operatsioon b on n-ö üle võetud. Endised pikajuukselised raskerokkarid ja kiilaspäised heviveteranid on muidugi maruvihased: http://www.rada7.ee/?s=f&k=1&id=10033

Püha üritus on rüvetatud!

Bastard
05-10-2005 kell 13:49
1185 teadet mul vanal nässil on lihtsalt meeles kui ilus hat trick oli kunagi: 3 head bändi järjest ühel õhtul Pedigree, No Big Silence ja Clawfinger perse kui hull üritus see oli
aaaahhhhhh

Vines Aru
05-10-2005 kell 21:54
206 teadet mulle tundub et kunagi olid üritused rajumad ja inimesed *vihasemad*- rikkumata üleküllastumisest. Rokitud sai nii et veri väljas

Mati Karukats, Von Krahli teatri öövaht, üritas vastu väita:

Tähendab, et nagu mina aru saan, on toimunud korraldajate vahetus, mis kõigile kohale ei jõua. Ning uued korraldajad pole keskendunud niivõrd metalile selle sõna kõige laiemas tähenduses vaid veidi pehmemale muusikale. Ja nüüd on siis osad seltsimehed tigedad, et nende omaaegne püha üritus on ära solgitud. Samas mainiksin ära asjaolu, et 2004. aastal jäi OB üldse ära ning 2003. aastal ei kottinud see pidu enam eriti kedagi. Kurat - ma haistan siin poolte kommentaaride taga mingite vanameeste kibestumust. Uued Margus Pildid ja Jaanus Raudmulletid?

Aga talle ei jäänud viimane sõna, see jäi mopile:

mop
06-10-2005 kell 12:27
911 teadet Bonne võttis asja ilusti kokku... kui 90 keskpaigas oli tegu ühe aasta high-light'iga alternatiivsema maitsega muusikahuvilise jaoks, siis täna, sorryvaan, seitsmendajärguline külasimman

Seitsmendajärguline külasimman, vot nii. Kes on rohkem kibestunud, tahaks siinkohal küsida. Aga ma jätan selle ütlemata, muidu pärast öeldakse, et ma ütlesin, aga ei ole öelnud. Dark Partick, appi!

GROOVSKI

Lõpetaks siiski heatujuliselt, reklaamiga. Valminud on Rampade Oru enneolematu voldik "Subbacultcha", mis tutvustab 15. oktoobril kultuuritehases polymer (teenage "factory" kicks) ja 12. novembril von krahlis ülesastuvaid koosseise. GROOVSKI kohta võime sealt lugeda:

"Enter the lopsided world of Groovski. Things here are very strangeski. But extremely goodski. Hurrayski! Mad, mutant, New-Wave pop is savedski! (Oxford Music Press)"

Omalt poolt kasutan võimalust ja saadan tervitusi Poola anarhistidele. Wszystko! govno! warte!

AAVIKKO

AAVIKKO kohta on voldikus ainult märge, et nad esinevad 11. novembril operatsioon b huh'i klubis (asukoht: von krahl). Võib-olla Aavikko ei vajagi Eestis tutvustamist, aga siiski:

Aavikko tuleb Soomest ja näitab, kui hea võib olla üks sündibänd. Tegemist pole süldiga, vaid liiga palju vene multifilme ja öiselt surisevat ekraani vahtinud Soome punkarite loominguga. Aavikkot võib rahulikult soovitada mitte ainult klassikaraadio kuulajale: nii kaasakiskuvat, paaniliselt lõbusat ja haiglaselt reibast popmuusikat raadiost naljalt ei tule. Kui see on seisundimuusika, siis see on üliraske seisundi muusika. Paned Aavikko mängima ja vaimusilmas hakkavad seiklema multifilmitegelased, aga mitte ainult - siin on ka vanad arvutimängud - Aavikko hüppab, kummardab ja tulistab väsimatult nagu punaste silmadega Super Mario ja taustaks on sirged sihid, kindlat tuleviku-usku sisendavad modernistlikud siluetid.

Aavikko alustas 1990-ndate keskel Siinijärvil, mida iseloomustas isegi eelmise sajandi kohta haruldaselt vaene kultuurikeskkond. Mitte nii vaene kui ENSV-s, aga ikka päris vaene. Alguses oli neil ainult elektriorel ja trummid. Aga punkarid sattusid neistki vaimustusse ja võtsid algelisest tehnikast viimase välja - nüüd on Aavikkost vaimustuses pool maailma. Miks ja kuidas, tulge kuulake ise.

KO