Läksime lennujaama, sest sealt oli võimalik lennata Berliini. Samal õhtul toimus SO36 nimelises kohas Dead Mooni kontsert. Kõik läks plaanipäraselt, välja arvatud pisiasjad. Aga ega ilmaasjata öelda, et pisiasjades ongi jumal - pilt koosneb pikselitest ja ilma mosaiigikildudeta pole vitriini, mida imetleda. Ega vorsti vitriinis ega kärbest, kes vitriini peale situks. Ühesõnaga, mitte sittagi ei ole ilma pisiasjadeta. Tegelikult vitriin ei moodustu kildudest - selleks tuleks ta enne puruks lüüa ja kokku liimida. Aga see pole antud juhul oluline, te tähenärjad.

Algus, saame piletid Heckticketist kätte.

Park jõe ääres Ida- ja Lääne-Berliini piiril. võtame julgust

SO36.

See oli pikkade traditsioonidega punk-klubi, mis saanud nime oma postiindeksi järgi, mis omakorda tõestab jällegi, et sakslased armastavad eelkõige korda ja selgust. Kohalikus mastaabis üsna legendaarne - ja tundus ka, et osade meelest elitaarsevõitu - klubi, mis muidu nägi välja üsna tagasihoidlik. On kuidas on, aga eelkõige oli tegu tegutseva klubiga. Ainuüksi oktoobrikuu kavas olid lisaks Dead Moonile veel New York Dolls, Napalm Death, Dick Dale ja Tokio Sex Destruction ning ma loetlesin praegu vaid need bändid, mida ma ise tean ja kuulanud olen. Ausalt, ei kujuta ette, kuidas minu muljenäsad võiksid sellisele kontserdikavale vastu panna. Aga õnneks elan ma Tallinnas ka, kus ainsad bändid, kes regulaarselt esinevad, on Tanel Padar & The Sun ja Ursula.

Dead Moon.

Toody Cole

Kaheksakümnendate lõpus formeerunud trio, mille liikmed liginevad praegu 60. eluaastatele. Aga see neid küll ei takista rohkem kui poolteist tundi ilma pausideta mängimast ja täiel jõul laulmast. Fred Cole laulab/halab/kisendab nii nagu ei keegi teine. Tema abikaasa Toody laulab ka ja muide tema laulu osakaal kontserdil on palju suurem kui plaatidel. Ja jõudu on Dead Moonil sellepärast, et nende elutahe on lihtsalt nii kuramuse suur. Fred ja Toody Cole on teinud bändi kuuekümnendate lõpust alates, elanud Alaskal ja mujal metsikus looduses ülimalt primitiivsetes tingimustes, nad pressivad ise keldris oma bändi vinüülid, rabavad hullu moodi tööd teha, peavad oma kodus (mis asub Ameerika täielikus pärapõrgus) poodi, on lahutamatud oma viskipudelitest ja seejuures või õieti tänu kõigele sellele, kirjutavad lugusid, mis on samaaegselt metsikuks ajavad ja südantlõhestavad ning mitte keegi - pange tähele, *mitte keegi* - ei suuda neile vastu panna.

Andrew Loomis

Bänd oli üles seatud publikule nii lähedale võimalik - trummar kaasaarvatud, kes oli oma väikse trummikomplektiga (mille otsas põles loomulikult küünal) kõige keskel. Igathes pani Dead Moon juba esimese looga kogu saali möllama. Veerand tunni pärast, kui mu riided olid higist umbes sama märjad nagu Muhvi silmad jõulude ajal, tundsin ma et pean lavaesisest pogo-sektorist siiski välja ronima, sest muidu bändi jälgimiseks eriti aega ei jää. Võiks öelda, et kontsert koosnes Dead Mooni parimatest lugudest (ja nende viimane Best Of album sisaldab 49 lugu, nii et valikut juba on); samas, ega neil teisi lugusid eriti olegi. Publikuga nad otseselt ei suhelnud, aga polnudki vaja, sest nende muusika ja esinemine oli justnimelt sihitud saali ja kuulajate kõrvadesse. Pika lisalugude sektsiooni lõpetas kaverlugude komplekt: "I Just Can't Help Falling In Love With You", Johnny Cashi "Ring of Fire" ja Led Zeppelini "Communication Breakdown".

Fred Cole

Vastavalt publikumöllule on ka fotomaterjal vastavalt vildakas, paar enam-vähem pilti on, millel umbes arusaadav, kus on laulja pea, ja kus jalad. Mulle tundus tegelikult, et pildistamine oli keelatud (kuna keegi pilti ei teinud) aga keegi midagi ütlema ei tulnud nii et tut mir leid ja ich habe keine ahnung aga pilti ma tegin.

Lisaks muidukarglejatele torkas silma ka Dead Mooni tõeline fännklubi, mis koosnes karminäolistest Dead Mooni atribuutikaga kaetud vanameestest (vähemalt 60 aastat näo järgi otsustades), kes oma elupõletamisest kulunud liigeste kriuksudes lava ette ronisid. Oleks tahtnud teada, kellega tegu, aga kahjuks ei tekkinud võimalust. Igal juhul sain ma aimu sellest, milline üks tõeliselt äge pensionisammas olema peaks.

10 aastat tagasi tegi KO endale Dead Mooni tattoo, nüüd, pärast kontserti, arvas ta olevat õige aja selle avalikustamiseks. Esimesed Dead Mooni plaadid importis Eestisse millalgi üheksakümnendate lõpul KO oma õe abiga Shveitsist. Täpsemalt ei mäleta, aga plaaditellimisüritus oli väga keeruline, vaat et Ostap Benderi vääriline kombinatsioon. Pärast seda seadis KO sammud Edy poole, kes talle tattoo tegi.

Kebap, berliini rahvustoit. Ei ole aus kiruda türklasi ja samal ajal mõnuga kebapi näost sisse ajada. Käisime ka türklaste spordiklubis, seal pakuti head kanget teed.

Kaks Dead Mooni hoodyt.

Vaat nii. Tuleb tänada ka kohalikke võõrustajaid, kellele Orvi saatis e-maili ja küsis kas ta võib öömaja saada. Pärast jaatavat vastust saatis ta kohe uue kirja, milles märkis, et tegelikult on meid tulemas kaheksa. Ent paljunäinud berliinlasi see imestama ei pannud ja kein problem.

Woo, Dead Moon.