„Suure tõenäosusega plaanib „juutide suurnõukogu” uue Palestiina loomist maaribal, mis haarab Läänemerest alates enda alla ühe osa Poolast ja Tšehhoslovakkiast ning pool Rumeeniat ulatudes välja Musta mereni.”

Nõnda kirjutab oma raamatus „Raudkaart” („Eiserne Garde”, Brunnen-Verlag, Berlin 1939) Rumeenia fašismi „isa”, paramilitaarse „Peaingel Miikaeli leegioni” looja Corneliu Zelea Codreanu. Mees ise on juba ammu surnud (lastud kuninga käsul maha 1938) ning ka nimetatud raamat unustatud pea kõigi poolt peale eriala-ajaloolaste ja Rumeenia neofašistide. Raske öelda, kas see on hea või halb.

Esiteks hea, sest üldiselt võttes on raamat kohutavalt tüütu ja üheülbaline juutide sõimamine („Iga politikaani taga on irvitav rabilõust” ja muud sarnased killud korduvad tuimas reas ligi viiesajal leheküljel), halb jällegi seetõttu, et kirjanduslikult on tegu fenomenaalse materjaliga. Ärgu hea lugeja siinkohal arvaku, et „Raudkaart” on mingi tohutult hästi kirjutatud raamat, mille miinuseks on vaid vale poliitiline hoiak. Ei! — raamat ei ole hästi kirjutatud, ta mõnevõrra keerulisem.

Lendava sulega...

„Ma ei järgi mingeid kirjanduslikke reegleid, sest mul pole selle jaoks aega. Ma kirjutan lendava sulega, lahinguväljalt, kesk vaenulikke rünnakuid,” ütleb Codreanu „Raudkaardi” sissejuhatuses, lugedes ilmselt enda ja oma kamraadide poolt läbiviidavat poliitika ja ühiskondliku elu süstemaatilist destabiliseerimist salamõrvade, tänavakakluste ja pommipanemistega lahinguteks.

Selline esteetiline platform — väga lähedane muide samal ajal Prantsusmaal sürrealistide leiutatud automaatse kirjutamise meetodile, mille lihtsustatud sisuks oli valimatult kõige kirjutamine, mis pähe kargas — teebki raamatu kannatlikuma lugeja jaoks põnevaks. Autor näib nimelt teksti tõepoolest endast välja valavat ning nõnda tormabki Codreanu mõte kummalisi teid pidi valgustama oma poliitilist tegevust aastatel 1919 kuni 1934.

Two in one — seiklusjutt + rahvastevahelise vihkamisele õhutamine

Kohati on tegu tõelise seiklusjutuga, kus peategelane peab koos teiste „headega” veriseid lööminguid kommunistide ja sandarmite vastu, sooritab kangelaslikke põgenemisi haarangutest ja paneb toime ennastsalgavaid vägivallaaktsioone au, väärikuse ning loomulikult ja eelkõige — rumeenia rahva nimel. Toimuvad vandenõulaste kogunemised öölambi valgel, pühalikud tseremooniad romantilistes mägedes ning võimsad massimeeleavaldused juutide, liberaalide ja kommunistide vastu.

Viimane ongi sütikuks raamatu tüütutele osadele — selgitamaks oma motiive, laseb Codreanu fantaasial vabalt lennata korrutades mantratena korduvaid poliitilisi programme, ülesandepüstitusi, eneseõigustusi ja -ülistusi. Ikka ja jälle pöördub Codreanu tagasi küsimuse juurde, mis teeb juhist juhi (karismaatiline eneselegitimatsioon oleks lühivastuseks, mille andmisest autor kümnete lehekülgede pikkuste ümberütlemiste kasuks keeldub), mida taotlevad juudid (ikestada rumeenia rahvast Talmudi orjusesse ja rajada uus Palestiina justnimelt Rumeeniasse — miks, seda autor kahjuks ei ütle), miks politikaanid on pahad (nad on rahvusvahelise kapitali ja juutide orjad) ja nii edasi ja nii edasi...

Fiktiivne dialoog — literaarne biskviit

Kõike jaburamad on tiraadid, kus Codreanu — tuntud kui kõige jõhkram ja mitte millegi eest tagasi kohkuv tänavahuligaan Euroopa fašismi ajaloo tänavahuligaanide karmis konkurentsis — selgitab oma tegevuse ja liikumine seaduskuulekust ning kirub valitsust, kes aiva provotseerib. Raamatu viimastel lehekülgedel esitab Codreanu fiktiivse kahekõne (tema lemmikžanr) valitsusega, kus viimane ütleb Codreanu leegionile: „Kas te usute, et meil ei õnnestu teid hävitada, kui peate karmilt kinni riigi seadustest? Siis salgame me ise neid seadusi ja hävitame teid ikkagi. Teie ei astu seadustest üle? Kena! Siis teeme seda meie!”

Põnev on üldse raamatu vältel jälgida, kuidas Codreanu kui autor pidevalt muudab oma positsiooni, pidades lõputuid dialooge küll rahva, küll valitsusega, küll oma leegionäridega. Lovesse langemist meenutab raamatu kolmandal neljandikul esitatud pöördumine kuninga poole, mis algab Codreanu kurtmisega, kui raske on rumeenia talupoegade (keda ta varem „Rumeenia tõelisteks isandateks” ja „rassiaadliks” nimetab) elu ning miks ei leidu terves riigis kedagi, kes võtaks kätte ja saadaks kuningale olusid selgitava kirja. Ning tundub, et eneselegi märkamatult alustab Codreanu selle kirja paberile panemist — soovides esmalt, et leiduks keegi, kes selle kirjutaks, asub ta esmalt kirjutaja (mitte autori!, vaid talupoegade eestkõneleja, vahendaja) positsiooni. Kirja vältel kasvab see aga üle Rumeenia hääleks, kes ennustab kadu „juudipressile” ja kutsub üles Rumeeniat ärkamisele. Kiri lõppeb kolmekordse hüüdega „Isamaa! Isamaa! Isamaa! Leegioni juht: Corneliu Zelea Codreanu” — kõrvalseisjast sai lugeja silme all müstiline kuju, omalaadne vahemees rahva hinge ja isamaa vahel, maag või šamaan. Tegu on raamatu mõjuvaima kohaga, mida lugedes saab religioosse kogemuse osaliseks.

Patoreligioossus kui vabatahtlik meeleseisund

Seesama religioossus jätab kohati aga nii kipaka mulje, et vägisi tekib tunne, et „Raudkaart” peaks arstiteadlastele enam huvi pakkuma, kui kirjandussõpradele. Aga teisalt — eks hoiatas ju autor juba esimesel lehel, et tegu pole kirjanduslikest reeglitest lähtuva tööga, vaid kirjanduslikele reeglitele mõtlemata, vabalt ja südamest purskuvalt kirja pandud tagasivaatega oma poliitilisele minevikule. Codreanu ütleb, et „Arvamus, mida mittelegionaarne maailm järgnevate lehekülgede kohta avaldab, on mulle ükskõik, samuti ka mõju mida ta sellises maailmas tekitada võiks.” Üks on kindel — enesehinnanguga sel mehel probleeme polnud.

Ilmselt ei ole mõtet Codreanu raamatut lugedes liiga ideoloogiliselt mõelda — läheb liiga jaburaks. Pigem saabki teda lugeda, kui friik-teost, trash'i, kirjanduslikku kurioosumit. Sellisena on ta lahe, kerge lugemine — kui ainult pidev sõim juutide aadressil (mis on muide nii äge, et ei mõju mitte tõsiseltvõetava, vaid kaastunnet äratavana) ära ei tüüta.

Kust seda raamatut saada? Raske öelda, Berliinis on saksakeelne väljaanne ülikooli raamatukogus täiesti vabalt saadaval (kuna keegi pole ilmselt pärast Teise maailmasõja lõppu seda laenutanud ega tea seetõttu, et tekst on kordades karmim, kui „Mein Kampf”). Ei üllataks, kui ta juhuslikult ka mõnes Eesti külaraamatukogus tolmu kogub...