Ümarlaud: Mark E. Smith, Johnny Burnette ja mina
Autor: EvoL, 2001

Selgituseks: muusikaajakirjal "Wire" on artiklitesari "Invisible Jukebox". Kutsutakse kohale külaline - enamasti muusik - ning talle mängitakse mitmesuguseid laulu- ja pillilugusid ning palutakse kommenteerida. Umbes 1994. aastal sooritati selline inimkatse ka Mark E Smith'i (ansamblist "The Fall".. duh) peal, intervjueerijaks oli Dave Haslam. Tulemuseks oli intervjuu, mida võib vabalt pidada maailma ajakirjanduse tähtteoseks. Järgnevalt on intervjuu Johnny Burnette'i puudutav osa ära toodud (rasvases kirjas). Johnny Burnette ise kahjuks vestluringis osaleda ei saa, kuna ta hukkus juba 60.-tel. Ei, auto alla ta ei jäänud. Talle sõitis hoopis aurik otsa.

Niisiis, teise loona, kohe peale Captain Beefhearti, läks jukeboxi Johnny Burnette Trio ja nende lugu "Drinking Wine Spo-De-O-Dee". Minul siin arvuti taga on hetkel rauas Johnny Burnette'i "Rock Billy Boogie", "Eager Beaver Baby" ja tema hilisema perioodi lugu "You're Sixteen".

Mark E: "I've got this by The Pirates... What is It?"

Mul endal on "Rock Billy Boogie" The Polecats'i ja "Tear It Up!" ansambli The Swampys esituses. Viimane on arvatavasti maailma kõige kiiretempolisem psychobilly-plaadistus. Teisisõnu, kust neid Johnny Burnette'i originaallugusid tänapäeval ikka nii väga võtta on. Tühja sest, lugude kaverdamine on vana ja auväärt traditsioon. Keegi ei virisenud ju, kui Sid Vicious vanu Eddie Cochran'i lugusid mängis.

"Rock Billy Boogie" on muide andnud nime ka ühele muusikastiilile.

Dave: "It's Johnny Burnette."

Mark E: "Johnny Burnette. Fucking great."

Kui Mark oleks sattunud 50.-te aastate keskpaiku mõnele Johnny Burnette Trio kontserdile Memphises, oleks ta pidanud sedasama ütlema. Vastasel juhul oleks ta riskinud sellega, et Johnny ja tema vend Dorsey oleksid talle lihtsalt tappa andnud. Nad mõlemad olid lootustandvad poksijad.

Mark E: "He wrote "Jingle Bell Rock" which we were going to do on The Word at Christmas, funnily enough. Johnny Burnette's great. This is recorded on one mic; you can tell. Guys like Johnny Burnette, they thought that Buddy Holly and Elvis Presley were sell-outs. That's the mentality they're coming from."

On üldiselt aktsepteeritud, kuigi vähetuntud fakt, et omal ajal Memphises oli Johnny Burnette staar ja Elvis vaid poisike, kes palus, et Johnny ta oma bändi võtaks. Mida Johnny muidugi ei teinud. Terminisse "sell-out" tuleks suhtuda siiski mõningase ettevaatusega. Võrreldes Elvise ja muude rocki-mehikestega oli varajane Johnny Burnette Trio küllaltki karm bänd, kes mängis kiiremini, karjus kõvemini, kakles rohkem ja kirjutas frivoolsemaid laulusõnu kui keegi teine. Kuid ka Johnny Burnette unistas loomulikult maailmakuulsusest ja -vallutamisest. Sel ajal oli "underground" pop-muusikas üsna abstraktne mõiste. Takistuseks sai vaid see, et Johnny Burnette Trio singlid ei saavutanud kunagi erilist edu, kuigi live-ansamblina oli neil suur menu.

Pärast trio lagunemist 1957. aastal alustas Johnny 60.-tel uuesti ja uues stiilis, rõhudes sugugi mitte enam rockabilly'le, vaid magusatele lugudele ja kleepuvale viiulisaatele. Igal juhul oli ta olulist edu just saavutamas, kui paadiõnnetus ta teise ilma viis. Stiilinäide loost "You're Sixteen":

"Ooh you come on like a dream
Peaches and cream
Lips like strawberry wine
You're 16 you're beautiful and you're mine"

Tol ajal kippus olema selline dualistlik maailmakäsitlus, artistid laulsid vaheldumisi rock'n'roll'i ja siis jälle südantlõhestavaid ballaade. Buddy Holly on selle doktriini räigemat sorti esindaja. Ja muidugi Elvis. Elvis rockabilly-staar. Elvis romantik. Ukulelet plõnniv, Havai armulaule üürgav Elvis. Jõulu-Elvis. Ja nii edasi, kuni oksendamiseni.

Dave: " Singing songs about the pleasures of drinking wine all day was outlaw activity in 1956."

Vana lugu, et laulusõnad ei saa kunagi olla piisavalt malbed selleks, et keegi teine neid tsenseerida ei üritaks.

Elvis ise oli see, kes kastreeris ära ühe Johnny Burnette'i loo, asendades rea "I want to make love to you" sõnadega "I want to play house with you". Vägev.

Loomulikult eksisteerib ka vastupidine variant. Psychobilly ansamblid on tihti leidnud, et vanade lugude tekstides ei ole piisavalt teravust. Hea näide on Demented Are Go, kelle esituses sai Gene Vincent'i klassikaline "Be-Bop-A-Lula" endale sõnad..

"She's the wild one
that I know
Open your legs
More! More! More! More!"

On aga küllaltki irooniline, et Johnny Burnette'iga - keda küll omal ajal keegi tagasihoidlikkuses ei oleks süüdistanud - on sama lugu juhtunud. Johnny laulis oma "Rock Billy Boogies" järgmiselt:

"Well there's a li'l ol' Suzy
Turning seventeen
But everybody knows
She's a rockabilly queen"

The Polecats pidas aga vajalikuks seda kohendada:

"Well li'l ol' Suzy
She's on twenty-four
But everybody knows
She's a fuckin' ole whore"

Mul ei ole midagi selle vastu kui Demented Are Go "Be-Bop-A-Lula't" vägistab, kuna nende super-hüper-räpase stiiliga sobib see täitsa hästi, pealegi on tulemuseks meisterlik hirmutegu, segatud punki, gotha- ja psychobillyga (kuigi ka Gene Vincenti originaalversioon on täitsa hüva kuulamine; vähemalt ajavad Gene'i eksperimendid oma häälemurdega mind alati ohjeldamatult naerma). The Polecatsi luuleand mind aga häirib. Viga on arvatavasti selles, et The Polecats ei saa lihtsalt Johnny Burnette'i vastu, kellel on vingem bass, kiirem biit ja vägivaldsem laulustiil. Tema trio mängib need psychobilly-noored üle iga kell. Ja kas ma olen juba märkinud poksijate tihedat kontsentratsiooni selles bändis? Ükskõik, mainin seda veel kord. The Polecats meenutab aga lihtsalt gruppi alaealisi, kes on kogunenud kuhugi katlamajja ja teevad salasuitsu ja ropendamistrenni. Ehkki, mis siin ikka iriseda, eks Polecats'i lugu on ka päris lahe.

Mark E: "For sure. Speed freaks. I love rockabilly."

Mulle ka tegelikult rockabilly meeldib. Vaid rockabilly fanaatikud on need, kes minus õõva tekitavad. Õnneks on nad kaugelt äratuntavad - mustad tagid, lakutud juuksed ning bakenbardid nagu kotletid. Lisaks, nagu logopeedid ammu kindlaks teinud, ei ole ükski rockabilly fundamentalist võimeline kuuldavale tooma lauset, milles ei esineks sõnu "hep" ja "cat". Nii juba 50 aastat, alates Carl Perkinsi südantlõhestavast hüüdest "Go! Cat! Go!" loos "Blue Suede Shoes" ja lõpetades hirmsa sünnitisega 2001. aasta Eesti Vabariigis - ansambliga "The Wildcats". Ansambel "The Wildcats" on nimelt veendunud, et rockabilly on ammu surnud ja maha maetud ning püüavad seda mängida võimalikult hillitsetult, professionaalselt, autentselt, igavalt ja öökimaajavalt. Kui Johnny Burnette seda näeks... Johnny, vana poksija, kes kandis muuhulgas ka tiitlit "Memphis Golden Gloves Champion".

Mark E: "The ones I've got are just one-offs, compilations."

Loogiline ju, vanal ajal täispikki albumeid ei tehtudki.

Üks hea omadus oli vana aja pop-muusikal. Tol ajal tegid bändid vaid singleid - kaks lugu ja kohe müüki. Töötsükkel oli kiire, tuli siva tegutseda. Samal põhjusel ei olnud võimalust igasugu eriefekte lugudele juurde pookida. Seetõttu olid vanad lindistused ka palju ehedamad kui tänapäeva komfortsetes stuudiotes sündinud. Ja odavam tuli ka. Ei saanud nokitseda kolm aastat oma uusima duubel-LP, rock-ooperi "I'm Da Second Coming Of Christ" kallal. Pikim paus, mida rockabilly-staar oma tegevuses endale lubada võis, oli kiire reis naaber-osariiki, et mõne alaealise koolitüdrukuga abielluda. Hentai oli siis moes (sweet li'l sixteen jne).

Teine põhjus, miks vanasti albumeid ei olnud, oli arvatavasti see, et kui palju bände ikka on võimelised ühe raksuga terve plaaditäie lugusid stuudios lindile pritsima. Vanasti lihtsalt ei viitsitud ühele-kahele hittloole hunnikut saasta juurde panna ja tulemust LP-na müügile paisata. Polnud vajagi, selle asemel plaadistati lihtsalt uusi ja veel paremaid singleid, mis kohe müüki lasti.

Kas tasubki eraldi mainida, et paremad rawk/punk-label'id järgivad neid tänuväärseid põhimõtteid ka tänapäeval. Kõigil "Estrus" ja "eMpTy" Recordsi bändidel on rohkem singleid ja EP-sid kui küülikul poegi.

Mark E: "I got one for my birthday, all the classic trucker songs. It's got "White Line Fever" on it, and "Caffeine, Nicotine And Benzedrine" is one of the tracks."

Ainus klassikaline veokijuhtide lugu mida ma tean, on The Fall'i "Container Drivers".. väga karm "rockabilly"-lugu, saadaval mitmes variandis, kuid parima leiab arvatavasti plaadilt "The Legendary Chaos Tape".

Minul isiklikult läheb kaks kannu kohvi ja pakk sigarette päevas.

Mark E: "I always buy that stuff when I'm touring America. We always go to the truck stops because you can get the best food there, and the tapes they sell are amazing."

Dave: "This sort of sound is still alive there?"

Mark E: You won't get any Suede cassettes in those joints, no.

Kuniks püsivad Ameerika bensujaamad, on maailmal veel lootust. Eesti omad on juba langenud.

Kes tahab teada, mida Mark E Smith tänapäeval rockabilly'st arvab, peaks kuulama lugu "Hot Runes" nende viimaselt CD-lt "Unutterable".