Brüssel pole ainult postkaartlik vanalinn ja igale poole laiali pillutatud Art Noveau stiilis hooned. Brüsselit määratlevad ka liiga laiade ja sirgete teedega pargid ja hiiglaslik triumfikaar Parc du Cinquantenaire'is, mis triumfeerib - vaevalt et belglased isegi teavad, mille üle. Aga on ka Euroopa Liidu kvartal oma hiiglaslike klaasist-betoonist hoonetega (mille ühel küljel troonib hiiglasliku klaaskupliga Europarlamendi hoone ("caprice des dieux"), kuid mille kõige tähelepanuväärsem ehitis on ehk hoopis hiigelsuur Centre Berlaymont, kontoriarhitektuuri klaasist orgasm, mis paraku mahajäetuna seisab, kuna selle seinad on mürgisest asbestist läbi imbunud. Igal juhul ühinevad EL kvartalis mõnusasti kuningas Leopold II plaanid ja europiidide uljus - kaks noolsirget bulvarit ning kiiremini-kõrgemale-kaugemale 20. sajandi lõpu ehitusstiil. Teadagi, mida bulvarid sümboliseerivad. Nagu juba prantslased õpetasid, on sirgel tänaval hea kahurist meeleavaldajate barrikaade tulistada, nii et EU kvartal pole mitte ainult moodne, vaid ka turvaline.

Aga kõige pompöössem hoone on kahtlemata Palais de Justice, mille tarvis lammutas kuningas Leopold II oma sõjaelevantide abil (buldoosereid polnud veel leiutatud) sadade tööliste elumajad ja ehitas Marolles'i linnaosa kõntsa ja romantika asemele vägeva kreeka-rooma stiilis pläraka. Palais de Justice on nii paisutatud mõõtmetega, et tundub, et kohe tõuseb linna kohale nagu õhupall, millele "Goodyear" külje peale kirjutatud. Arhitekt Poelaert teenis ära kaaskodanike palava vihkamise ja kohalike nõia-ellade needuse, läks hulluks kätte ning suri õnnetuna.

Mitte et Brüssel kuidagi kole või ebameeldiv linn oleks, seda ei, aga selge on, et usinate kuningate ja linnapeade pingutuste tulemusena on ta kõvasti littida küll saanud.

See jutt kõlab nüüd nagu igav reisikiri, kuid tegelikult tahtsin ma jõuda hoopis koomiksini "Brüsel", mille autoriks on belglased Schuiten (pilt) ja Peeters (sõna). Belglased jumaldavad koomikseid, neil on isegi suur koomiksimuuseum. Kahjuks on enamus koomiksitest saadaval vaid originaalkeeles ja kuigi ma olen ülimalt andekas ja väga tark, ei suuda ma siiski mõistatada, mis nende piltide alla erinevates, ee... haruldastes (nt prantsuse või hollandi) keeltes kirjutatud on. Sestap tuleb kasutada igasuguseid äraspidi variante ja lugeda USA-s tõlgitud Belgia koomikseid, mis jälle tagasi Belgiasse imporditud on. Selavii, nagu eksootilises keeles öeldakse, kuigi kui ma viimati entsüklopeediast järgi vaatasin, oli seal märksõna "elu" all küll hoopis midagi muud kirjas.

Aga selge on, et belglaste kõige suurem kangelane on mitte kuningas Leopold II, vaid Tintin, kelle pilte ja kujusid kogu linn täis on. Ja vanemale koolieale mõeldud koomiksikirjanduse (muide, kui te kannatate eufeemia all või kui "koomiks" kõlab liiga labaselt-lapsikult, siis on ka selline tore termin nagu "graphic novel" - "pildiromaan" vms) rohkem või vähem ametlikud lipukandjad on Schuiten ja Peeters, kellele on kuulsuse toonud sari "Cités Obscure" (inglise keeles tavaliselt "Obscure Cities", kuigi USA kirjastaja kasutab "Cities of the Fantastic"). Ja nimetatud sarja raamat "Brüsel". Ka Brüsseli kõige suurem koomiksipood on selle järgi nimetatud.

Cités Obscure sai alguse 1982. aastal ning koosneb tosinast või nii raamatust, mis enamasti on pühendatud ühele väljamõeldud linnale. Tegevus asetub maailma, mida ei tuleks nimetada mitte väljamõelduks, vaid pigem meie maailmaga külgnevaks. Sarja fookuses on arhitektuur, nii linnaplaneering kui ka muidu ehituspummelung, kus fantastilised väljamõeldud ehitised omandavad suuri, ähvardavaid vorme ning needsamad majad, aga ka linna üldplaneering, kujundavad inimeste elukäiku, tihti saatuslikult. Seesama paralleelmaailm mõjutab ka meie maailma ja vastupidi, nii et pole põhjust imestada, kui mõnes koomiksis ilmub välja ehitis, mis ka kusagil reaalselt olemas. Ja vastupidi (belglased oma üliagaruses on muide ühe metroojaama Schuiteni teemaliselt ümber kujundanud). Maailmad ise on sellised vanamoelised, kuid progressi- ja tehnoloogialembesed, meenutades eelkõige Jules Verne'i romaanides ja raamatus "Sajanditagused tehnikaimed" väljendatud vaimustust. Ainult et mingil hetkel annab kogu see teaduslik-tehniline progress raamatutegelastele vastu hambaid. Ja kogu selle temaatika on Schuiten/Peeters aastate jooksul painajaliku detailsusega välja arendanud.

(NB: Spoilers)

Brüsel on sajaleheküljeline ja värvitrükis teos, mis jutustab linna moderniseerimisest ning paralleelid Brüsseli ajalooga on ilmsed. Muide, ka Poelarti-nimeline tegelinski on siin täitsa olemas. Peategelane, Constant Abeels, on nii neljakümneaastane vaikne verdköhiv (sõna otseses tähenduses) mehike, kes on veendunud progressi liitlane ja kelle tegevusalaks on "fantastic plastic", täpsemalt plastmassist taimede valmistamine. See toob talle austaja moodsa teaduse entusiasti professor Dersenvali näol, ning hetkeks tundub, et asjad võtavad tema jaoks soodsa pöörde. Ent läheb nagu alati ja elu - ning progress - hakkavad jalaga näkku peksma.

Constant ja Tina

Teine kangelane on Tina Tonero, noor ludiitlik-anarhistliku maailmavaatega naisterahvas, kellega kohtume esimest korda hetkel, kui ta kohvikannu hiiglaslikku arvutusmasinasse tühjendab. Hilisem stseen, kus Tina uus amet on rööpmeseadja (mis loomulikult tähendab palju kokkupõrkuvaid ronge) on veel lõbusamgi.

Aga Constant Abeelsi lood on räbalad. Järgnevad seiklused, mida parema sõna puudumisel (paremad sõnad on ammu otsa saanud) võiks nimetada kafkalikuks, kui Abeels avastab, et a) vesi-gaas-telefon on eksikombel kinni keeratud ja linnavalitsusele kaebamine on täpselt sama abiks kui peldikupotti needuste hüüdmine, b) tema verine tuberkuloosi meenutav haigus sunnib teda minema hirmsasse ühiskondlikku haiglasse ja c) kui ta sealt vaevu eluga pääseb, leiab ta, et tema maja on lammutamisele määratud.

Sest Brüsel on ärganud. Linna eliit on otsustanud maha tõmmata vanad kvartalid ja asunud ehitama uut, pilvedesse pürgivat metropoli, mille juurde käivad Empire State Building-stiilis kõrghooned ning maa ja taeva vahel õhus looklevad autostraadid. Stseen, kus rahulolevad pürjelid jalutavad kesklinna suure maketi vahel, on hindamatu.

Seejuures pole Abeels sellest tehnoorgiast ka just välja jäetud, sest talle planeeritud rolliks on linna haljastamine plasttaimedega. Ometi selgub talle paratamatult, et kogu see teaduslik-tehniline revolutsioon on rohkem kui ta kannatada suudab. Olles hädavaevu eluga pääsenud vanast haiglast, satub ta ägeneva tõve tõttu nüüd Dersenvali ultramodernsesse raviasutusse, mis lõppkokkuvõttes osutub sama tulutuks ettevõtmiseks.

Järgneb lihtne moraal - üleüldine häving. Maa ei jaksa hiidhooneid kanda, need kukuvad kokku ning meri tungib linna. Abeels ja Tina põgenevad ja sõidavad improviseeritud mootorpaadil päikesesse. Lõpetuseks Constant konstateerib, et näe, köha jäi ka järgi. Aww... õnnelik lõpp.

See oli nüüd üsna lühike kokkuvõte ja ei kajasta sugugi kõike seda, mis raamatus juhtus. Kogu lugu on edasi antud üpris ökonoomselt ja napisõnaliselt, seevastu pildimaterjali kohta seda muidugi öelda ei saa, sest kogu koomiks on joonistatud äärmiselt detailselt ja igasugu ehitisi vohab sama uljalt nagu seeni Sammalhabeme karvasemates kehaosades. Ja rohkem ma ei tahagi tegelikult Brüselist kirjutada, sest kogu Cités Obscure analüüs on kole mahukas ja juba internetis olemas (toksige otsingumootorisse Schuiten, Brüsel või Urbicande ning näete ise) ja mul ei ole mingit mõtet endal aurumasinat leiutama hakata. Nii et see artikkel on rohkem nagu näpuga näitamine, Brüsel. Loe seda, õnnetu. Vähemalt hardcore-arhitektidele peaks see sari küll meelelahutust pakkuma.

Kuid siin Eestis on meil "Talin: City of the Fantastic", kus võib näha igasugu imeasju. Kiirtrammi, tunnelit Toompea all, Eesti-Soome toru, Toompeale viivat lifti Patkuli trepi kõrval jne. Talina asukoht on loomulikult teadmata, kuigi väga võimalik, et sissepääsu leiab käigust Pirita kloostri all.

Aga mõnikord need piirid hägustuvad ja siis, ühel unisel hommikul, märkab varajane jalutaja, et uusi, kummalisi ehitisi on linna juurde tekkinud. Salvo klotsidest ehitatud "Viru" hotell, mida tulevikus hakkab Kaubamajaga ühendama 21. sajandi tehnoloogiaime - üle tänava minev klaastoru - aga muidugi ka Raine "Nyarlothep" Karpi looming: peapostkontor, mille kokkuvarisemise vältimiseks viimane korrus ehitamata jäeti, Linnahalli ja Rahvusraamatukogu tsikuraadid ning Karla katedraal. Siis on meil veel alguse ja otsata "kõige kõrgema maja projekt", mis muudkui läheb edasi, sest alati on võimalik ehitada uus ja veel kõrgem pilveveristaja, vähemalt senikaua, kuni maapind enam neid maju kanda ei jaksa, auku vajub ja Ülemiste järv kesklinna voolab. Ainus, mis endiselt puudu, on munni monument (too menhir seal Maarjamäe memoriaalil siiski nagu ei kvalifitseeru). Ja nagu Brüseliski, toimub Tallinnas-Talinas kogu ehitustegevus progressi nimel. Või oli see kinnisvaraarenduse nimel, kes teab.

Nüüd polegi muud, kui et keegi võiks selle kõik üles joonistada.

KO: Imelik küll, aga eile Viru mäkdoonaldsi peal õlut juues - oma üllatuseks leidsin, et seal asub õllekas, kus on võimalik edukalt laostuda (1 õ = 30 EEK) - rääkis Aivo Vaske mulle Tallinna metroo kaardist. Keegi tema sõber kinnisvaraarendaja oli tahtnud seda turistidele müüa. Kõlab nagu investeering tulevikku, kas pole. Seda Aivo ei öelnud, kuidas kaart täpselt välja nägi, aga metroopeatused olid märgitud kohtadesse, kust pääseb ka tegelikult maa alla. Iseenesest huvitav mõelda, kuidas Tallinna saabunud turist eksleb arusaamatuses Viru Väljaku või Kaarli pst tunnelis, nõuab sissepääsu CitySec'i Estonia mälestusmärgi nõlval või üritab mõnest õllekeldrist metroopiletit osta. Positively transforming, tõesõna. Mis veel meenub sellega seoses - J.M.K.E'l oli selline lugu nagu "Eesti-Soome toru". Ja täna sõin ma okupatsioonimuuseumis kooki. Levivad jutud, et see kõle metallist ja klaasist karkass Kaarli kiriku kõrval on ainult jäämäe veepealne osa. All pidid olema tohutud keldrid. Mine sa tea, äkki ongi.

Niipalju veel, et Cités Obscure kontseptsioon meenutab mulle mingil moel Leena Krohni raamatut "Tainaron", mis rääkis naisest kes elab muidu täiesti ontlikus linnas, kuid mille asukateks on putukad. Krohn on nagu Schuiten ja Peeters'gi üritanud luua sellist tõsiseltvõetavat ja tõsimeelset õhkkonda, et see linn ongi justkui olemas, ainult et asub kusagil... mujal. Ja neil kes seiklusmänge armastavad, tasub proovida Benoit Sokal'i "Syberia"'t, mille tegevus toimub täiesti realistlikes - kuid ometi kummastavates - linnades nagu Barrockstadt ja Aralbad. Ka Benoit Sokal jumaldab arhitektuuri ja ta on ka teatud määral Schuiten'i kaasvõitleja, sest Sokali esimesed koomiksid ilmusid Prantsuse ajakirjas (A Suivre), ajakirjas, kus nägi esimest korda ilmavalgust ka Schuiten'i Cités Obscure.

Shchuiten'i Obscure Cities pole tema ainus projekt, muuhulgas joonistab ta ka puhtalt ulmelisi maailmu, mis ka eraldi sarja moodustavad. Siin laseb ta oma fantaasial lausa vabalt voolata ja tulemus on väga imelik. Mul endal on kodus "Nogegon"-nimeline köide, mis jutustab minimaalse gravitatsiooniga ja kiibistatud inimestega üsna mornist planeedist.