Lisaks Dead Mooni kontserdilt saadud kustumatule ja uskumatule elamusele käisime ka niisama mööda Berliini ringi. Berliin on suur, nii et see on tõepoolest päris pikk ring, mida mööda käia.

KÖPI

Erinevalt SO36-st sattusime Köpisse täiesti juhuslikult. Jalutasime parajasti väga kaalutletud sammudega, veinid näpus, kui tähelepanu pälvis leegitsev plekkvaat, silt, et koertega sisse ei tohi tulla ja koerad, mis sildi alt sisse-välja jooksid. Lähemal vaatlusel osutus see sissepääsuks Köpi-nimelisse squat'i, kus just kontsert algamas.

Squatis tervitas meid kõrtsi astudes esimese asjana mis muu kui valjult mängiv J.M.K.E. plaat. Maailm on väike, eksole, kuid ka rahvusvaheline, sest täna astusid üles bändid Rumeeniast, Prantsusmaalt ja USA-st. Kogu hoov ja keldrid olid paksult punkareid täis ja mõned neist isegi jälgisid kontserti. Nagu näiteks mina; muusikanohik nagu ma olen, siirdusin ma otsejoones lava poole, kus parajasti esines püüdlik noortest poistest koosnev Rumeenia ansambel Nihilist, kes keevitas muidu täiesti heatasemelist ja kiiret hardcore-teemalist punki, kuid oli väga isikupäratu. Teised käisid sel ajal squati-majaga tutvumas.

Järgmine oli kahtlemata äärmiselt vinge prantsuse kollektiiv Cartouche, chanson-punk nagu nad ise seda nimetasid, aga nonoh, tegelikult oli see lihtsalt traditsiooniline punk, ainult et prantsuse keeles. Muidu oli nende laiv superhea, riiakahäälne naislaulja ei lasknud end hetkekski unustada ja bassimängija oli neil ka päris karismaatiline. Igatahes muutis nende muusika minu motoorika väga rahutuks ning sundis lava ette trügima. Soovitaks kõigil neid kunagi vaatama-kuulama minna, kuigi vähetõenäoline, et võimalust avaneb, kas pole.

Päeva nali ja nael oli aga USA-st tulnud Öroku, kelle stiiliks oli dark sludgecore (hehe), mis kõlas nagu väga aeglane ja tüütu metal. Tshelloga! Ilmselgelt oli neil rohkem menu kui Nihilistil ja Cartouche'il, mis tõendab jällegi seda, et sitt muusika ujub ikka pinnale.

EESTLASED LINNA AVASTAMAS

Selge, et meid, eestlasi ei peata ei vallid, ei okastraat kopli serval. Meie läheme ikka otse, kas üle aia või aia alt. Aga nüüd takistas meie jalutuskäiku Spree kaldal kõrge metalltara ja müür, mis lõppes sõna otseses mõttes jõe kohal. Hakkasime just tagasi minema, kui kiirel sammul lähenes pärismaalane, kes telefoniga rääkis. Sõnagi lausumata haaras ta kätega tara ülemisest servast ja turnis siis vee kohal tara küljes rippudes käte jõul nii kaua, kuni sai teisele poole aeda.

Meie ainus järeldus sai olla, et rada läheb teisel pool edasi. Hämmastav. Teine järeldus oli, et tara on looma jaoks. Kuid Inimene, see kõlab uhkelt.

Järgnes Spree forseerimine.

Olles jõudnud siis teisele poole tara, avastasime kerge üllatusena, et meid ronima inspireerinud mees istus lihtsalt teisel pool müüri ja rääkis ikka veel telefoniga. Meie küsimuse peale, et kas siit pääseb edasi ka, kehitas ta õlgu ja ütles, et on ise siin esimest korda.

Ja teine üllatus oli muidugi see, et pärast esimest tara tuli teine, kõrgem tara.

Järgnes veel omajagu turnimist, kuni tuli turvamees ja meid välja eskortis. Igatahes võime nüüd öelda, et oleme külastanud ka mingit Berliini energiakeskust (Silt "Vattenfall" oli igatahes seina peal). Õnneks meid terroristiks ei peetud.

DEZERTER

Pole vähimatki aimu, miks oli Köpi ette pargitud täiesti tüüpiline Poola miilitsabuss, aga Köpi ühest keldrist ostsin ma - natuke joovastunult, mis siin salata - esimese ettejuhtuva Poola punkplaadi. Pärast kodus vaatasin, et mis plaat on.

Ma ei tea, mis poola pungi nii ahvatlevaks teeb (peale alliteratsiooni muidugi), aga igatahes nüüd olen ma poola hardcorepunk-legendi Dezerter tribuutplaadi omanik. Dezerter on niivõrd legend, et tegu on kohe topelt-cd-ga. Mitte eriti üllatuslikult osutus esimene CD täiesti tavapäraseks hc-punkkogumikuks, mis pakub rohkem elamusi fännidele kui minusugusele võhikule, kes endiselt arvab, et eksploited oli ikka kõva sõna. Mõnevõrra üllatuslikult leidsin ma siit ka J.M.K.E., looga "Küsi miilitsalt", mis poolakeelsel plaadiümbrisel oli moondunud kenasti "Kusi miilitsalt" ja toredaks rosinaks oli soomlaste Olotila, kellele ma vist Sewercide Lo-Fi lehtedel polegi kunagi armastust avaldanud, aga see bänd on mulle alati õudsalt meeldinud. Muidu ka oli tore näha, et need vähesed poola ansamblid, keda tean (Farben Lehre, Paprika Korps), endiselt tegutsevad ja salvestavad. Kogumiku teine plaat - Dezerteri fännid, pange tähele - on pealkirjastatud kui "Experimenty" ja seal on igas stiilis Dezerteri töötlusi; nii elektroonilisi kui traadilisi. Välja arvatud lugu nr 4, see jätke vahele, sest tegu on räpiga.

JÄGERMONSTER

Berliini vanakraamiturult, kust ostsime kaks Saksa DV munatopsi (topside nimed on "Mõistlikkus" ja "Taiplikkus") ning nooltega mahalastud mõmmiku pildiga särgi, leidsin ma ka Berliini parima joogileti. Nimelt müütas üks onkel seal oma suveniirpudelite kollektsiooni. Vanemad pudelid võisid küll nii kolmkümmend aastat vanad olla, mõnede sisu olid juba kolmandiku võrra ära aurunud. Aga üks pudel = 1 Euro, mis ka Berliini üsna mõistlike hindade juures oli päris odav. Lisaks nõudis eilne maailmaparandamine tungivalt tänast peaparandamist. Nagu Eestist teame, on solgisurma meil paljud surnud, aga mis alkoholiga aastatega ikka niiväga juhtuda saab?

Becheri liköör levis kunagi ka Nõukogude Eesti sõbralikus metsas ja selle lähedast sugulast Becherovkat olen isegi hiljaaegu maitsnud. Suurepärane rüübe, kui jõhkramaitseline ja kange ürdiliköör peaks mokkamööda olema. Klosterbergi "Kräuterlikör" (mis minu saksa keele oskuste kohaselt on "kapsaliköör", wtf) sai välja valitud eelkõige pudeli vanuse järgi, aga ka sisu oli täitsa mõnus, maitses väga vürtsikalt, nagu apteekri sülg.

Rohkem ma seda pudelikollektsiooni siiski ei revideerinud. Kahju.

KOLMAS SILM

Kõige rõõmustavam ja minu jaoks kõige olulisem sündmus Berliinis oli siiski kohtumine inimesega rahva seast. Nimelt olime just väljunud kodukeemiapoest - sest jumala normaalne on Berliinis see, et kodukeemiapoes on ka üks veiniriiul.. - ja varustanud end odava saksa, ee.. kodukeemiaga, kui Merje kilkas "Näe Eesti lipp" ja tormas sinnapoole. Nagu iga hea eestlane, kes võtab aja maha iga kord kui välismaal midagi kodumaaga seonduvat näeb. (Tõsilugu: grupp Eesti sõjaväelasi oli kusagil Iisraelis külastamas holokaustimuuseumi, kui üle saali kajab elevil hüüe, "Näe Eesti ja Klooga nimi on ka siin kirjas!")

Tänavale oli maalitud Eesti lipp, Lennart Mere nimi ja tema tsitaat. Seda märkas kohe üks pärismaalane (the natives are restless) ja tegi juttu. Rääkis, et on Eestis käind ja näind, kapsast, kartulit ja liha söönd ja ka viina võtt. Siis andis ta meile - nagu ikka kohalik turistile - vihjeid selle kohta, mida linnas teha. Tema soovitus oli minna järgmisel hommikul kuulama filosoofialoengut. Saksa keeles, mida me ei osanud. Aga see eest kui huvitavalt kõneleb.

Ja siis avaldas ta mulle olulise ohutusinformatsiooni. Nimelt, looduse friik nagu ma olen, on üks minu arvukatest puudustest igavene pirakas pragu kahe esihamba vahel. Hammaste vahe on nii suur, et võiksin sealt lasta nii vett kui vilet. Samaaegselt. Korraga sisse ja välja. Minu lai ja lahke naeratus võib sundida Cheshire'i kassi mornistuma ning puu otsast alla kukkuma.

Ja mida see vanaproua mulle siis ütles? Vaadake noormees, alustas ta täitsa lennartmerelikult, oma hambavahet. See näitab, et teil on kolmas silm.

Just. Oma kahe esihamba vahe kaudu võin ma otsesihtimisega tungida inimhinge kõige sügavamatesse tupikutesse, näha müsteeriume, mis ei ole mõeldud ortodontiliselt korrektsete lihtsurelike kahe silma jaoks. Minu kolmas silm läbistab ühtviisi efektiivselt mitte ainult õuna, kebabi või piruka, vaid ka varju teispoolsuse ees.

Vaadake ette.