Üks ennemuistne legend (arvatavasti Jaapani oma, sest ainult nemad mõtlevad selliseid asju välja) teab pajatada, et kord viis Õpetaja oma Õpilase tuppa, kus oli ainult laud ja akvaarium kalaga. Õpetaja andis oma jüngrile paki pabereid ja käskis toas ringi vaadata ning kirjutada mõtetest, mis tekivad.

Tunni aja pärast tuli Õpetaja tagasi ja küsis kirjatööd näha. Õpilane esitas kolm täiskirjutatud lehekülge. Õpetaja viskas pilgu lehtedele ja norsatas, "ainuüksi lauajalast oleks ma võinud kolm lehekülge kirjutada. Ja kalast teist kolmkümmend."

Hello, zenmaster. 30 lehekülge? Ainult? Mulle ei valmistaks see mingit probleemi. Kasvõi lauajalast.

AIAS SADAS SAIA
SAIA SADAS AIAS
AIAS SAIA SADAS
SAIAS AIAS SADA
SAIA SADA SAIDA
AIA OUCH AIA

Ja nii edasi, kuni lõpmatuseni.

Ja kas 30 lehekülge kalast olekski niiväga huvitavam lugeda? Muidugi, orientalistid minuga nõusse ei jääks.

Kuid. Olgugi, et tuba kus ma viibin, on päris sarnane - laud on, ehkki akvaariumi pole - ja samuti ei saa ka mina siit omatahtsi lahkuda, on minu situatsioon siiski erinev. Nimelt lebab laual üks plaat, All About Chad'i album, kui täpne olla. Selle tõin ma ise kaasa, sest ära kunagi aseta liigseid lootusi zenmasteri peale. Samamoodi oleks too Õpilane selles mõistujutus pidanud ise initsiatiivi üles näitama. Ja Gameboy Advance'i taskusse pistma.

Nii et.. mitte tühjast toast ei tahtnud ma rääkida, vaid tegelikult ikkagi traditsioonilistel teemadel. Ehkki hetkel tekkis lihtsalt küsimus, et kas 500 korda All About Chad'i kuulata on äkki sama mõttetu kui 30 lehekülge lauajalast kirjutada. Küsimus, millele ma ei kavatsegi vastata. Igatahes mingit meelelahutust on vaja. Nii et täna siis kirjutame asjadest, mida võtta kaasa tühja tuppa. Teisisõnu asjadest, millest ma tervet artiklit välja pigistada ei suuda ja on seetõttu suvaliselt siia artiklisse kokku lükatud.

Ese #1
Wasp & Caterpillar, okt/nov 2002

Muidugi ei võida ma mingeid auhindu originaalsuse eest, kui juhin tähelepanu sellele, et kaunis lollakas nimi sel ajakirjal on. Ja-jah, see väide tuleb inimese suust, kes toimetab veebilehte nimega "Sewercide Lo-Fi". Nii et ma tean, millest räägin. Tõesti, keda kutsub niiväga ostma ajakirja, mis on pühendatud ammuunustatud heviansamblile ja roomiktraktorile. Samas, W.A.S.P.-i plaat "I Wanna Be Somebody" on mulle alati kuidagi meeltmööda olnud, nagu ka laul "Down In The Sewercide", nii et kõik on siiski mingil moel tasakaalus. Ja hea vähemalt, et ajakirja nimi "Whitesnake & Caterpillar" pole. Ugh.

Ma ei tea kui paljud selle ajakirja olemasolu märganud on, aga ükskord kui läksime "Aleksiili" poodi ostma - ei mäleta mida just, aga loodetavasti oli see mittealkohoolne (lootma peab) - sai ta sealt üles korjatud. Esmamulje kohaselt on tegu väljaandega noortele ja tarkadele kunstiinimestele, mistõttu polegi minul tegelikult õigust seda lugeda. Sestap on arvatavasti ka tema levi nii piiratud, et eksemplarid ikka ainult ustavate kätte satuksid. Aga millal see enne takistuseks osutunud on.

Tuleb tunnistada, et ajakiri näeb igati lahe välja, ohtralt illustratsioonideks kasutatud fugly-tüüpi moefotod välja arvatud. Ta on kahekeelne ka, pool ajakirjast on vene keeles. Millest seal vene poolel kirjutatakse, ma ei tea, mitte et ma vene keelest kohe üldse aru ei saaks, aga millegipärast on venekeelne sektsioon tagurpidi trükitud ja ma olen liiga väsinud, et ajakirja teistpidi pöörata. Ja paljaste naiste pildid on ka millegipärast kõik vene poolele koondunud.

Blah-blah, tegelikult pidin W&C-d mainima sellepärast, et selles numbris on kaks lugu, mis SC Lo-Fi toimetuselegi otsest huvi pakuvad, nimelt "Bob Log III - inimene või sõiduk" ja The Micragirlsi intervjuu. Ei midagi põrutavat ega sellist mida netistki lugeda ei võiks, aga noh, maakeelne kirjavara on alati parem kui võõrkeelne. Mõlemad bändid käisid ju eelmisel aastal Eestis, meiegi kirjutasime The Micragirls'ist. Bob Log III/Bebe & Serge kontserdist oleks ma ka kirjutanud, kui mitte... kahetunnine kontserdi hiljaksjäämine poleks löönud segi hoolikalt ajastatud kontserdikülastuse. Seetõttu sattus ajalisse nihkesse kontserdielamuse ja joobumise jaoks määratud aeg ning juba BLIII esinemise ajaks olin ma täis nagu tinavile. Peamiselt mäletan vaid valguskiiri, mis BLIII sätendavalt kiivrilt otse mu ähmaseks muutunud silmadesse peegeldusid. Järjekordne piinlik moment minu teel puuriva ajakirjanduse tippude poole.

A seal ajakirjas on ühtteist muud ka lugeda. Teoloogidele peaks kindlasti huvi pakkuma artikkel "Devenir Gris ehk Vuajeristlik postkaart nu-ro ajastust", pikk lugu, mis tõestab ammendavalt, et Jumalat ei ole olemas. Sest kuidas muidu saanuks Boy George ja Duran Duran oma plaate teha ning ülemaailmset veeuputust ei paista kusagilt. Või on Jumalal lihtsalt pikk meel. Kui keegi planeerib suusapuhkust Ararati mäele, siis on äkki praegu paras aeg.

Mingit lõbu peaks pakkuma ka lugu Takashi Miikest, ja noh, leheküljed Märt Milteri kirjutatud arvustustega võite ju lihtsalt välja rebida. Ajakirjas on veel nii mõndagi, nii et -- ei ole mingit põhjust, miks seda W&P ajakirja numbrit mitte osta. 35 krooni pole kõige selle eest sugugi palju.

Kokkuvõtvalt ainult üks negatiivne märkus: eestikeelne sektsioon lõpeb katkendiga raamatust "Trainspotting", mis on ka ainus väljakannatamatult igav asi, mida ma siit lugesin.

Ese #2
Pikachu

Sellest, kuidas Pikachu kaitseb minu tuba kummituste, veesoonte, biovampiiride ja Kaur Kenderi romaanide eest, on ennegi juttu olnud. Hiljaaegu tugevdasin seda kaitset veelgi. Uus Pikachu on suurem, pehmem ja karvasem kui mu eelmine elukas. Ja tal on üks silmatorkav omadus veel.

Uus Pikachu on end paksuks söönud. Vana Pikachu oli trimmis kaklusmasin, kes telekamängus nimega Super Mario Bros Melee oli võimeline kõigile, isegi Mariole peksa andma (Kurjajuur mängib alati Pikachu'ga ja võidab ka alati, sest keegi ei saa Pikachu elektrilöökide vastu). Uuel Pikachul tekiks isegi enda püstiajamisega raskusi. Kahtlane küll, kas tema nõdrad jalad seda kollast, mannapudrust paisunud keret üleval hoida suudaksid. Vana Pikachu näoilme oli lihtsalt sõbralik, uue Pikachu näol on ahne naeratus: "Mmm... palju torti, siis on hea... Pika!".

Tahaks siia veel lisada orgia retsepti Olimar Kallase teose "Proovisõit" kohaselt (kahele inimesele): kaks jäätisetorti ja kast Pepsit.

Ka Pikachu on end täis õginud. Ja teadagi, miks. Pikachu vats on liha laste luudelt ja ta põskede puna on veri laste soontest. Laste, kes kõik Pikachu tooteid tarbivad ja suurel hulgal Nintendo asju kokku ostavad, ohverdades selleks oma taskuraha, mis muidu krõbuskite jaoks kulunud oleks. Nüüd on on Pikachu ilmselgelt otsustanud oma hiiglaslikku pangaarvet natuke tuulutada ja tarbida kõike seda, mis on hea. Selle tulemusena on tal suur kõht ja arvatavasti ostetud ka suur auto, suur maja ja suur ego. Ja suurus tähendab ka autoriteeti. Nii et varsti hakkab ta Eesti Päevalehes õpetlikke artikleid kirjutama, kuidas elada ja olla. Nagu Robert Lepikson. Ja neil mõlemil on alati õigus. Sest teil pole nii palju raha, U R so dumb, LOL!

Ese #3
The 5.6.7.8's - s/t

Hiljaaegu sain ma terve hunniku plaate (thanks, Koit) aga nende läbikuulamine jäigi pooleli, sest mõned plaadid lihtsalt keelduvad plaadimasinast välja tulemast. Üks nendest on ansambli The 5.6.7.8's samanimeline album 1994. aastast.

Ei kõla just üllatavalt, et tegu on Jaapani tüdrukutest koosneva garaazhibändiga. Garaazhipunki võib mängida kahte moodi: valjult ja väga valjult. Ometi on The 5.6.7.8's leidnud teatud kesktee ja nad oskavad tempot ja müra vaigistada kui vaja, nagu juba avalugu, vaikne instro-pala "Harlem Nocturne" demonstreerib. Kasulik võime mõnda kitarrikäiku rõhutada ja siis oodata, kuni see kuulaja verre imendub, on abiks ja tulemus tekitab minu sisemuses meeldivaid võbinaid.

Siin plaadil on kõike, alates surfist ja psycho/rockabilly'st kuni garaazhipungini välja. Laulja on neil vägev, erakordselt tänitava häälega - "Oriental Rock" on lausa väsitav, kuid koledal kombel kaasakiskuv kogemus. Muuhulgas on bänd kaevanud päris sügaval popmuusika prügikastis ja lämmatavast haisust hoolimata sealt välja tirinud lood nagu "Arkansas Twist", "Rockin' Rochester" (tüüpiline, aga võimas garaazhilugu) ja päris rängalt kõlava "Tallahassee Lassie". Viimane toob meelde muidugi üsna raskepärast rokenrolli mänginud The Hurriganes'i, kes ka seda lugu tegi, aga laul ise on pärit 1959. aastast. Ja uimastavalt aeglane "Teenage Cleopatra" on ka võib-olla laenatud, aga see polegi oluline. Ning ka The 5.6.7.8.`s pole suutnud ahvatlusele vastu panna ja on oma loosse "One Potato" integreerinud "Surfin' Birdi" surematud värsid "pa-paw-oom-mow-mow".

Bändi oma lugudest tuleb kindlasti ära märkida "I Walk Like Jane Mansfield", põhiosas mõtlik instro-lugu, mille saatel laulja vahepeal madala häälega soiub "I walk like Jane Mansfield, I talk like Jane Mansfield, cool it daddy-o". Whee. Ja plaadi lõpetab, kuidas muidu, lugu "Scream", kus kõik ideaalid tüünest esitusest kõrvale lükatakse ja mitu minutit lihtsalt karjutakse.

Ja kõige selle juurde käib tigedahäälse laulja kohutav Jaapani aktsent, mis muudab sõnadest arusaamise enam-vähem võimatuks ning pakub ka muidu lõbu, näiteks "Rockin' Rochester U.S.A." moondus minu kõrvades "Launch your rockets, launch your rockets, rockets to the USA".

Selle plaadi kuulamine muudab mind rõõmsamaks. Ja kui ma ütlen, et see on lõbus muusika, siis on see nii minu parimate arusaamade kohaselt. Mis sellest, et Helena kirjeldas The 5.6.7.8.'s plaati kui "neurootilis-depressiivset muusikat", mille laulja kõlab nagu "sünge häälega sünge joodik (ükskõik, kas mees või naine)". Ja Kurjajuur leidis, et see "bänd on nagu Jaapani nõiad" ja arvas loo "Scream" kohta, et "kui laulja nutab hüsteeriliselt, et mis siin siis lõbusat on?"

Aga tegelikult olen hoopis mina kõige targem ja mida nemad ka teavad.

Parimat,
Evol