Kui mainida nime Arnold, siis tuleb tänapäeval täpsustada, kellest jutt käib. Kas Arnold "El Presidente" Rüütlist või tollest teisest, Tundmatust Laulvast Objektist. Ent oli aeg, kui nimi Arnold viitas täiesti ühetähenduslikult ja ühemõtteliselt konkreetsele isikule.

Ja selleks kangelaseks on loomulikult Arnold Schwarzenegger, headuse käsilane ja vabadusvõitleja. WTF.

Arnold Shwzrshewregenngegrr (edaspidi lihtsalt Arnold, kuna tema nimi on liiga keeruline, et seda pidevalt sisse toksida) oli ju Vaba Maailma saadik ja lääne kultuuri maaletooja sõbralikus metsas, mille nimi oli Eesti NSV. Ilma naljata, tema mõttetut vägivalda propageerivad linateosed olid täielikus ja täiuslikus vastuolus ametliku Holger Puki ja Juta Renzeri ideaalse pioneerimaailmaga ja omasid seetõttu suurt populaarsust. Arnold (koos teise vapra sõdalase Sylvester Stallone'iga) õõnestas nõukogude korda rohkem kui ükski põrandaalune dissident. Tal olid selleks paremad võimalused ka, kuna dissident oli põranda all kõigile nähtamatu, samal ajal kui Arnold rabeles ja tulistas kohalikes videomakkides ja Soome telekas.

Nii et Arnold tutvustas siinkandis usinalt õhtumaised väärtushinnanguid. Neidsamu ideaale, mis siis nii ahvatlevad tundusid ja millest muidugi keegi tänapäeval enam midagi teada ei taha. Sest nüüd oleme ise targad, et mitte öelda, kõige targemad.

Tegelikult osales Arnold ka laulvas revolutsioonis. Nimelt, kaheksakümnendate lõpul, kui Eestis kõige suurem lääne-eufooria aeg oli, ja kõik välismaine nii uus ja huvitav tundus, asus Eesti Televisioongi uuenduste teele. Selle üheks väljundiks oli saade "Öö-TV". Juba saate kontseptsioon ise oli mässajalik, sest vene ajal inimesed öösiti magasid ja teleprogramm lõppes juba kell 8 õhtul, "Mõmmi Aabitsaga". Ja mõned jäid juba enne selle lõppu magama.

Aga nüüd tehti saadet öö läbi ja nii imelik kui see mulle ka praegu ei tundu, vaatasin ma telesaadet koos selliste saatejuhtidega nagu Hagi Shein, Kalle Mihkels ja Urmas (OHNOOOO!!) Ott. Aga siis tundus lõbus ja huvitav. Pealegi näitas Urmas Ott ühes Öö-TV saates pornot. Mitte sotsiaalpornot. Või poliitilist prostitutsiooni. Ega katkendeid Emmanuelle'ist (seda näitas keegi teine). Kui ma ütlen porno, siis ma ka mõtlen porno.

Öö-TV kavasse kuulus muuhulgas ööfilm. Teisisõnu võeti mingi lääne film, millest arvati, et sel võiks vaatajate seas menu olla, ja näidati seda öö läbi, igas saatetunnis 10 minutit. Ja mis te ise arvate, millist lääne filmikunsti tippteost ETV öötelevisiooni raames näitas, vaheldumisi otselülitustega Lauluväljakule, kus parajasti laulva revolutsiooni raames öölaulupidu korraldati? Mis pidi vaatajaile tutvustama vaba maailma põhiväärtusi?

Õige vastus: Hävitaja Conan aka Conan The Destroyer, film pikajuukselisest, palja ülakeha ja õhupallimusklitega mõõgakangelasest, kes palju pahategelasi surnuks raius. Ja peaosas ei keegi muu kui Arnold.

Ning millega lõppes 1991. aasta augustiputsh? Päeva, mille hommik algas kaitse-piiramismanöövritega Tallinna teletorni ja telemaja ümber ja mille õhtu saabus teatega putshi läbikukkumisest, lõpetas vähemalt minu jaoks Soome telekast näidatud Conan The Barbarian. Närvide rahustuseks väga hea.

Palju väiksemate teenete eest Eesti asja ajamisel on El Presidente ordeneid ja aumärke välja andnud. Teen ettepaneku järgmisel Vabariigi aastapäeval autasustada Arnoldit mõne teenetemärgi või -mõõgaga, soovitavalt mõõgaga. Ja mitte mingi nigela rapiiriga, vaid korraliku kahekäemõõgaga. Millega oleks mõnus päid maha kaksata.

Tunnustatud filmikriitik Jaan Ruus mainis hiljaaegu mingis lehes, et Hollywoodi filme vaatab ta ainult purjus peaga. See seletab esiteks seda, miks mõnikord tema hinnangud filmidele nii naiivsed on ja teiseks, et Eesti kinolevi arvestades peab ta varsti taastusravile minema. Kolmandaks, ega see pole halb soovitus. Ka Arnoldi filmid seonduvad mulle teatud määral alkoholiga. Mitte, et need filmid oleksid nii halvad, et peab enne vaatamist nina täis tõmbama ja pesukaussi käeulatuses hoidma, vaid pigem on küsimus selles, et Arnoldi filmide stsenaristid on kahtlemata suured napsisõbrad. Ainult purjus peaga saab kirjutada sihukest jama koos säherduste süzheeaukudega, millest nõrgem mees välja ronidagi ei jaksa. Aga Arnold, teadagi, on Strong. Nagu Stroh. Seega on süzhee keerdkäigud asendatud pideva tulistamise, kakelungi, näomoonutuste ja halbade lühinaljadega.

Üldjoontes võib Arnoldi filmikarjääri jagada kahte ossa: halvad filmid ja halvemad filmid. See ei ole vist eriti abiks liigitus. Muidugi, "Total Recall" on minu sugugi mitte tagasihoidliku eelarvamuse kohaselt parem film kui "Vanad ja kobedad", kuid ega see pole ka mingi näitaja. Isegi "Clockwork Orgy" on parem film kui "Vanad ja kobedad". Need kasutud võrdlused on siin lihtsalt rahvuslik-patriootlik-ludiitliku perspektiivi andmiseks. Ja selle katkimurdmiseks. Ja üldse, mis õigust on mul iriseda Arnoldi loomingu kallal, olles ise riigi elanik, kus valmivad filmid nagu "Vanad ja kobedad" ning "Nimed marmortahvlil".

Kui täpsemaks minna, siis kaheksakümnendatel oli Arnold tavaline põlualune action-staar, kes esines ohtrates tapafilmides. Lihtsalt tema tapafilmid olid kraad julmemad ja veidi populaarsemad kui teised 80-te actionfilmid (väljaarvatud Sylvester "mõmin mõmin" Stallone'i filmid, muidugi). Pöördepunktiks sai Terminator 2: Judgement Day, hüper-superkallis pürotehniline vaatemäng, mis ilgelt palju pappi teenis ja Arnoldist suure tähe tegi. Pärast T2-e ei söandanud enam keegi rääkida, kui viletsad näitlejavõimed Arnoldil on. Nüüd öeldakse vaid diplomaatiliselt, et ta aktsent on naljakas.

Tõele au andes on Arnoldit alatu süüdistada viletsat näitlejaoskustes. See on sama hea kui öelda, et minu uisutamisoskus on vilets. Ma ei oska üldse uisutada. Mul pole uiskegi ja jääga kohtun ma ainult teda külmkapist välja koukides ja viina sisse pannes. Ja Arnoldit näitekunstiga seostada.. on kohatu. Arnold pingutab muskleid ja teeb nägusid.

Anyways.. kinos Arnoldiga. Juttu tuleb jällegi ainult filmidest, mida ma näinud olen, või arvan näinud olevat.

Conan The Barbarian (1982)
Conan The Destroyer (1984)

"Conan The Barbarian" on hiigelpikk ja üliaeglane lugu arhetüüpselt juhmist ja lehvivalokilisest mõõgakangelasest, kes kondab ringi kaudselt Tshingis-khaani aegu meenutavas maailmas. Klassikaline näide sellest, et kui filmi oleks hädasti vaja lühemaks lõigata, ei tehta seda kunagi. Ja vastupidi. Kõigest hoolimata õnnestub tal lõpuks anda pasunasse kurjale võlurile, kelle nimi on Thulsa Doom.

"Conan The Destroyer" on jällegi sutsu kiirem lugu ja seekord on filmi kaasatud ohtralt võlulosse ja röövitud printsesse. Lõpptulemus näeb välja, nagu oleks buldooseriga läbi Disneylandi sõidetud.

Kui üldse vaadata, siis kõigest hoolimata soovitan "Conan The Barbariani". Palju naljakaid kostüüme ja primitiivset sõdalasefilosoofiat Arnoldi esituses, kelle tekst on pärit justkui Ahvide planeedilt või Eestluse Elujõu konverentsilt. Ja ka halvemal juhul - kui film liiga igavaks osutub - saate ikkagi mõnusa uinaku osaliseks.

Muide, Conani raamatuid on eesti keeleski välja antud. Ma pole neid küll lugenud, sest filmide põhjal on mul jäänud mulje, et raamatu tekst peab küll koosnema maksimaalselt kolmesõnalistest lausetest.

- Conan, what is best in life?
- To crush your enemies, see them driven before you, and to hear the lamentation of the women!

Eelarvamused, eelarvamused. Võib-olla ma eksin ja tegu on hoopis suurepärase proosaga ning autor on Kafka või Borgese mantlipärija, lihtsalt veidi verejanulisem. Võib-olla. Aga *vaevalt küll*.

Terminator (1984)

Kõigist Arnoldi-filmidest on see ilmselgelt üle prahi. Pealegi on tegu Arnoldi parima näitlejatööga, kuna ta mängib robotit ja seega puudub igasugune vajadus emotsioone väljendada. Film - kui tõesti keegi seda veel näinud pole - räägib tapjarobotist ja mehest, kes saabuvad tulevikust. Tapjarobot üritab ära hävitada üht naisterahvast ja mees omakorda seda naist kaitsta. Sel kõigel on põhjus ka, mille võib kokku võtta ühe sõnaga: whatever. Igal juhul möödub film Arnold/T-800 roboti eest muudkui põgenedes ja T-800, loll aga kuramuse järjekindel, otsib nad igalt poolt üles ja annab tuld. Süzhee olematusest hoolimata on lõpptulemus täitsa vaadatav.

Commando (1985)
Raw Deal (1986)

Pärast "Terminator"-it tegi Arnold kaks filmi, mis polegi ulmekad ega mõõgamängud. "Commando"-s on Arnold kolonel John Matrix (äge nimi, mis?), kelle tütar ära röövitakse. "Raw Deal" räägib politseinikust, kellele antakse ülesanne pätijõuguga ühineda ja see kahjutuks teha. "Commando" oli kaheksakümnendatel päris populaarne film, kuid õigupoolest pole neis filmides midagi peale lõputu tulistamise. Rat-tat-tat. Soovitav vaadata vaid neil, kel põmmutamise vastu tõesti kustumatu kirg ja kes veedavad kogu oma vaba aja lasketiirus.

Predator (1987)

See film mulle päris meeldis. Kõige lihtsamalt väljendudes, mulle meeldivad filmid, mille tegevus toimub metsas ("Southern Comfort", mäletab keegi?). Metsal on see omadus, et puude taha ei näe. Ja kui sa lähed metsa vaarikale, ei või iialgi teada, kas see mõmin ja matsutamine, mis suure vaarikapuhma tagant kostab, kuulub karule või mitte. Sa ei näe põõsa taha ja see tekitab ebakindlust. On see karu? Või on nende häälte allikaks hoopis nääklevad Arktuuruse vaimolendid sinu peas, nagu tavaliselt?

Nii et metsas võib olla üsna kõhe, eriti kui sa *tead*, et midagi seal metsas on. Antud juhul Vietnami dzhunglis. Sinna on sattunud kamp sõjaväelasi, keda ükshaaval tapab tabamatu elukas, Predator aka Kiskja. Viimasena jääb ellu Arnold, kes end mudaga kokku määrib, hulga lõkse ehitab ja lõpuks eluka ära tapab. Enamikule, kes filmi näinud on, jäi ilmselt meelde Predatori võime end peaaegu nähtamatuks muuta (küüntest kübara abil, arvatavasti). Ainult väike võbelus puuvõras andis Predatori asukohast märku. Lapsena tundus see lahe efekt olevat. Teine märkimisväärne koht olid nülitud ja toikasse aetud laibad, mida filmi alguses näidati ja mis oli peen vihje, et tegu pole mitte ENSV-tüüpi sõbraliku metsaga. Kaheksakümnendate kino kohta oli tegu üsna verise vaatepildiga.

The Running Man (1987)

Vältimatu esmamulje: nii halb film, et lausa peab naerma. Jällegi on tegu ulmekaga. Tulevikuühiskond - mis on muidugi üks äärmiselt ebameeldiv ja inimõigusi jalge alla tallav ühiskond. Rahvamasse kontrollitakse hoolikalt valitud TV-programmi teel. Mässajad hukatakse. Ent hukkamismooduseks on valitud telemäng, mida transleeritakse üle planeedi. Mängus osalejad peavad putkama nii kiirelt kui võimalik, sel ajal kui neid üritatakse igal mõeldaval moel ära tappa. Võitja saab 2-inimese reisi Silja Line'ile. Kaotajad muidugi surevad. Ah jaa, esmaseks piinamismooduseks on toredad neoonvärvides liibuvad esinemiskostüümid, mille nägemine vigastab silmi hullemini kui nokkivad hakid.

Arnold muidugi võidab ja seejuures kukutab ka kurjuse rezhiimi ja inimesed saavad jälle vabaks. Yay.

Filmil on siis sügav sotsiaalne sõnum (heh,heh), mida annab kenade loosungitega kokku võtta. TV on saatanast; Suur Vend jälgib sind; have a break - have a Kitekat. Orwell jne, blah blah, "Brazil" või "12 Monkeys" see film küll pole. Kogu sõnum mattub tavapärase kakelungi alla, mida kaunistavad Arnoldi kohutavad naljad. Iga kord kui Arnold mingi liigutuse teeb, saadab seda vaimukas (köh-köh) kommentaar.

- You bastard! Drop dead!
- I don't do requests.

Oeh. Tuli kirjutamisse väike paus teha. Midagi pole teha, nii Arnoldi filmide vaatamine kui ka nendest kirjutamine omab teatud debiliteerivat toimet.

Vaadake seda filmi.

Aga üks asi räägib küll "The Running Man" kahjuks. Võimalik, et see film on kaudselt inspireerinud tänapäeva televisiooni, tuues meile "reality show" saated nagu "Robinson" ja "Farm". Vahe on ainult selles, et kui The Running Man kangelased mööda prügimäge ringi jooksid ja elu eest võitlesid ning lõpuks ka maailma ikkest vabastasid ja priiuse tõid, siis igasugu robinsonid ragistavad ainult kusagil üksiku saare võpsikus, nokivad nina ja keedavad teed ning priiust ei too nad meile teps. Ja sotsiaalsest sõnumist pole mõtet rääkidagi. "I like to watch." So what?

Twins (1988)

Selles filmis püüab Arnold näidata oma inimsõbralikku külge. Tegu on komöödiaga, kuna filmitegijate arvates tundus väga naljakas panna Arnold paari Danny de Vitoga ("Romancing the Stone"). Filmi kohaselt on de Vito Arnoldi vend. On ju naljakas, sest Arnold on ligi kahemeetrine uimard ja de Vito allameetrine käbe kääbus. Comedy ahoy! See film kuulub hirmsasse kategooriasse "Arnoldil on ambitsioonid näidelda". Tulemus on väga imelik, aga mul puudub vähimgi soov sellest pikemalt rääkida.

Samal aastal tegi Arnold veel filmi Red Heat, kus ta mängis vene politseinikku nimega Ivan Danko. Kui ma õieti mäletan, siis tegu oli perestroika-aegse "druzhba narodov" tüüpi projektiga, ehk siis ameeriklased käisid seda Moskvas filmimas. Red Heat'i pole ma näinud, ja ei kavatsegi kunagi näha ja märgin seda filmii vaid kui järjekordset tõendit Arnoldi kui õhtumaa kultuuri saadiku kohta Nõukogude liidus.

Muide, Andrei Kontshalovski tegi samuti analoogilise perestroika-koostööfilmi, Tango & Cash, masendavalt vilets actionfilm Sylvester Stallone'iga peaosas. Seda ma olen näinud ja ei tunne selle episoodi üle oma elus mingit uhkust.

Total Recall (1990)

Kahvatud kaheksakümnendad said läbi ja asendusid mitteallitereeruvate üheksakümnendatega (aga "ületamatud üheksakümnendad"? -- ei. EI.).

Aga algatuseks sai Arnold maha veel viimase klassikalise kaheksakümnendate filmiga, mis sisaldab traditsiooniliselt palju tulistamist ja kõrgeid laibakuhjasid.

Arnold (Quaid aka Hauser) on täiesti tavaline, lihtne inimene, kes töötab ehitustöölisena asfaldipuuril. Tal on üleelusuurused biitsepsid ja Sharon Stoned abikaasaks. Aga nagu öeldud, lihtne inimene. Siis läheb ta aga ettevõttesse Total Recall, kes pakub meelelahutuseks võltsmälestusi. Et nagu reisimine ilma kohal käimata, aga justkui kõike mäletad. Arnold unistab Marsist.

Mälestuste pähelaadimine aga läheb untsu, sest äratab hoopis Arnoldi tegelikud Marsi-mälestused. Pärast seda.. filmi süzhee ümberjutustamine on sama mõttetu kui süzhee ise. Palju laskmist ja hiljem ka Marsi-mutante (kes enamuses töötavad prostituutidena) ja enam-vähem kõik surevad, peale Arnoldi ja kangelanna (mitte Sharon Stone, too sureb ka, kuul peas). Filmi lõpuks organiseerib Arnold Marsile hingamiskõlbliku atmosfääri ja mälu ka, muidugi, on tagasi.

Film sisaldab kuhjaga täiesti ajuvabu stseene (kõigi lemmikstseen on muidugi Arnold Marsi kruusal vaakumi käes vähkremas, pea paisumas ja silmad peast välja vupsamas) ja ilmselt tundis rezhissöör suurt uhkust oma Marsi mutantide üle. Vähemalt ühte neist, prostituuti, kel on kolm tissi, näidatakse kogu aeg. Vältimatult, varem või hiljem jõuab kaamera ikka nende tisside juurde tagasi. Uhh.

Nägin hiljuti seda filmi uuesti ja mind pani päris imestama, kui tuim üks kaheksakümnendate verepulm olla võib. Arnoldil on Uzi käes ja muudkui täristab, vaenlased jooksevad talle vastu ja muudkui kukuvad. Kogu tulevahetus toimub loomulikult kümne meetri kaugusel üksteisest, ainult et pahad mehed lasevad ainult mööda ja Arnold laseb kogu aeg pihta.

Aga kogu see ajuvabadus muudabki "Total Recall"i huvitavaks.

Terminator 2: Judgment Day (1991)

1991. aasta oli väärt aasta - Eesti taasiseseisvumine, "Nevermind" ja "Terminator 2". Arnold oli tasapisi muutunud nii kuulsaks tegelaseks, et T2 tegemise peale läks erakordselt palju raha. Ja pürotehnikat. Kõik on seda filmi ilmselt näinud, nii et sisu pole mõtet ümber jutustada.

Ma olin millegipärast nii elevil (hype, või mis), et läksin seda lausa kinno vaatama, ja kõigest hoolimata pettusin. T2 on väga professionaalselt tehtud film. Hiiglaslikud plahvatused. Ennenägematud arvutiefektid (too stseen, kus T1000 haiglapõrandaga ühtesulanud oli ja sealt üles kerkis, tundus eriti edev olevat). Guns'n'Roses mängis taustaks ("You Could Be Mine", sel ajal kuulasin ma sihukest muusikat ka). Ja nii edasi. Paraku võttis professionaalsus suurema osa lõbust ära, sest film keskendus liigselt eriefektide tingel-tangelile. See, kui osavalt mingi eriefekt on teostatud või mitu kilotonni need plahvatused just on, huvitab mind jack shit. Kui on tegu põnevusfilmiga, siis ma nõuan eelkõige võbinaid, tulevärk on boonus. Millegipärast tundus esimene "Terminator" palju pingelisem, olgugi et järgis primitiivset "mina ajan sind taga, sina põgened minu eest" vormelit ja T-800 ei olnud niimoodi arvutigraafika abil väänatav nagu T1000. T2 tundus väga ülepingutatud.

Nojah, tere tulemast üheksakümnendatesse, sest kui kaheksakümnendatel oli veel võimalik kommertsfilmi teha nii, et viskad lihtsalt kümme meest dzhunglisse ja käsid neil ringi joosta ja hirmunud nägu teha, siis nüüd osutuks vajalikuks seda kõike plahvatuste ja eriefektidega polsterdada. Rohkem pole ilmtingimata parem.

Ja veel üks oluline viga: Arnold ja tema T-800 ei olnud enam kuri tegelane, vaid ta võitles hoopis headuse nimel. Muide, maailma lõpp pidi T2 filmi kohaselt saabuma aastal 1997. Kui 1997 läbi sai, olin kaunikesti pettunud.

Ah ükskõik. Teine põhjus, miks mulle T2 eriti ei meeldinud, turgatas pähe varsti pärast kinosaalist väljumist. Olin selliste filmide jaoks liiga vanaks jäänud. Ei saa igavesti 14-aastane olla.

***

Vägev. So cool. Ahahahahahhhahha

T2 oligi Arnoldi tähetund. Pärast T2-e sai temast küll tõeline rahva lemmik, kuid Arnoldi filmitoodang ei suutnud enam T2-e menu korrata, ehkki pole kahtlust, et tüüp ise supleb rahas. Pealegi kaotas ta ise pea. Ei saa olla tapmisfilmide kangelane ja samaaegselt inimene, keda lastele eeskujuks seatakse. Selle dilemma väljenduseks on "Last Action Hero" (1993, Arnold mängib kinokangelast, kes kogemata filmilinalt reaalsesse maailma satub. Moraal: filmivägivald on võlts, reaalne vägivald on paha. Nutame kõik meeleliigutusest ühe pisara. Või kaks.) ja "True Lies" (1994, kuigi sisaldab veidi vägivalda, on siiski rohkem peredraama kui aus madistamine). Ja Arnoldi inimsõbralikku külge peaks näitama kohutav komöödia "Junior" (Arnold jääb rasedaks... aargh... Issand Peetrus, karista teda müristamise ja välguga!). Oo, ja jõulufilm "Jingle All The Way" (1996). Viimane hoop Arnoldi kubemesse oli Mr Freeze'i roll filmis "Batman & Robin" (1997, kõigi aegade viletsaim koomiksiteemaline film), seda oli valus vaadata. Muidugi, tal on teisi filme ka, aga c'mon, tagumine aeg on Arnold dzhunglisse või Marsile tagasi saata. Ta on vana mees ka juba, nii et kiirustage.

Heakene küll, president Arnoldile auraha ilmselt ikkagi ei anna, sest selle va tiliseva järgi sügelevad meie maal liiga paljude rinnad. Aga parem kui medal rindu, on rahva armastus. Ja-jah, viitan muidugi ühele bändile Sue Darling (1993) kassetilt: Weissernegger. Selge ju, kellest inspireerituna säherdune nimi. Ja bändi lugu "Regenbogen" on väga hea, nii et lõppkokkuvõttes ikkagi,

kõik on hea.

Parimat,
Evol

Märkus: Kõik pildid on pärit filmist "Commando".