"Elu veereb hernena - ühtse, kauni, tervena..." ("Rannarõivad", Ans. Andur)

Mäletan kaugest noorusajast, et heaks tavaks peeti nalja visata laste üle, kes viisi ei pidanud. "Sellele on küll elevant kõrva peale astunud!" ja "kõvasti ja valesti!" olid levinumad väljendid, millega andetuid ent julgeid lapsi aasiti. Ühed sellised Paide poisid on nüüd suureks kasvanud, õppinud ära ühe isa noorepõlve laulu ja vusserdanud juurde hulga omaloomingutki. Julgus on aastatega vaid kasvanud ja hääled kõvemad kui kunagi varem. Vaatame siis seda imeasja lähemalt. Plaat algab optimistliku trummibiidi ja lõbusa "juhhuuga". Pärast paljulubavat sissejuhatust saab kuulaja hetke pärast jääkülma ja otsikuta duši osaliseks, kui suu avab üks tursk (kelle õige koht on köögis) ja joriseb tavalisel joodiku häälel midagi autotuledest ja siledast roolist. Tagatipuks on veel tegu hea looga. No tore on. Kuulame edasi. Järgneb lugu puhuvatest tuultest, sasipeadest ja kõigest muust. Lugu on meloodiline ja joodiku asemel laulab püüdlikult üks nelja-viieline õpilane. Kõige vaoshoitum, väljapeetum ja indim lugu plaadil, ühtlasi kõige ebaandurlikum. Järgnev "Vaikus" ongi see isa lugu - paradoksaalsel kombel. Ilus lugu ja kaugelt huvitavam kuulata kui vaikus. Meenus tuline vaidlus John Cage`i ja ühe jorsi vahel, kes Johni arust kaverdas ilma luba küsimata tema lugu, mis koosnes üksnes vaikusest. Mahaviksinu sai lõpuks välja vabandatud, kuna tema lugu (kuigi samuti kõigest vaikus) oli pikem, st igavam. Anduri versioon ei ole kindlasti originaalist igavam.

Vahekokkuvõttena võikski öelda, et tegu on ühe kummalisima plaadiga viimase aja Eesti muusikas. Kui netis levinud kahe albumi põhjal võis julgelt öelda, et tegu on hea lo-fi`ga, siis uue plaadi puhul võib midagi sarnast öelda tahtes jänni jääda. Kuna plaati tehti ikkagi üle poole aasta, ja seda on ka tunda, siis lo-fi`st rääkida on kohatu - kvaliteedis pole küsimustki. Samas on vaatamata võrdlemisi lihvitud muusikale meeleolu armsalt kodune ja ihu lähebki imelikuks just siis, kui muusikaõpetajad peast haaravad ehk siis, kui viisijupi võtab üles Tursk. Kahu oskaks seda, mis SIIS juhtub, kindlasti paljusõnalisemalt kirjeldada. Miski resonants, konflikt või pindpinevus seal igatahes mängu tuleb. Selline „arendav pinge“ üleva ja madala, ilusa ja koleda, indie ja Sindi vahel. Selles kitsas mõttes ületab Ans. Anduri omapära isegi kodumaa piirid. Läänemaailma lahedamad jorisejad on reeglina olnud rohmakad läbinisti (nt ületamatu Beat Happening), siinkuuldaval viisil segamisi eriti ei esine. Vast lähim sugulane on inglaste The Pastels, kus on lausa kaks „kolmelist“ lauljat, kuid viisid ja pillimäng on andekad. Mitte et Tursk andekas ei oleks - kiigakem kasvõi Kööki.

Aga millest lauldakse ja kas see ongi tähtis? Nt parim lugu ükskõik millisel teisipäeva õhtul välja minemiseks - "Rekka" - sisaldab muuhulgas Eesti parimat rida unarusse jäetud nädalapäeva pühitsemiseks - "teisipäev lömastab su, ta on raskem kui rekka". Loos "Meie maja ümber" on üllatavalt leidlik riim - "oo-oo-oo-ooo, metropoool". Liigutav parmuballaad "Rannarõivad" vastandab heaoluühiskonna muretu eksistentsi neegripoisi kurva ja lühikese eluga rannarõivaste vabrikus. "Kargoembargo" räägib kurat teab millest, olles samas üks plaadi paremaid lugusid oma pasuna, nõudliku salmiosa ja torisev-pomiseva refrääniga.

Ans. Andurit naudib pigemini inimene, kes oskab elus hinnata väikesi ebatäiusi, mõõdukat logisemist töös ja eraelus, puumaju, ebakainena kakerdamist ja katkisi kampsuneid. Seesama, kes eelistab Zhigulli Volvole ja Paidet Pärnule. Ülejäänutel on oht tunda end tüssatuna.