11. detsember 2003. a. 19.00 näidati Tallinna Kinomajas Aivar Palumäe ja Arnold Oksmaa uut vaatefilmi "Meesus". Elamus ei olnud oodatav. Kogemus ei vaja unustamist. Selle filmi näitamine Tallinnas oli hädavajalik. Need on elulised kaadrid otse Eesti elurindelt.

Ega sellel neljapäevasel õhtutunnil Kinomaja saal nii väga filmis nähtud pornokinodest ei erinenudki. Külastajate silmistki oli näha, et tegemist on pisut spetsiifilisema filmielamuse otsijaga kui tavaline Pöff'i publik (muidu kinos kükitajatest rääkimata). Parima siseneja preemia saab igatahes H.H. Luik, kes julges saali hiilida alles siis kui tuled olid juba kustutatud.

Millest siis film rääkis? Film rääkis Eestist ja seda nii realistlikus kui patriootlikus võtmes. Neist kaadritest oli näha kuidas asjad Päris Elus (TM) käivad. Usun, et mitmetele külastajatele (näiteks aukülaline H.H.L) oli nähtu ehmatav ja üllatust tekitav. Kardan, et erinevalt minust ei ole nad Vana-Vigalas traktorist Ärni ja tema raudruunaga joomingu jätkumist otsides talust tallu paarutanud või siis Randküla poodniku Villi käest raha laenanud, selle kohe vedelaks vahetanud ja hiljem kiigeplatsil moekunstnike mõistes tühja lehena lamanud.

Bi-agraarne glamm – sotsiaalkriitilisemaks enam minna ei anna.

Hoolimata Aivar Palumäe aktiivsest osalusest kaamera taga ja ees ei ole filmi peamiseks suunitluseks eestlasi seksuaalselt harida. Film on tegelikust paljastavam ja sotsiaalselt teravam kui seda oodata oskaks. Film on isegi nii terav, et mitmed väikeasulad on filmi "kultuurimaja-tuuri" oma valdustes keelanud. Isegi ulmekirjanik ja Luua Metsanduskooli õppeosakonna juhataja Veiko Belials on niivõrd reaalsusest võõrdunud, et keelas õppenõukogus kooli territooriumil filmi näitamise. Põhjenduseks ahastav hüüatus "Kutsun kõiki avalikult näitama üles kodanikuvastutust ning hukka mõistma igasugust tegu, mis võib saada takistuseks lapse positiivsele arengule või on eelduseks ühiskonna moraali allakäigule." Joo vähem salaviina Belka. Küll siis lapsed alles arenevad.

Tunnistan ausalt, et suur osa "Meesuse" emotsionaalsest väärtusest jäi minule tabamatuks. Paraku ei suutnud filmis osalenud Teine Eesti All-Stars paraad mulle sellist muljet avaldada nagu "kultuurimaja-tuuri" külastajatele. (Ütlen seda täiesti siiralt. Alles ma ju ise vaatasin säravsilmil dok-filmi "Röövel Ööbikust"). Staaride Arnold Oksmaa ja Carini duett Viljandi agulitänaval, Gunnar Loho ja Aivar Palumäe telefonikõne, Oksmaa vanaema, kirjastuse Hai-Uim ajutrust oma füüsiliselt rasket tööd tegemas - paraku jätavad need eredad kaadrid mind suhteliselt külmaks. Samas olen ma valmis oma kiindumust väljendama Oksmaa tantsutüdrukutele. Neisse neidudesse kelle kostüümide meeldejäävaim osa on kaheksa roosat kasukavarrukat on ilmselt armunud iga külapoiss Virtsust Värskani. Ainsaks tõeliseks äratundmishetkeks oli küla-avangardi esindaja ja Kohvirecordsi artisti Erkki Hüva cameo.

Kuid nüüd kunstist. Mida on siis meil oodata. Vapustavalt mannetut näitlemist (väljaarvatud Politseinikud, kes ongi päriselt nii tuhmid), koledat korterisisustust, hullumeelseid unenägusid. Samas on filmis üks patriootilisemaid ja nutikamaid seksistseene mis Eesti pinnal filmitud. Filmi dokumentaalina vaadeldes on jäädvustatud nii adekvaatseid pilte eesti põmm-peadest ja tulevastest kroonilistest töötutest, et hirm tuleb nahka. Ühe venekeelt rääkiva nooruki jutust peegeldub, et tema jaoks on vangla koridorid mõistetavam elukeskkond kui ülejäänud osa maakera pindalast. Ilmselgelt Viljandis filmitud lõik.

Tsooni naljad kurat

Seda filmi ei taha ma unustada. Mälestus sellest hoiab mind tagasi Mustvee – Avinurme bussiga Tartust Rakveresse sõitmast või Jõgeva bussijaama putkast õlut ostmast (teades, et buss ootab vaid viis minutit).