Kui teil on aega ja te viibite mõnes linnas (suurus on ka oluline – arvesse tulevad Tallinn ja sellest suuremad linnad), siis vaadake mõnikord niisama ringi, et mis inimesed teevad. Enamus inimesi ei hooli oma kaaskodanikest kohe üldse. Mingi õnnetu joodik vedeleb kusagil kõnnitee servas ja kedagi ei huvitagi, kas ta on äkki surnud või magab lihtsalt oma peatäit välja. JNE. Kõik inimesed tegelevad ainult iseendaga ja oma asjadega. Siinkohal ei saa ka öelda, et kõik inimesed tegelevad oma isikliku arenguga. See, mida enamus inimesi teevad, on üks mõttetu sebimine ja ma ei tea, mis asi veel, aga mitte areng. (Antud arvamus muidugi ei puutu üldse asjasse.)

Mõningad psühholoogia teoreetikud (jätan siinkohal osundamata) on nimetanud XX sajandit hingelise üksilduse sajandiks. St, et inimesed ei vaja enam traditsioonilist perekonda, tähtis on karjääri tegemine vahendeid valimata, tarbimisühiskonna nõuete järgimine jne. Isiklikuks eluks ei jää lihtsalt aega ja kui jääb, siis pole seal kedagi ees ootamas. Ja kui keegi peakski selle üle südant valutama, siis välja seda küll ei näidata. Seega tekib küsimus, kas inimene vajabki mingisugust abi? Ja kui vajab, siis kes sellest hoolib? (Mõned vist ikka hoolivad. Alati on ju altruiste olnud. Kusjuures tegelikult ei tähenda aitamine alati altruismi, aga sellest alljärgnevalt.)

Aitamine on üldiselt meelevaldne tegevus. Inimesele ei ole looduse poolt ette nähtud sellist omadust, nagu aitamine või kaastune. Eksistentsile ilma lisanditeta ei ole see mitte mingis suhtes tarvilik. See on puhtalt tsivilisatsiooni produkt.

Sageli üldse ei küsita, kas teine inimene vajab abi. Tavaliselt aidatakse ligimest selleks, et iseenda ego upitada, et end mingist moraalsest, ise endale kaela määritud süüst puhtaks pesta. Ja abi võetakse tavaliselt vastu ka väga hea meelega. Miks antakse kerjusele raha? Enamasti selleks, et teised näeksid – see inimene on helde, aitab vaesemaid ja puha. Tõesti tubli inimene! Ta vajab kiitust, kuna sellega kaasnevad uued materiaalsed ja moraalsed hüved. Ühtlasi on aitamine rikkurite sotsiaalne kohus. Kapitalistlikes ühiskondades on (materiaalne)kõrgklass sunnitud osalema heategevuses, sest nii on ühiskonna kirjutamata reeglites kirjas. Ja kuna eelnev mõte on kapitalistidele alateadvusesse jõudnud juba nö emaihus, ei tule neil pähegi teisiti mõelda. Ma ei väida, et nende abi alati valesse kanalisse läheb. Aga minu arust on väga oluline see, millise mõttega abi edastatakse. Kindlasti on paljude jaoks aitamine harjumus, südame tung. Kuid tänapäeval seostub aitamine enamasti oamkasupüüdlike eesmärkidega, mingisuguse moraalse tasu ootusega. See ei ole süü(distus), vaid kapitalistlik mõtlemine, millest antud ühiskonnakorralduse juures pääsu ei ole. Viidates enamusele, mitte eranditele. Aga üks pidi ju niikuinii teist täiendama. Antud lõigu lõpetuseks ütlen ma seda, et tegelikult ei taolisel abistamisel mitte mingisugust mõtet. Kui kogu protsess puhastada lisanditest ja väljakujunenud arusaamadest, siis tegelikult ei vaja abistamist kumbki pool.

Aitaja võiks eneselt alati küsida: kas ma tegutsen ausalt, oma südame sunnist lähtuvalt? Kas mind huvitab tasu või tahan ma lihtsalt areneda, küpseda hingeliselt? Kuigi ka arenemine/avardumine on üks tasu liikidest. Võib-olla see ongi aitamise võlu. Minu arvates peaks aitaja olema nagu nähtamatu haldjas. Ta peaks olema õigel ajal õiges kohas, aitamas inimese uuesti oma igapäevasele rajale ja siis tähelepandamatult taanduma. Tõeline hoolimine ei oota tänusõnu ega tunnustust. Teisi aidates oled sa oma ego hetkeks kõrvale jätnud ja selle läbi peaks toimuma sinu enese sisemine kirgastumine. Mõningad või enamus psühholoogia teoreetikuid leiavad selle võimatu olevat (et nii see asi lihtsalt ei saa olla ja kõik) – ma ei tea.

Rääkides kogu toimingu valupoolest, on selge, et teise inimese valule tõeliselt kaasa elades elame me selle ka ise läbi. Jagatud mure on pool muret (tegelikult ei tohiks vanasõnadele ja rahva ütlemistele eriti tähelepanu pöörata, see rikub nii mõnigi kord normaalse kulgemise ära), kuid see teine pool tuleb ju abistajal isiklikult läbi elada. Ja tõeliselt empaatilisele aitajale jätab taoline läbielamine kindlasti oma jälje. Mis ta selle jäljega peale hakkab, mõjutab üsna oluliselt tema edasist elu.

Aitamine on väga isiklik toiming. Aidates teist, aitab inimene tegelikult ka iseennast (ehk vahest mõttetult valuliselt, kuid samas on teatud osa inimesi, kes alateadlikult naudivad kannatusi. Nemad küll omakorda ei kuulu klassikaliste empaatiliste abistajate hulka). Inimesed võiksid tahta näha ja mõista seda, mis toimub meie ümber. Mulle meeldiks, kui inimesed leiaksid selle jaoks aega. Kõikide inimestega juhtub nii head kui halba ja üldjoontes inimene vajab seda, et tema kõrval oleks keegi, kes hoolib, kes annab toimunule tähenduse. Paraku surub linnaelu tempo ja maaelu väärastumine meile omad reeglid peale. Tuleks ikkagi leida see aeg teiste jaoks. Ja kui üks inimene seda suudab, on juba midagi muutunud. Nagu öeldakse ühes laulus, mis mulle isiklikult väga meeldib: "Muuda ennast muutub maailm mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu." Ja see ongi oluline, see on liikumine.

(Ja eelneva loo puhul on tegemist sügavalt isikliku arvamusega.)