Kuidagi juhtus nii, et just nimelt enamuse PÖFF-i ajast olin ma haige ning pidin ahju kõrval pikutama. Seda tegin ma päris sisukalt, viites aega Metal: A Headbanger's Journey nimelise dokfilmi ja väga tõsise Norra bläck metäli esindaja Burzumi plaatide seltsis (mis on õigupoolest eraldi uudisjutu teema). Nii et toast välja sain alles festivali lõpuks ning vaatama jõudsin täpselt ühte filmi. Muusikafilmi millegipärast.

Kõigepealt tuleb õnnitleda PÖFF-i korraldajaid suurepärase muusikamaitse eest ja viitsimise eest tuua Eestisse film muusikavoolust, mis siinkandis (õieti ka kogu maailmas) on üsna tähelepanuta jäänud. Tõnis Kahu näiteks nimetas harcore punki kunagi degenereerunud pungiks, mis on päris tugev hinnang, kas pole. Minu enda esimene kokkupuude filmis käsitletud ansamblitega oli Kadaka turult venkude letist ostetud Poola piraatkassett, D.O.A. "The Dawning of a New Error". Isiklikuma märkusena tuleb tunnistada, et ajal kui ma olin noor ja veri pidanuks vemmeldama, eelistasin ma hc-pungile rohkem igasugust depressiivsemat muusikat, mistõttu minu kokkupuuted hc-ga on veidi põgusamad kui pahad poisid Peeter Oleks ja Paavel Poleks võimaldanuks. Lisaks - kui Dead Kennedys ja The Ramones välja arvata, siis vanasti USA punki Eestis praktiliselt ei tarbitud (NB Exploited oli Briti bänd, eksole).

Natuke raske ongi hinnata American Hardcore'i kui filmi, sest muusika, millest seal jutt käib, on iseenesest esmaklassiline. Siin pole arutleda midagi. Aga kui katsuda rääkida filmist endast - kõigepealt see positiivne, ehk mille poolest film silma paistab - kasutatud materjal on rikkalik, vahetu ja toores. Autorid on filmi täis kuhjanud intervjuusid peaaegu kõigi scene'i juhtfiguuridega, läbi võetakse peaaegu kõik tuntud ja absoluutselt kõik tundmatud bändid ning heliriba on lõputu katkendite jada kiiretest punklugudest. Lisaks käsikaameratega filmitud katked kunagistest kontserditest. Tempo on tappev ja kuna bändid erinevad üksteisest üsna... nüanssides ainult, siis lõpptulemus on päris lummav virrvarr.

Inimesele, kes üldse midagi ei tea asjast, mõned märksõnad, mida filmis näha saab: Palju Ronald Reagani lõustu, kiilakad ja higised poolpaljad lauljad pisikestes klubides hüppamas ja karjumas, legendaarne mustadest koosnev hc-orkester Bad Brains (mis osutus antud filmis mu isiklikuks lemmikuks), jutuajamised straight-edge'ist Minor Threati liikmetega (äärmiselt tõsised inimesed, kes ei joo, söö, ega seksi), vahvat habet kandev lagunevas truckis ringikärutav Mike Watt (ex-The Minuteman, kes hiljaaegu jõudis Eestile päris ligidale - Riiga, kus ta on osaline Iggy & The Stooges'is), uhke Mac-arvuti taustal poseeriv jutukas Henri Rollins (peab ühes filmiklipis mingi tropiga publiku seast üpris flegmaatilist rusikavõitlust), kõrvu lukustav ja silmi kirjustav kiire retk läbi ameerika väikelinnade, igas ühes oma hc-bänd. Ja nii edasi.

Intervjueeritavate nimekiri on väga pikk, alustades "staaridest" nagu Black Flagi, Bad Brainsi, Minor Threati, The Circle Jerksi liikmed, lõpetades umbes tuhande vähemtuntud või kohalikelt lavadelt mitte välja pääsenud ansambliga. Igav seejuures ei hakanud. Kasuks tuleb ka see, et intervjuud on tehtud juba päris vanade meestega (filmis aset leidnud sündmused olid ju 20-25 a tagasi) ning aastatega on kuttidel tulnud juurde nii mõtteid kui oskusi neid mõtteid selgemalt väljendada.

Samas maksab see lähenemine, et kogu jutt filmis kantakse ette intervjueeritavate poolt, natuke kätte ka. Nimelt puuduvad filmis mitmed küllaltki kuulsad ansamblid, ja heakene küll, ega ei saagi kunagi täiuslikku tulemust. Aga Jello Biafra ja Dead Kennedyse puudumine - ja seetõttu ka ignoreerimine - on muidugi väga kurb ning ootamatu, sest üldjoontes oli Jellol ja DK-l rohkem aktsioone kui teistel bändidel kokku (nii poliitikas, muusikabisnesis kui ka pärast tsensuurisõjas). Põhjusi, miks Jello Biafra ja DK filmis ei osale, tuleb ilmselt otsida lõpututest tülidest Jello ja tema endise bändi vahel. Arvatavasti on Biafra oma minevikust sügavalt tüdinenud. Sellest on muidugi kahju, sest kes võiks veel värvikamaid intervjuusid anda kui tema.

Nii et filmi peamine tugevus - välja otsitud materjal ja massiivne intervjueerimistöö - on ühtlasi ka peamine nõrkus. AHC võtab endale krooniku, kõrvalseisja rolli - puudub jutustaja tekst, mis kommenteeriks või üritaks teemat vaatajani viia ja mis püüaks intervjueeritavate ütlematajätmisi ise välja öelda.

Ühest küljest on see hea, et muusikadokkidele tüüpiline seltskond - kriitikud, sotsioloogid, fännid (kõiki neid valitakse esinema enamasti niikuinii muusikavälistest kriteeriumitest - kuulsus või tuttav - lähtudes) - sõna ei saa. Teisest küljest on vaataja nagu tundmatus kohas vette visatud ja see, millest ja kui palju ta aru saab, oleneb ka eelteadmistest ning võimest AHC-d üldisemasse USA muusika konteksti asetada. Võib-olla siiski ei olnud AHC niiväga tühjalt kohalt kerkinud ning ehkki film märgib alguses napisõnaliselt ansamblite nagu The Germs ja X mõjutusi, oli 70.-80. vahetuse USA punk juba enne filmis kirjeldatud sündmusi üsna kaugele kandunud nii USA kui Inglise seitsmekümnendate bändide muusikast, aga ka ideoloogiast. Siit said AHC bändid nii raju muusika kui ka raju vägivalla, misantroopia ja nihilismi (kes bändidest sai täpselt mida, on muidugi iseasi). Samuti ei lõppenud AHC päriselt ühe telefonikõnega Henri Rollinsile, nagu filmist võib-olla mulje jääb, vaid edasi tegutses nii scene ise kui ka - mis on tõepoolest juba järgmise filmi teema - scene'st väljunud ansamblid tegid plaate, mida hiljem peeti nii USA kui maailma muusika tippu kuuluvateks (Hüsker Dü, The Replacements, Meat Puppets jne). Ja mis on samuti tänapäeval üsna unustatud.

Henry Rollins - tegi lõpu hardcore'ile

Lisaks tasub märkida, et American HC oli tõepoolest underground ja kui lapsed tahtsid 80-tel vanemate vastu mässata, siis kuulasid nad tõenäoliselt hoopis hevi, mitte punki (Twisted Sister ja WASP jee, ning mina pole ka mingi erand). Kui Tipper Gore tsensuurikampaaniat alustas, siis "The Filthy Fifteen" nimekirjas HC-bände polnud (kuigi Dead Kennedys ja tema plaadi vahelelehel ilmunud "Penis Landscape" said mõni aeg hiljem ka oma koosa kätte). Üldse leidis see muusika tunnustust alles takkajärgi. Just sirvisin vastilmunud raamatut tuhandest plaadist, mida elu jooksul peab kuulama (tuntud ka nime all kui "Miks minu lemmikplaati siin raamatus pole?" - see on ilgelt kallis raamat muide, aga raamatukogu aitas) ja nii Black Flag, Minor Threat, Bad Brains kui Dead Kennedys olid seal ilusti sees - erinevalt Euroopa HC pungist.

Teisest küljest ei tasu jälle filmi "kontseptsiooni" kallal liiga norida, sest nagu on üsna ilmne, moodustavad kontekst ja mõjutused ükskõik millise muusika loomise puhul 90% ja võibki jääma igasugu salasidemeid eri ansamblite ja voolude vahel jälgima. Kirjutan seda põhiliselt sellepärast, et vaatasin hiljaaegu Sam Dunni filmi "Metal: A Headbanger's Journey", millel on just jutustaja ning kommentaarikeskne lähenemine - AHC-ga võrreldes tundub see hambutu, manipuleeriva apoloogiana. Mitte et AHC oleks objektiivne, dokumentaalfilmilt oleks seda palju nõuda ja eks tegelased omajagu ilustavad ka asju - eriti Henri Rollins (ex-Black Flag) muidugi, kes on üldse osav jutumees. Ühes kaadris räägib et vägivald ei olnud probleem kui politsei välja arvata ja teises kohas seletab jälle rahulikult, kuidas tema fännid käisid kontserditel üksteisele lõuga andmas.

Ja peamine on ikkagi see, et filmi muusikaline osa on väga hea. Tõsi, siin tuleb kiita bände, mitte filmitegijaid, kuid vähemalt on autorid saavutanud tasakaalu asjaolu vahel, et dokfilm ei ole muusikafilm, kuid samas on helinäited piisavalt pikad, et muusikast aimu saada (autoriõiguse-teemalised mured tingivad ju tihti selle, et dokfilmides on muusikanäited tihti pooleteistsekundised, kui mitte lühemad - Clashi-teemaline "Westway to the World" tuleb meelde).

Filmi üks kaudsetest peategelastest on veel Ronald Reagan ja siin on mul veidi raske täiel rinnal kaasa elada, sest Ronald Reagan'ist on minul kui külma sõja ajal Nõukogude Liidu leeris elanud lapsel pigem soojad mälestused. Topelt tuleb au anda Villu Tammele, kel jätkus maailmavaatelist avarust kirjutada lugu "vastik mister Ronald Reagan, naeratava näoga keigar". Mulle tundus lapsena Reagan päris tore taat olevat. Paljud ameeriklased ise arvasid muidugi teistmoodi ja see paistab ka AHC-st hästi välja.

Aa ja filmi tõi meile Sony. Niipalju siis antikorporatiivsusest ja muust sellisest värgist.

Ja nüüd meenus mulle üht-teist, mis on väärt vähemalt üht postscriptumit. Võib-olla ka kahte.

PS - D.O.A. "Dawning Of A New Error" (1985, kogumik)

Tegu on Vancouverist pärit ansambliga ja plaat sisaldab nende esimesi EP-sid. D.O.A andis esimesed plaadid välja juba 1978 ning olevat esimesena kasutusele võtnud termini hardcore (vähemalt pealkirjastasid nad ühe oma plaadi "Hardcore '81"). Aga D.O.A. on minu jaoks väljapaistev eelkõige selle tõttu, et "Dawing Of A New Error" oli üks esimesi punkplaate üldse, mida ma kuulsin ja kuulasin. Hangitud on see mingilt karvaste kämmaldega piraatkassetide müüjalt Kadaka turul - Poola kassetitööstus kujundas ju mitu aastat Eesti muusikalist maitset. Punkkassetid eksisid väga harva tuhande metal-kasseti vahele, nii et esimesel võimalusel rabasin selle albumi endale, mille identifitseerisin punk'ina eelkõige tänu paljutõotavatele laulupealkirjadele. Disco Sucks? Nazi Training Camp? Fucked Up Baby? Väga tore!

Meistritööna ei tundunud see album mulle juba siis ja ka praegu tundub, et paljud teised Briti ja California bändid olid ikka, kuidas nüüd delikaatselt öeldagi, veidi tegusamad. Aga loomulikult, kuna minul mingit valikut ja kogemust polnud, siis tundus päris äge plaat. D.O.A esimesi salvestused on igatahes kuidagi lohisevad ja noh, mitte piisavalt valjud ega kiired. Näiteks The Germs, keda dokfilm veel hc-eelseks traditsiooniliseks punkiks liigitas, oli ikka kordades kiirem. Ja kuulake tolleaegseid USA "Killed By Death" kogumikke. Eks see annab tunnistust, et liigitus harcore-pungiks ja "traditsiooniliseks" ("seitsmekümnendate") pungiks on ikka väga meelevaldne.

Siiski, ilma keerutamata võib öelda, et plaadi avalugu "Disco Sucks" (originaalis nende esiksingel aastast 1978) tegi mu tuju heaks ennemuiste ja teeb ka nüüd. See on kaasakiskuv punklugu ja lihtsa, selge sõnumiga. Disco sucks. Like shit. Mis siin enam jorutada. Teised lood ei ole paraku päris sama meeldejäävad, kuigi ka praegu, ilma uuesti kuulamata (sest mu kassetikas on katki), võin ma lugusid nagu "World War 3" ja "Fucked Up Ronnie" natuke ümiseda. Ja siis on plaadil Led Zeppelini cover "Communication Breakdown", mis bändile ikka veidi üle jõu käib.

D.O.A on tegutsenud juba aastakümneid ja ilmub ikka ja jälle välja kõige ootamatutes kohtades ning kogumikel. Näiteks Short Music For Short People plaadi peal (vt allpool), või Tartu Ülikooli fonoteegis (lindikogus!) olnud Restless Recordsi 1990. a kogumikul "More Than A State Of Mind". "Another State Of Mind" on muide 1984. a dokfilm hc-punkist, peaosades Social Distortion ja Youth Brigade. Aga "More Than A State of Mind" on väikestviisi kuriositeet, sest sel plaadil on päris palju punkgruppe, kes segavad punki hardrockiga. Ju siis oli tol ajal see aktuaalne. Ka D.O.A lugu kisub sinnakanti, nii et alguses arvasin, et tegu on hoopismõne nimekaimuga. Ehkki tulemus on kaheldav,on plaadil nii mõndagi vahvat. Nico (toosama?) astus üles täiesti vapustava rocklooga "Vegas", Elvis Hitler mängis punkkantrit ning Doughboys (ka Kanadast, oli 90. alguses väikestiviisi Miettise lemmik) esitas väga kauni laulu "I Won't Write You A Letter").

Aa, ja kogumikul "Johnny Hanson Presents... Puck Rock vol 1" esitab D.O.A sütitava oodi jäähokile. Aga sellest plaadist oleme juba korduvalt juttu teinud. Haardkoor jee.

PPS - Short Music For Short People (1999)

Tõsi ta on, et kiire ja lühike ettekanne on hea hc-loo puhul mitte ainult soovitav, vaid ka vältimatu; kuigi ajapikku on hc-bändide lugude pikkused kasvanud kiiremas tempos kui hiidlaine mõnes Aasia rannakülas. Kunagi koostasin iseenda tarvis plaadi alla 2-minutiliste lugudega, kuid Fat Wreck Chords'i kogumik "Short Music For Short People" on saavutanud täiuse, mahutades ühele CD-le täpselt 101 punklugu 101-lt esitajalt. Ainus nõue oli, et iga laul peab kestma alla minuti. Mõni bänd pidi selleks stuudiosse tulema, aga paljudel bändidel oli sihuke pala juba ammu olemas.

Esmapilgul tundub see plaadiidee vaid väikese naljana, kuid tulemusel pole viga. Igav seda kuulates kindlasti ei hakka, kuid bändid vahelduvad sellise hooga, et järg kaob käest õige varsti. Isiklikult mina ei suuda seda ühe korraga läbi kuulata. Tegu ei ole otseselt hc-kogumikuga, kuid nii uuemaid kui vanemaid hc-bände leiab siit omajagu. Kõigi lemmik on loomulikult Descendents'i kordumatu "I like food" (food is good), aga ka muidu on siin õpetlikku kuulamist, sisaldades nii klassikuid (Damned, The Dickies) kui pop-punki (aasta oli siis 1999, kui see termin ei tekitanud veel kontrollimatuid okse- ja lihaskrampe), aga ka vanakooli muusikat nagu Black Flag, Circle Jerks, 7 Seconds, ja GWAR. Tegelikult on kogu plaat väikestviisi nagu "Kes on kes 80-90. aastate punk-rockis".

Igatahes süvendas see plaat minu eelarvamust, et lühemad lood on paremad lood.

***

Ja veel: Break My Face on väga sisukas mitte-entsüklopeediline ülevaade USA 1970/80-vahetuse pungist. Seal on ka päris hea ülevaade Black Flagi DIY-põhimõtetest. Samuti vt Boston Hardcore 1978-1987.